Reede 29.05 (Marite jutt) Nonii, tööpäev on nüüdseks selja taga. Kus juures ei olegi nii hullult väsinud, kui kartsin. Alustasime kell 8.00 ja lõpetasime natukene enne 16.st. Kokku tegime kolme peale 12 bin´i, mis on u. 300 või 400 kilo. Tublid olime. Rein pani tänase päeva hindeks 4-, mille sees on ka väike avanss. Kui oleksime teinud 15 bini, siis oleks juba väga hea. Aga tegelikult esimese päeva kohta (st siis meil peale kuu ajast puhkust ja Tõnis üldse esimene päev) täitsa hea tulemus. Ilm oli muideks korjamise kohta suurepärane ehk siis ei olnud väga palav ega ka külm. Peale kuu ajast niisama lulli löömist on täitsa mõnus jälle taas kord tööd teha.
Homme alustame samuti 8.00 ja töötame kella 13ni, sest siis sõidame Reinuga Perthi Haraldi ja Mareti juurde.
Hotellis elame muideks praegu ajutiselt ühes teises toas. Toas, mis ei ole mõeldud tegelikult backbackeritele nagu hotelli administrator (Miss Margaret) ütles. Tuba näeb küll natuke parem välja ja dušš on täitsa korralik aga ikkagi meie eelmine tuba meeldis rohkem, sest seal oli palju rohkem ruumi. Järgmise nädala teisipäev saame oma vana toa (nr 38) tagasi. Kuna jõudsime oma tehtud broneeringust varem kohale, siis see ruum oli juba ühele perekonnale välja antud. Kui hotelli jõudsime, siis algul saime ühe teise adminni käest nr 38 võtmed. Ja siis oligi üllatus, et miks meil toas nüüd 3 voodit on. Ladusime asjad juba välja, kui Margaret tuli ütlema, et peate ajutiselt teise tuppa kolima. Mis seal siis ikka. Võtsime kõik oma kompsud jälle kokku ja suundusime ruumi nr 24.
Tänaseks siis jälle kõik. Teie aga ikka kirjutage meile!
reede, 29. mai 2009
kolmapäev, 27. mai 2009
Taas tagasi vanas heas Manjimup´is
Neljapäev 28.05 (Marite jutt) Jõudsime eile peale kuu ajast rännakut taas tagasi Manjimupi. Jääme nüüd mõneks ajaks st. mõneks kuuks siia. Kuna puude istutamine algab alles paari nädala pärast, siis lähme täna juba väikesele tööotsingule. Sõidame läbi Manjimupi ümbruses olevad farmid ja küsime, kas on abikäsi vaja. OK, eks siis hiljem anname teada, kuidas meil läks.
Juhuuu......Leidsime tööd. Kuigi mingi hetk tundus juba täitsa lootusetu, kuna farmides, kus jutule saime, oli igal pool sama jutt. Kõik korjavad viimast saaki ja ka selleks on juba töötajad olemas. Õnneks üks farm, kes tegeleb ka päris mitme asjaga (õunad, avokaadod, pähklid jm) võttis meie telefoninumbri, et siis meile natukese aja pärast tagasi helistada. Helistaski. Sõitsime farmi tagasi, vaatasime töökoha üle ja leppisimegi kokku, et homsest (kell 8.00) alustame õunte (Pink Lady) korjamist. Töö on tükitöö ehk siis mida rohkem korjad, seda rohkem raha. Tundub lihtne, eks? Tegelikult arvan, et oleme homme peale tööd täitsa läbi. Või kui räägin vaid enda eest, siis arvan, et olen homme nagu tühjaks pigistatud sidrun.
See, et töö nii kiiresti leidsime on super. Ainuke paha asi on see, et meie kõik tööriided ja jalanõud on hetkel Perthis (Haraldi ja Mareti juures). Aga mis seal ikka, eks tuleb siis 2 päeva kuidagi teiste riietega hakkama saada. Laupäev peale tööd sõidame Perthi ja pühapäev koos kogu kraamiga, mis enne reisi sinna jätsime, jälle tagasi Manjimupi.
Pikemalt ei kirjuta, kuna tuleb magama minna, et homme õunte korjamiseks vormis olla.
Juhuuu......Leidsime tööd. Kuigi mingi hetk tundus juba täitsa lootusetu, kuna farmides, kus jutule saime, oli igal pool sama jutt. Kõik korjavad viimast saaki ja ka selleks on juba töötajad olemas. Õnneks üks farm, kes tegeleb ka päris mitme asjaga (õunad, avokaadod, pähklid jm) võttis meie telefoninumbri, et siis meile natukese aja pärast tagasi helistada. Helistaski. Sõitsime farmi tagasi, vaatasime töökoha üle ja leppisimegi kokku, et homsest (kell 8.00) alustame õunte (Pink Lady) korjamist. Töö on tükitöö ehk siis mida rohkem korjad, seda rohkem raha. Tundub lihtne, eks? Tegelikult arvan, et oleme homme peale tööd täitsa läbi. Või kui räägin vaid enda eest, siis arvan, et olen homme nagu tühjaks pigistatud sidrun.
See, et töö nii kiiresti leidsime on super. Ainuke paha asi on see, et meie kõik tööriided ja jalanõud on hetkel Perthis (Haraldi ja Mareti juures). Aga mis seal ikka, eks tuleb siis 2 päeva kuidagi teiste riietega hakkama saada. Laupäev peale tööd sõidame Perthi ja pühapäev koos kogu kraamiga, mis enne reisi sinna jätsime, jälle tagasi Manjimupi.
Pikemalt ei kirjuta, kuna tuleb magama minna, et homme õunte korjamiseks vormis olla.
teisipäev, 26. mai 2009
Esperance
Teisipäev 26.05 (Marite jutt) Pool kaheksa olime söönud ja asjad koos. Esimesena tuli läbida Austraalia pikim sirge teelõik 146,6 km. Peale mida tuli väike kale paremale ja sirge tee jätkus. Vaheapeal tankisime seni kõige kallimad 10 liitrit bensiini, ühe liitri hind 1,68. Teel läbisime ühe suurema linna nimega Norseman, kuid ei teinud isegi peatust vaid panime edasi, kuna tahtsime võimalikult vara ookeanilinna Esperance´sse jõuda. Linna on ookeani kaldal ilusate randadega. Elanikke u. 13000. Külastasime kohustuslikku Visitor Centerit, ühte tööbürood, poodi ja sättisime end Esperance Bay Holiday Parki. Seekord valisime ööbimiseks cabini ehk siis väikse ühetoalise suvemaja või noh kuudi aga kõik vajalik on siin olemas. Meil Reinuga on suur voodi aga samas on veel siin ka 2 nari. Söögitegemiseks kõik vajalikud tarvikud olemas. Isegi telekas on toas olemas. Igatahes vahelduseks autole ja telgile täitsa luksus. Peale barbequed (kartuli ja kana) võtsime ette väikse tööotsingu. Oleks hea, kui leiaks 2 kuni 3 nädalaks tööd enne kui algab puude istutamine. Jalutasime mööda ranna pea tänavat ja astusime nelja majutusasutusse sisse, et küsida, et kas neil ei ole tööd pakkuda või kas nad ei tea, kedagi kes pakuks. Kahjuks oli meie jalutuskäik tulemuseta. Loodame, et järgmine kord läheb paremini. Tuleb ise rohkem hakkajam olla.
Caiguna
Esmaspäev 25.05 (Marite jutt) Hommikul oli maa veel öisest vihmast veidi märg. Öösel tegime isegi Tõnisele, kes magab telgis, esiistmele ruumi, et kui telk peaks läbi laskma hakkama. Õnneks ei hakanud. Vaid hommikusöögil tulid veel mõned üksikud piisad.
Meiega koos telkimisplatsil ööbis üks lahe mate. Tegi hommikul Reinuga kohe juttu. Rein näitas kaardil, et kus asub Eesti ja tema seevastu näitas Reinule oma autos leiduvat igast huvitavat kraami (tikutopsi suurust kullatükki, mille oli leidnud. Kullaotsimise aparaate. Jahipadruni otse ja vb veel midagi). Välja nägi ta pikk ja peenike. Pikk habe oli ka (mitte nagu Tõnisel Backstreet Boysi oma) ja pikkk pats oli kuklas. Oli nagu vandersell. Kaelas rippus tal üks haihammas, mille ta ise oli hai suust välja tõmmanud. Haid on looduskaitse all ja seega võttis ta vaid hamba ja lasi hai vette tagasi. Ja auto antenni otsas rippusid tal veel mingid loomade sabad. Muidu lisaks kullaotsimisele tegeleb ta oma lambafarmiga, kus tal olevat 250 lehma. Senikaua, kui ta on reisil (plaanis koju minna alles oktoobris) hoolitseb farmi eest ta isa.
Hommikul enne Cedunast lahkumist käisime läbi ühest transpordifirma kontorist, et küsida infot töövõimaluste kohta. Eelmisel õhtul nägime kuulutust, et otsitakse sadamasse töötajaid pärlikaste maha laadima. Peale paari lause vahetamist taheti meile juba lepingut lugeda anda (isegi mulle, kuigi ei arvanudki, et seda tööd oleks tegema hakanud). Kui aga selgus, et selleks nädalaks oleks tööd vaid 1 päev ja ka seda 4-8 tundi ja järgmine nädal ka vaid 2 laeva, siis ütlesime viisakalt ära. Ei tasuks nii väheste töötundide pärast sinna peatuma jääda.
Sõit läbi Nullabori oli pikk ja sirge. Ladina keeles tähendab Nullabor- ühtegi puud. Sõit väga igav ei olnudki. Kuulasime cd-sid, mida olime juba vähemalt kümme korda kuulanud ja tegime sellist mängu, et kes pakub kõige täpsemalt, et kaua kestab mingi teelõik sirgena. Samuti sõitsime läbi sellisest kuulsast kohast nagu Dog Fence, kuhu turiste raha eest viiakse. See on 5,300 km pikk (2 m kõrge) aed, mis läbib 3 osariiki. See ehitati kaitsmaks lambaid kohalike koerte ehk dingode eest. Paar peatust tegime ka kahe huvitava liiklusmärgi juures.
Nagu ka eile, siis tuli täna samuti mõne koha peal vihma, kuid vahe oli selles, et see kord oli ka päike väljas. Nägime mitmeid poolikuid ja terveid vikerkaari. Tegime kiirteelt kõrvalpõike kohas nimega Head of Bight (maist oktoobrini vaalade vaatlus koht). Visitor Center´is oli info, et see on tasuta aga kohapeal selgus, et tahavad vaateplatvormile mineku eest 12 dollarit. Kuna kaardi järgi pidi teele veel 7 vaateplatvormi jääma, siis sõitsime edasi, et sama ookeani tasuta vaadata. Ja nägime ka (Bunda Cliffs). Selleks tuli veidike mäest alla jalutada ja vaade sinisele ookeanile ja suurtele lainetele oligi meie ees. Koht oli u.10 km enne lõuna ja lääne osariigi piiri. See piiripunkt oli esimene, kus olid kohapeal ka inimesed, kes palusid sõbralikult toidukotte näidata. Meie olime juba nii targad, et sõime ja/või viskasime mittelubatud kraami minema. Nimelt üle ühegi osariigi piiri ei ole lubatud viia puuvilju, juurvilju, taimi ega lilli. Kui ületasime piiri, siis keerasime kellad poolteist tundi tagasi ja võitsime poolteist tundi valget aega juurde.
Teel nägime veel 4 dingot ja palju vareseid ning mõnda kotkast. Samuti ka jälle surnuid kängurusid. Paar kilomeetrit enne ööbimiskohta jõudmist hüppas üks mitte väike känguru u. 20m kauguselt meie auto eest mööda (Tõnise jaoks oli see esimene känguru, keda ta täies suuruses nägi). Alguses oli meil plaan ööbida piiri peal aga kuna Reinul oli energiat edasi sõita ja samuti meil soov võimalikult kaugele sõita, siis söitsime kuni täitsa pimedani välja. Jõudsime Caiguna karavanparki. Kokku sõitsime 863 km. Rein palus eraldi küsida, et kas keegi on veel ühel päeval järjest nii palju sõitnud? See on sama nagu sõita kaks korda Tallinnast Narva ja tagasi.
Meiega koos telkimisplatsil ööbis üks lahe mate. Tegi hommikul Reinuga kohe juttu. Rein näitas kaardil, et kus asub Eesti ja tema seevastu näitas Reinule oma autos leiduvat igast huvitavat kraami (tikutopsi suurust kullatükki, mille oli leidnud. Kullaotsimise aparaate. Jahipadruni otse ja vb veel midagi). Välja nägi ta pikk ja peenike. Pikk habe oli ka (mitte nagu Tõnisel Backstreet Boysi oma) ja pikkk pats oli kuklas. Oli nagu vandersell. Kaelas rippus tal üks haihammas, mille ta ise oli hai suust välja tõmmanud. Haid on looduskaitse all ja seega võttis ta vaid hamba ja lasi hai vette tagasi. Ja auto antenni otsas rippusid tal veel mingid loomade sabad. Muidu lisaks kullaotsimisele tegeleb ta oma lambafarmiga, kus tal olevat 250 lehma. Senikaua, kui ta on reisil (plaanis koju minna alles oktoobris) hoolitseb farmi eest ta isa.
Hommikul enne Cedunast lahkumist käisime läbi ühest transpordifirma kontorist, et küsida infot töövõimaluste kohta. Eelmisel õhtul nägime kuulutust, et otsitakse sadamasse töötajaid pärlikaste maha laadima. Peale paari lause vahetamist taheti meile juba lepingut lugeda anda (isegi mulle, kuigi ei arvanudki, et seda tööd oleks tegema hakanud). Kui aga selgus, et selleks nädalaks oleks tööd vaid 1 päev ja ka seda 4-8 tundi ja järgmine nädal ka vaid 2 laeva, siis ütlesime viisakalt ära. Ei tasuks nii väheste töötundide pärast sinna peatuma jääda.
Sõit läbi Nullabori oli pikk ja sirge. Ladina keeles tähendab Nullabor- ühtegi puud. Sõit väga igav ei olnudki. Kuulasime cd-sid, mida olime juba vähemalt kümme korda kuulanud ja tegime sellist mängu, et kes pakub kõige täpsemalt, et kaua kestab mingi teelõik sirgena. Samuti sõitsime läbi sellisest kuulsast kohast nagu Dog Fence, kuhu turiste raha eest viiakse. See on 5,300 km pikk (2 m kõrge) aed, mis läbib 3 osariiki. See ehitati kaitsmaks lambaid kohalike koerte ehk dingode eest. Paar peatust tegime ka kahe huvitava liiklusmärgi juures.
Nagu ka eile, siis tuli täna samuti mõne koha peal vihma, kuid vahe oli selles, et see kord oli ka päike väljas. Nägime mitmeid poolikuid ja terveid vikerkaari. Tegime kiirteelt kõrvalpõike kohas nimega Head of Bight (maist oktoobrini vaalade vaatlus koht). Visitor Center´is oli info, et see on tasuta aga kohapeal selgus, et tahavad vaateplatvormile mineku eest 12 dollarit. Kuna kaardi järgi pidi teele veel 7 vaateplatvormi jääma, siis sõitsime edasi, et sama ookeani tasuta vaadata. Ja nägime ka (Bunda Cliffs). Selleks tuli veidike mäest alla jalutada ja vaade sinisele ookeanile ja suurtele lainetele oligi meie ees. Koht oli u.10 km enne lõuna ja lääne osariigi piiri. See piiripunkt oli esimene, kus olid kohapeal ka inimesed, kes palusid sõbralikult toidukotte näidata. Meie olime juba nii targad, et sõime ja/või viskasime mittelubatud kraami minema. Nimelt üle ühegi osariigi piiri ei ole lubatud viia puuvilju, juurvilju, taimi ega lilli. Kui ületasime piiri, siis keerasime kellad poolteist tundi tagasi ja võitsime poolteist tundi valget aega juurde.
Teel nägime veel 4 dingot ja palju vareseid ning mõnda kotkast. Samuti ka jälle surnuid kängurusid. Paar kilomeetrit enne ööbimiskohta jõudmist hüppas üks mitte väike känguru u. 20m kauguselt meie auto eest mööda (Tõnise jaoks oli see esimene känguru, keda ta täies suuruses nägi). Alguses oli meil plaan ööbida piiri peal aga kuna Reinul oli energiat edasi sõita ja samuti meil soov võimalikult kaugele sõita, siis söitsime kuni täitsa pimedani välja. Jõudsime Caiguna karavanparki. Kokku sõitsime 863 km. Rein palus eraldi küsida, et kas keegi on veel ühel päeval järjest nii palju sõitnud? See on sama nagu sõita kaks korda Tallinnast Narva ja tagasi.
Ceduna
Pühapäev 24.05 (Marite jutt) Hommikul ärgates oli suhteliselt soe aga taevas oli täiesti pilves. Otsustasime, et käime ära Visitor Centeris ning vaatame, kas on midagi ilusat lähiümbruses vaadata. Kuna aga peale sööki tundus, et ilm kisub hullemaks ja päikest seal kandis täna suuretõenäosusega näha ei või siis sõidame edasi. Arvame, et tuleme veel sealt kaudu ida rannikule sõites läbi, seega pole hullu kui ei jõua igale poole. Mõne aja pärast linnast välja sõites hakkaski väga tugevalt sadama. Vahelduseks oli täitsa mõnus vihma näha. See oli meie reisi esimene vihm. Mulle vähemalt tekkis küll see peale Eesti sügise tunne. Ja samal ajal ka veidike koduigatsust ja Eesti suve igatsust.
Oma teel sõitsie läbi linnast nimega Kimba, mis asetseb lõuna osariigi linnadest täpselt Austraalia keskel. Seal samas oli ka üks suur kakaduu kuju, kellest otse loomulikult mina pilti tegin.
Sõidust jäi meelde ka üks ülbik rekka juht, kellele valmistas suurt raskust meile märku anda, et millal ees tee vaba on, et mööduda. Muidu on siin enamus ikka sõbralikud. Väga paljud lehvitavad ehk siis teevad outback wave´i. Ja kui paluda (käega märku anda), siis lasevad ka mööda minnes tervituseks signaali.
U. kella 15 jõudsime päikese paistega linna nimega Ceduna, kus elab veidi üle 3000 inimese. Sõitsime kokku 474 km. Enne kui leidsime meie sobiva karavanpargi, külastasime veel kolme teele jäävat parki. Ööbimiseks valisime kohe ookeani kaldal asetseva Forshore Caravan parki. Peale kiiret poeskäiku tegime jalutuskäigu ookeani äärde sadamakaile, kus inimesed nautisid ilusat tuulevaikset õhtut ja püüdsid kala. Osade püüdjatega rääkisime paar sõna juttu ja tegime nende saagist pilti (kaheksajalg, sinine krabi, heeringas ja mingi sarvega kala). Tekkis endalgi tahtmine õng kätte võtta ja proovida. Aga arvame, et teeme selle kalapüügi ka Austraalias kunagi ära.
Päikese loojang oli ka väga ilus, kui kai laternad peegeldusid vees. Ceduna on linn, kuhu tahaks kunagi tagasi.
Oma teel sõitsie läbi linnast nimega Kimba, mis asetseb lõuna osariigi linnadest täpselt Austraalia keskel. Seal samas oli ka üks suur kakaduu kuju, kellest otse loomulikult mina pilti tegin.
Sõidust jäi meelde ka üks ülbik rekka juht, kellele valmistas suurt raskust meile märku anda, et millal ees tee vaba on, et mööduda. Muidu on siin enamus ikka sõbralikud. Väga paljud lehvitavad ehk siis teevad outback wave´i. Ja kui paluda (käega märku anda), siis lasevad ka mööda minnes tervituseks signaali.
U. kella 15 jõudsime päikese paistega linna nimega Ceduna, kus elab veidi üle 3000 inimese. Sõitsime kokku 474 km. Enne kui leidsime meie sobiva karavanpargi, külastasime veel kolme teele jäävat parki. Ööbimiseks valisime kohe ookeani kaldal asetseva Forshore Caravan parki. Peale kiiret poeskäiku tegime jalutuskäigu ookeani äärde sadamakaile, kus inimesed nautisid ilusat tuulevaikset õhtut ja püüdsid kala. Osade püüdjatega rääkisime paar sõna juttu ja tegime nende saagist pilti (kaheksajalg, sinine krabi, heeringas ja mingi sarvega kala). Tekkis endalgi tahtmine õng kätte võtta ja proovida. Aga arvame, et teeme selle kalapüügi ka Austraalias kunagi ära.
Päikese loojang oli ka väga ilus, kui kai laternad peegeldusid vees. Ceduna on linn, kuhu tahaks kunagi tagasi.
laupäev, 23. mai 2009
Port Augusta
Laupäev 23.05 (Marite jutt) Taas oli hommikul ärgates väga jahe (alla 10ne kraadi kindlasti). Mis ilma eriti jahedaks tegi oli külm tuul. Tuul vaibus alles õhtul, kui väljas juba pimedaks läks. Täna möödus enamus päevast autos ja seega ei ole väga millegist põnevast ka kirjutada. Kokku sõitsime 567km ja jõudsime Port Augustasse. Teel siia tegime vaid kaks väikest peatust. Üks oli tee ääres keset kõrbe, kus paistis kaugelt väike veekogu. Kaardi järgi olevat see olnud Island Lagoon. Keset lagedat kõrbe maastiku oli väga tugev tuul ja seega ei peatunud kauem, kui 10 minutit. Teine peatus oli väikses linnas nimega Woomera, mis loodud 1947. Alguses tundus, et linnas ei ole peale meie ja tugeva tuule mitte ühtegi inimhinge. Aga peale seda, kui olime oma auto ära parkinud nägime mõnda turisti ja paari kohalikku. Linna külastasime seetõttu, et seal olevat katsetatud mingi aeg rakette ja pomme ja NASA mingi jaam olevat seal olnud (1960-72). Tahtsime minna vaatama ka muuseumisse aga kahjuks oli see kinni. Igatahes saime igasugu pomme, lennukeid, rakette jms vaadata muuseumi kõrval olevas pargis.
Täna siis ööbime Port Augustas. Vaateme homme hommikul, kuidas ilm on. Võibolla jääme ka teiseks ööks siia, et päeval linnas olevate vaatamisväärsustega tutvuda.
OK, järgmise korrani.
Täna siis ööbime Port Augustas. Vaateme homme hommikul, kuidas ilm on. Võibolla jääme ka teiseks ööks siia, et päeval linnas olevate vaatamisväärsustega tutvuda.
OK, järgmise korrani.
reede, 22. mai 2009
Sillamäe on väga ilus linn
Reede 22.05 (Reinu jutt) Lisaksin veel Marite eelmise päeva jutule paar rida. Nimelt on need mäed tõesti väga võimsad. Kata Tjuta oli meie peatuspaigast 45 kilomeetri kaugusel jak ui sinna sõitsime, siis kogu aeg tundus, et need kivid on meie kõrval. Uluru otsa ronimisest veel nii palju, et mina käisin kuskil 1/3 peal ja Tõnis kuskil ½ peal. Tunnistan ausalt- sinna otsa ma ei julgenud ronida. Kardan kõrgust ja nagu Eestis öeldakse- hirm on see mis mehe araks teeb. Ja hirm tegi mind araks, sest mida kõrgemale läksin, seda rohkem nägin kuidas mu kõrval on mõlemal pool ainult üks suur kuristik. Ennast lohutama ma valedega ei hakkanud, et jalanõud on kehvad või siis füüsilinevorm sitt või siis, et mul polnud vett kaasas. Jalanõud olid enam vähem, füüsilinevorm ka ok ja veepudel oli samuti mul kotis olemas. Lihtsalt hirm sai minust võitu ja tunnistan seda ausalt. Samuti annan au neile kes seal üleval on ära käinud. Kel vähegi võimalik ja julgust jagub, tehgu see temp ära. Asi on seda väärt!
Nüüd aga tänase päeva tegemiste juurde. Hommikul ärkasime vara, pakkisime asjad ja Coober Pedy poole punuma. Isegi sööma ei hakanud, sest sõita oli ainult 230 km. Kohale jõudes avastasin, et see linn on kõige koledam linn mida oma elu jooksul olen näinud. Isegi Sillamäe on selle kõrval väga ilus. Linn asub keset kõrbe. On väga palju tolmu, majad on nagu kanakuudid. Osad majad on ehitatud poolenisti või täielikult maa alla, sest suvel on päeval väga palav ja talvel öösiti väga külm. Linn elatab ennast opaalide kaevandamisest. Terves linnas on enamus poed ainult sellised kus müüakse opaale. Käisime ka ise mõnes neis ja vaatasime ka muuseume. Samuti saime ka väikse ekskursiooni kus näidati kuidas opaale kaevandatakse. Juhul kui kellegi huvi kaevandamise vastu , siis ca 70 dollari eest saad omale rentide 50 korda 50 meetrit maatüki ja siis void seal 3 kuu jooksul opaale otsida, Soovi korral võid veel 12 kuu võrra pikendada rendilepingut.
Õhtul pesime oma auto kohalikus selvepesulas ära ja auto näeb nüüd välja nagu uus. Süüa ei viitsinud teha ja ostsime kohalikust baarist pitsat. Omanikuks on Itaalia päritolu mees ja oli väga hea ja väga suur.
Ongi tänaseks kõik. Homme siis jälle Marite kord.
Head ööd!
Nüüd aga tänase päeva tegemiste juurde. Hommikul ärkasime vara, pakkisime asjad ja Coober Pedy poole punuma. Isegi sööma ei hakanud, sest sõita oli ainult 230 km. Kohale jõudes avastasin, et see linn on kõige koledam linn mida oma elu jooksul olen näinud. Isegi Sillamäe on selle kõrval väga ilus. Linn asub keset kõrbe. On väga palju tolmu, majad on nagu kanakuudid. Osad majad on ehitatud poolenisti või täielikult maa alla, sest suvel on päeval väga palav ja talvel öösiti väga külm. Linn elatab ennast opaalide kaevandamisest. Terves linnas on enamus poed ainult sellised kus müüakse opaale. Käisime ka ise mõnes neis ja vaatasime ka muuseume. Samuti saime ka väikse ekskursiooni kus näidati kuidas opaale kaevandatakse. Juhul kui kellegi huvi kaevandamise vastu , siis ca 70 dollari eest saad omale rentide 50 korda 50 meetrit maatüki ja siis void seal 3 kuu jooksul opaale otsida, Soovi korral võid veel 12 kuu võrra pikendada rendilepingut.
Õhtul pesime oma auto kohalikus selvepesulas ära ja auto näeb nüüd välja nagu uus. Süüa ei viitsinud teha ja ostsime kohalikust baarist pitsat. Omanikuks on Itaalia päritolu mees ja oli väga hea ja väga suur.
Ongi tänaseks kõik. Homme siis jälle Marite kord.
Head ööd!
Tellimine:
Postitused (Atom)
