Tähelepanu!!! Rein töötab nüüd juhtival ametikohal!!!

Tere minu inimesed. Rein jälle siin pool. Täna siis minu kord blogi kirjutada.
Esmalt tahaksin kirjutada meie Jaanipäevast. See toimus möödunud nädalavahetusel Perthis. Minek oli suht ekspromt, kuigi me plaanisime sinna minekut juba pikalt, siis reede õhtul otsustasime, et me ikka ei lähe, sest teiste eestlaste huvi selle vastu oli suht leige. Kirjutasime, siis teistele eestlastele reede õhtul Orkuti foorumisse, et me ikkagi ei tule, sest huvi tundu olevat. Laupäeval ärkasin kell 8, pesin oma tööriided ära ja valmistasin hommikusöögi. Avasin peale seda interneti ja avastain, et mõned hädaldasi meie loobumise üle. Otsustasime siis, et ikkagi läheme. Pakkisime 15 minutiga oma asjad ja panime pealinna poole minema. Pidime kell 15 linnas olema ja jõudsime ilusasti. Saime linnas kokku ja sõitsime linnast välja grillima ja lõket tegema. Alguses läksime 3 autoga ja pärast tuli 2 autot veel. Kokku oli lõpuks 14 inimest. Kõik olid noored ja kokku oli tulnud igasugu karvaseid ja sulelisi. Kedagi me otseselt ennem muidugi ei tundnud. See tüdruk, kes selle ürituse organiseeris sõitis esimeses auto ja mingi hetk jäi nende auto seisma. Tüdruk hüppas välja ja oli sellise näoga, et hakkab kohe oksele. Me Maritega arutasime, et mis tal viga on. Marite pakkus, et ju on rase. Oksele ta ei hakanud ja sõit jätkus. See kestis 20 meetrit, siis käis hoo pealt uks lahti ja ta oksendas. Hiljem selgus, et tal oli lihtsal pohmell.
Lõkkeplatsile jõudes hakkas muidugi vihma sadama, nagu Jaanipäevale kohane. Kallas ikka korralikult. Õnneks olid nad kaasa võtnud varjualuse, mille panime laua kohale. Keegi muidugi ei istund, sest muidu poleks me ära mahtunud, sest varjualune kattis täpselt selle laua. Alguses olid kõik vaiksed, aga mida aeg edasi seda rohkem hakkas pidu tuure üles võtma. Lõpuks oli pidu ja pillerkaar ikka taevani. Mina muidugi ei tarvitanud alkoholi, sest ööbisime linnas ja pidin tagasi sõitma. Meie pidu lõppes kell 21, teised jäi veel edasi jaurama. Mõned jäid isegi ööseks. Kes magas telgis ja kes autos. Prrrrrrr... sellise rõveda ilmaga on see ikka päris jube.

Ööbisime oma tuttavate väliseestlaste juures ja sinna jõudes rääkisime nendega poole ööni. Nad sõitsid eile (teisipäeval 30.06) Eestisse laulupeole. Kaks nädalat veedavad ja siis tagasi. Tegelikult on nad ikka väga toredad inimesed ja oleme õnnelikud, et nendega tuttavaks saime.
Natuke siis töö juttu ka. Töö on raske nagu marite juba eelmisel korral kirjutas, aga oleme harjunud ja enam lihased ei valuta. Marite arvates on mulle isegi lihased tekkinud. Võimalik, et paari aasta pärast tuntakse kolme Eesti vägilast- Mitti, Murumetsa ja Väina.
Samuti on mu villid paranenud. Ainult parem põlv on mul hakanud valutama. Sama põlv millega rohkem kui aasta tagasi dr. Rahu juures käisin. Tookord aitas glükasamiinist ja opereerima ei pidanud. Loodetavasti aitab ka seekord. Igatahes hakkasin neid tablette taas võtma. No worries... tegelt see valu pole nii hull ka nüüd, et tööd teha ei saa.
Nüüd siis juhtivas ametikohast ka natuke. Juhtiva ametikoha täpne nimetu on autojuht. Nimelt hommikul lüüakse kogu punt kolmeks-neljaks meeskonnaks kes töötavad erinevates kohtades. Minu sõiduriistaks on olnud Toyota Land Cruiser. See on aastast 1981.Tõeline klassika on see auto. Tootmisse võeti ta kuskil 70 ndatel võimalik, et isegi varem. See mahutab kokku 12 inimest. Kaks ette ja ülejäänud taha. Eesistujate jaoks on ainult küljeuksed. Taga istujad tulevad tagantuksest ja nad ei istu näoga sõidusuunas, vaid küljega sõidusuunas ja näod vastamisi. Nagu Nao ütles, sõjaväe tunne tuleb kui seal taga sõita. Auto on muidugi üks paras ront. Meenutab natuke villist. Roolivõimu pole, roolil on selline tühi loks sees, soojaõhu radikas on salongis, kojamehed on nagu on. Tugeva vihmasaju korral tilgub vesi autosse. Mäest ülesse sõites on vaja ennem ikka kõvast hoogu koguda, sest muidu on see väga vaevaline. Eriti siis kui auto on rahvast täis ja järelkäru järel. Ainuke mis selle auto juures hea on kängururaud. See on tõesti võimas ja känguru sõidab sellega pooleks nagu naksti. Teeme kunagi sellest klassikast pilti ja paneme fotkisse, siis näete ka seda.
Viimastel päevadel on meie istutamine toimunud 85 km kaugusel Manjimupist. See tähendab seda, et hommikul ma tukkuda autos ei saa ja peale tööd ka mitte.Kui teiste tööpäevad on 8 tunnised, siis minu omad 10 tunnised. Hommikul tunnike autoroolis ja õhtul samuti. Loomulikult selle eest mulle keegi ei lisaraha ei maksa. Ehk Jehhoova näeb seda ja peab meeles järgmisel korral kui Viking Lotto pileti ostan. Tegelt ju siis peremees usaldab mind kõige rohkem, et mind rooli pani. Vastutus on muidugi suur, aga mis teha. Täna vastutasin lisaks endale veel 10 inimese eest.
Marite on ka juhtival ametikohal, aga ainult siis kui päeval on vaja istutamise ajal sõita punktist A, punkti B. See tähendab seda, et kui liigume ühest bokist teisse, siis mina sõidan ATVga, millel on käru järel, Marite sõidab kastiga Toyota dziibiga, Inglise kutt Land Cruiseriga ja peremehe poeg oma autoga. Eile oleks Marite muidugi tiiki sõitnud dziibiga. Ma läksin ATVga ees ja ja seal oli üks selline 5 meetrine hästi järsk tõus, mis lõppes kohe 90 kraadise parempöördega. Tõusul olles sa igatahes ei näe, mis peale tõusu on. Marite ei vaadanud, et ma pöörasin kohe peale tõus paremale. Ta tahtis põrutada otse, aga seal oli tiik. Õnneks sai ta pidama. Inglise kutt aitas, siis Maritel auto ilusast otseks saada ja sõit jätkus. Nalja kui palju, Marite jaoks muidugi mitte. Õnneks polnud peremehe poega tol hetkel seal kohal. Kuigi vaevalt ta oleks midagi öelnud. Ta on selline ladna vennike.
Täna sai veel autodega nalja. Lõpetasime lõunaks puude istutamise ja siis löödi grupp kaheks. Pooled hakkasid puid väetama ja teised saadeti 3 km kaugusele asuvasse teisse farmi. Seal istutati eelmisel aastal puud, aga osad polnud kasvama läinud ja pidime need üle istutama. Marite sai jälle oma kastiga Toyota, mina seekord Land Cruiseri järelkäruga ja peremehe poeg näitas enda autoga teed. Farmi pidi sõitma üle karjamaa. Peremehe poeg oli esimene, siis Marite ja siis mina. Kuna siin on kõvasti sadanud, siis Marite jäi keset karjamaad muidugi kinni. Mina panin muidugi täie pasaga edasi. Gaas põhja ja läks ilusasti läbi. Kirusin muidugi Maritet, et ei oska sõita. Oleksin ainult ma teadnud, et paari minuti pärast kirusin ma ennast veel rohkem. Mark (peremehe poeg) aitas Marite sealt välja. Mark näitas mulle kuhu sõitma pean ja ei hakanud neid ootama. 500 meetri pärast nägin kuidas valitsuse poolt meie järelvaatajaks määratud tüdruk (puid istutame Austraalia riigile) oli oma dziibiga nii kinni jäänud, et auto ei liikunud ei edasi ega tagasi. Mõtlesin, et kas peaksin seisma jääma või temast vasakult mööduma ja edasi põrutama. Otsustasin, et vajutan gaasi põhja ja küll ma seal kõrvalt mööda saan. Sittagi, tema kõrvale jõudes olin samuti põhja peal kinni. Nalja jälle kui palju, kuigi see olukord polnud samuti naljakas. Tagantjärgi tarkusena oleksin pidanud ikkagi seisma jääma.
Paari minuti pärast olid Mark ja Marite ka meil järel ja nad naersid samuti. Meie alustasiem puude istutamisega ning Mark ja valitsuse tüdruk hakkasid autodega mässama. Igatahes nad neid sealt kätte ei saanud muidu kui kutsusid korraliku dziibi kes siis meie autod välja tirisid. Tegelt on see normaalne, et autod mutta kinni puude istutamise aeg jäävad. Raisk, see jutt sain nüüd pikk ja teie jaoks keeruline, aga ehk saite ikka aru ja kui ei saanud, siis pole ka hullu.
Ühest asjast tahtsin veel kirjutada ja siis oleks selleks korraks kõik. Puudeistutamisel töötab ka üks must. Eestis nimetatakse neid neegriteks, siin ei tohi nii öelda. See vennike on ikka nii loll, et teist nii lolli inimest ma pole oma 31 aasta jooksul kohanud. Ei teagi miks peremees ta endale on tööle võtnud. Lisaks ta on laisk nagu porikärbes. Tea, kas käib ka kirikus või siis peremees otsis väljakutset ja proovib temast korralikku inimest teha?
Üks huvitav seik juhtus temaga samuti täna. Nimelt tuli täna mingi aeg jutuks töö tegemine ja ma ütlesin talle a la- ma olen eestlane ja kõik eestlased on väga head töötajad. Tema julges selle peale avaldada arvamust, et kõik eestlased on laisad. Ai perkele kus ma tahtsin talle öelda- Hea, et sa seda Austraalias eestlasele ütlesid. Eestis oleks eestlased sind sellise jutu peale nööriga tammeoksa külge rippuma pannud. Kui valge mees ütleb neegrile, et ta on laisk, siis on ta rassist, aga kui neeger ütleb valgele sama, siis on see OK. Vahemärkusena võib öelda, et see see vennike on laisast eestlasest (minust) poole aeglasem. Seda ma muidugi talle ütlemata ei jätnud.
Järgmisel korral kirjutan kindlasti ka teistest inimestest, sest seltskon on ikka jube kirju. Aitab selleks korraks küll.
Suured tänud Liiale ja emale, kes paki meile teele panid. Eks proovime ka ise kunagi teile vastu midagi saata. Kaup on juba isegi ostetud, aga postkontor pannakse kell 17 kinni ja selleks ajaks me tavaliselt tagssi tööl pole jõudnud. Ehk ikka kunagi jõuame varem.
Oleme siinse eluga rahul ja õnnelikud. Kuigi nagu ikka vahest on igatsus koduste järgi. Mina igatahes olen õppinud seda maad armastama. Tore koht, aga Eesti on ikkagi parim koht maailmas!!!
Cheers mates, järgmise korrani.
Rein alias Ivan Venemaalt (nii kutsub mind Jaapani poiss Nao, mina kutsun teda Kim Koreast)

Tree planting

Neljapäev 25.06 (Marite jutt) Neli päeva rasket tööd on nüüd seljataga. Homme veel ja siis saab kaks päeva puhata. Teadsime, et puude istutamine ei saa olema kerge töö aga et ta füüsiliselt nii läbi võtab ei oleks arvanud. Täitsa õigustatult lasi ülemus mul kaks kuud tagasi puude istutajat käes hoida ja mõelda, et kas ikka olen selleks tööks valmis. Nagu too kordki kinnitasin, et saan sellega hakkama nii ütlen seda ka täna. Ütlesin ka ülemusele, et tal oli täitsa õigus- kerge töö see ei ole. Töötame contract´iga, mis tähendab siis, et mida kiiremini töötad, seda rohkem saad ka raha. Mõlemad oleme iga päevaga oma tulemust parandanud. Otseloomulikult on Rein minust jälle kiirem aga nagu ütlesin, siis ei ole see kerge töö. Ka minu tulemused on head. Teenime rohkem kui muidu teeniksime tunnitasuga. Et teil mingigi ettekujuts tekiks, et palju jõuab päevas puid istutada, siis kirjutan esimese nelja päeva tulemused: esmasp. Marite 27 alust ja Rein 35 alust; teisip. M-40 alust ja R-52 alust; kolmap. M-54 alust ja R 65 alust; neljap. ehk täna M-47 alust ja R-55 alust aga siin tuleb arvestada, et lõpetasime 2,5 tundi varem ära, kuna selles kohas said kõik tehtud. (Ühel alusel on u. 70 puud, üks päev oli ühel alusel ka natuke üle saja. Nii, et arvutage ise, palju uusi puid ühe päevaga kasvama pannakse).
Tööpäevad algavad meil võrreldes eelmise kohaga päris vara. Esimesel päeval saime kõigiga (u. 17 inimest) hotelli parklas kell 6.30 kokku. Kolm viimast päeva aga juba kell 6.00. Nii varajane kokkusaamine on seetõttu, et istutamise kohta jõudmiseks tuleb umbes tunnike sõita. Tavaliselt minnakse kolme või nelja autoga (järelkärus puude istikud), üks neis on vana Land Cruiser, kuhu mahub päris palju inimesi, kuna taga on kaks pikemat istet . Me oleme senini sõitnud ülemuse poja autos, mis on kindlasti mugavam kui selles vanas Cruiser´is.
Tööpäev algab sellega, et kõik laevad auto järelkärud istikuid täis, millelt edaspidi hakkame järjest uusi puid endale plastik ämbrisse laduma. Ämber on kõigil rihmaga üle õla, üks rihm on ka ümber keha, et kogu raskus ei langeks kaelale vaid ka puusadele. Istutaja (rauast toru), millega istikuid maasse torkame on põhimõtteliselt terve päev paremas käes. Ja see ei ole üldse kerge. Töö ongi siis selline, et käime järjest mööda vagusid. Vasaku käega haarad oma seljas olevast ämbrist istiku ja paned selle istutaja ülemisest avast sisse. Parema käega lükkad toru alumise terava otsa maasse ja parema jalaga astud toru küljes olevale kangile, mille peale toru ots avaneb ja istik kukub pinnases olevasse auku. Ja et istik ikka korralikult mulla (muda, liiva) all oleks, siis tuleb veel enne edasi astumist üks jalahoop mulda peale vajutada. Siis tõstad toru üles, astud mõned sammud edasi ja teed seda sama eelnevat liigutust, kuni tööpäeva lõpuni. Ega jah, midagi keerulist ei ole. Vaheapeal peab muidugi käima ka istikuid oma ämbrisse juurde laadimas. Peale esimest tööpäeva ostsime endale lihasevalu vastu kreemi. Nüüd siis igapäev määrime end sellega. Lisaks lihase valule oleme saanud ka „mõnusad“ villid. Minul õnneks vaid üks paremal käel ja teine varbal aga Reinul on parem käsi ikka päris korralikult villidega kaetud ja ka suur varvas on korraliku villi saanud.

Täna tundsime, et natuke on juba kergem. Eks keha hakkab ka vaikselt harjuma ja varsti kaovad ka villid. Igatahes tunda on, et lihased kasvavad. See nädal oleme iga päev peale tööd nii väsinud, et ei jõua eriti midagi teha. Isegi sooja süüa tegime täna esimest korda. Eile premeerisime endid hea töö eest suure pitsaga.

Loodan, et nüüd selle raske töö jutuga teid ära ei ehmatanud. Tegelikult on meil ikka kõik hästi, tegelt ka.

Picking and pruning

Pühapäev 21.06 (Marite jutt) Ma nüüd kirjutan ka üle tüki aja mõne rea, kuigi kohati mulle tundub, et ma olen nagu muhv, kes ise endale kirjutab.
Ega siin midagi väga erilist juhunud ei olegi. Need, kes meie tegemiste vastu rohkem huvi tunnevad, nendega on juba telefonis, msn´is või meili teel niikui nii suheldud.
Alates 29. maist kuni siis tänase päevani töötasime Fontanini fruits and nuts farmis. Kuni 10. juunini korjasime õunu ja siis peale seda tegime õunapuude pügamist. Tegelikult oli meil ülemusega alguses kokkulepe, et korjame õunu nädala või poolteist kuni algab endises töökohas puude istutamine. Kuna aga puude istutamine lükkus vähese vihma tõttu edasi, siis küsisime ülemuselt, et ega tal ei ole meile rohkem mingit tööd pakkuda. Alguses ütles ta, et tööd oleks vaid ühele (squirreliga ehk oravaga õunalatvadest õunte korjamine). Aga siis ta mõne aja pärast teatas, et saab meid kõiki tööle rakendada. Tavaliselt puude pruning´ut (pügamisega) nii vara ei alustata (oodatakse kuni kõik lehed on langenud) aga õnneks tegi see kord erandi. Kuna kasutada oli vaid üks orav ja Rein oli kohe julge proovima, siis sai tema selle toreda aparaadiga pool päeva sõita. Orava juhtimine käib kahe jalaga ja seetõttu võtab natuke aega, et sellega harjuda. Aga kuna ma ju sellega ei töötanud, siis ei saa ka eriti rohkem kommenteerida. Mina ja Tõnis saime kätte elektrilised käärid, millega hakkasime usinasti puid pügama. Esimese tunnikese oli ka ülemus meiega tööd tegemas ja juhendamas. Pügamine on võrreldes õunte korjamisega lihtne, kuid alguses võttis tükk aega aega, et aru saada, et kas lõikame ikka piisavalt palju oksi maha ja kui lõikame, kas siis ikka õigeid oksi jne. Esimestel päevadel me ikka küsisime päevas mitu korda üle, et kas teeme ikka õigesti ja mis ta arvab. Aga ta vastas alati, et väga hea, keep on going. Ta ei olnud nagu tüüpiline ülemus, et range ja kontrolliv jms, pigem selline chill ja no worries. Näiteks kui ühel hommikul sadas tugevat vihma, siis helistasime talle, et öelda kui sobib, siis tuleme tööle alles siis kui ilm paremaks läheb. Ta oli kohe arusaaja ja ütles loomulikult, et tulge, kui enam ei saja. Ja sadas muideks selle kolme nädala jooksul ikka päris palju. Enamus päevi olid sellised, et sadas vihma ja siis oli päike ja siis jälle sada ja siis päike jne.
See reede ja laupäev ei jõudnudki tööle, kuna vihma oli rohkem kui päikest ehk siis sadas liiga palju. Seepärast läksime tööle täna ehk pühapäeval. Aga ka täna ei teinud tervet päeva vaid pügasime vaid 5 tundi. Ilm oleks isegi lubanud kauem töötada aga lihtsalt ei viitsinud rohkem. Tööpäev lõppes meil sellega, et ülemus kutsus meid kastaneid sööma ja pakkus õlut. Tore oli. Rääkisime juttu, mekkisime natuke kohalikku õlut ja sõime küpsetatud kastaneid ja pähkleid. Üllatus oli see, kui ta ütles, et ta on vaid 29 aga eks see seletab natuke seda, miks ta kõike suhteliselt vabalt võttis. Ja me mõtlesime, et ta single. Tõnisel oli isegi kahtlus, et äkki talle meeldivad mehed, kuna ta oli nii sõbralik ja üks laupäev ütles, et kui meil tööst tüdimus tekib, et siis tulge pakkimislattu ja ta pakub mõned õlled. Me muidugi mõtlesime too kord, et ta tegi nalja aga järgmisel päeval ta ütles, et ta ei tee selliste tõsiste asjadega nalja. Igatahes tuli täna välja, et ta on abielus ja tal on juba 5 last (ühed neist koguni kolmikud).
Ülemus tegi meile ka väikse kingituse hea töö eest- iga ühele oma pudeli jahutaja (pehmest materjalist pudeli ümbris). Siin on need päris populaarsed. Ja meie ütlesime ka omalt poolt aitäh, kinkides talle teemantviili.
Reede õhtul oli meil väike pidu. Jaapani sõber Nao tuli ka Manjimupi tagasi, et puid istutada. Ja siis me rääkisimegi, naersime, .... nagu vanadel headel aegadel ehk siis nagu mõned kuud tagasi.
Homme algab kaua oodatud puude istutamine. Ülemusega saame kõik (endised ja uued töötajad) hotelli parklas kell 6.30 kokku ja siis sõidame kuhugile lagendikule, kus siis tulevikus peaks meie istutatud puud kasvama.

Laisa eestlase eest valivad europarlamenti lollid ja venelased!!!

Tere kauge rahvus, kaugel külmal maal. Kuningas jälle siin pool. Esmalt tahan tänada neid 45% inimesi kes andsid viimastel europarlamendi valimistel oma hääle. Ükskõik kellele see hääl ka siis ei läinud. Isegi kesikutele või voodiparteile hääle andmine on parem kui mitte valimine. Minu arvates tuleks nendelt inimestelt kes valimas ei käi Eesti pass ära võtta. Kui ikka oma kodanikukohust täita ei taha, siis ole parem halli passiga. Miks peaks Eesti riik võimaldama oma laiskadel kodanikel viisavaba reisimist maailmas? Pirukas piruka vastu ikka. Valimine peaks olema ikkagi auasi. Need kes valimas ei käinud mingu nüüd nurka ja häbenegu seal paar päeva. Häbi, häbi, püksis käbi…
Ongi kõik,
Kuningas Rein Esimene

PS! Ka mina andsin elektrooniliselt oma hääle. Minu valik langes Klenski kasuks. Tundub normaalne vend olevat ja õde on tal ka hea näitleja. Kahjuks ta valituks ei osutunud, aga ehk järgmisel korral läheb tal paremini. Need kes valimas ei käinud ärgu minu otsust kritiseerigu, sest teiesuguste eest valingi mina. Või siis Valentina Lasnamäelt, või Sergei Sillamäet või Tädi Maali Litsmetsast.

Rein hakkab aborigeenide kuningaks

Reinu ametlik pressiteade- Kuna keegi pole meile nii ammu kirjutanud (ma isegi ei mäleta millal see olla võis), siis otsustasin, et peale teise viisa lõppemist jään ma Austraaliasse. Otsin omale aborigeeni hõimu ja hakkan nende kuningaks. Väga lihtne on kuningaks saada, sest mul on auto. Sellega saan oma hõimu hommikul metsast poe ette hängima viia.
Olge siis tublid ja ärge jumala eest meile midagi kirjutage. Istuge aga +7 kraadiga toas ja vahtige telekat. Ma ka enam ei viitsi kirjutada. Vaatan parem Simpsoneid mida netist tõmbasime.

Kuningas Rein Esimene

03.06 (Marite jutt) Annan teada, et meiega on endiselt kõik ok. Teeme nüüd tublisti tööd ja ei ole väga midagi erilist juhtunud. Eks nädalavahetusel kirjutab pikemalt. Olge tulbid!

Pink Lady

Reede 29.05 (Marite jutt) Nonii, tööpäev on nüüdseks selja taga. Kus juures ei olegi nii hullult väsinud, kui kartsin. Alustasime kell 8.00 ja lõpetasime natukene enne 16.st. Kokku tegime kolme peale 12 bin´i, mis on u. 300 või 400 kilo. Tublid olime. Rein pani tänase päeva hindeks 4-, mille sees on ka väike avanss. Kui oleksime teinud 15 bini, siis oleks juba väga hea. Aga tegelikult esimese päeva kohta (st siis meil peale kuu ajast puhkust ja Tõnis üldse esimene päev) täitsa hea tulemus. Ilm oli muideks korjamise kohta suurepärane ehk siis ei olnud väga palav ega ka külm. Peale kuu ajast niisama lulli löömist on täitsa mõnus jälle taas kord tööd teha.
Homme alustame samuti 8.00 ja töötame kella 13ni, sest siis sõidame Reinuga Perthi Haraldi ja Mareti juurde.
Hotellis elame muideks praegu ajutiselt ühes teises toas. Toas, mis ei ole mõeldud tegelikult backbackeritele nagu hotelli administrator (Miss Margaret) ütles. Tuba näeb küll natuke parem välja ja dušš on täitsa korralik aga ikkagi meie eelmine tuba meeldis rohkem, sest seal oli palju rohkem ruumi. Järgmise nädala teisipäev saame oma vana toa (nr 38) tagasi. Kuna jõudsime oma tehtud broneeringust varem kohale, siis see ruum oli juba ühele perekonnale välja antud. Kui hotelli jõudsime, siis algul saime ühe teise adminni käest nr 38 võtmed. Ja siis oligi üllatus, et miks meil toas nüüd 3 voodit on. Ladusime asjad juba välja, kui Margaret tuli ütlema, et peate ajutiselt teise tuppa kolima. Mis seal siis ikka. Võtsime kõik oma kompsud jälle kokku ja suundusime ruumi nr 24.
Tänaseks siis jälle kõik. Teie aga ikka kirjutage meile!