Oliivid

Sorry, et pole jälle tükk aega midagi kirjutanud. Aga üritan siis nüüd lühidalt väikse ülevaate anda. Kes pole veel kuulnud, siis teisipäeval peale tööd tõstsime kogu oma elamise jälle auto peale ja sõitsime Perthist põhja poole, Gingin´ist edasi, sellisesse väiksesse kohta nagu Mogumber. Koht ise on suhteliselt kõrvalises kohas, naabriteks on vaid kängurud ja muud metsaelukad ning manager, kes elab meie majast mõned km eemal. Kängurusid on siin ümbruses tõesti palju. Täna traktoriga väetades ehmatasin, kui puude vahelt otse traktori eest kolm känguru mööda hüppasid.

Töötame juba teist päeva suures oliivifarmis. Kõik on uus ja seepärast alguses on õppimist päris palju. Minu jaoks veel eriti, kuna eile istusin esimest korda traktorisse ja täna tegin sellega ka juba reaalset tööd. Peamine, mida praegu tegema peame on oliivipuude veeslahustuva väetisega piserdamine.

Mõlemal meil on oma traktor, millel on taga suur tsistern, kuhu sisse peame ise kindlate koguste järgi segame kokku väetise ning selle siis mööda ülipikki puuderidu laiali piserdama. Rea algusest kuni rea lõppu sõit võtab umbes 15 min aega ehk siis põllu algusest teise otsa.
Eile hommik algas meil tööle vormistamisega. Täitsime ja lugesime kõik võimalike dokumente ja kuulasime ülemuse poolt reegleid, ohutusnõudeid jne ning siis tutvusime traktoritega ja tegime proovisõite. Ladusime ühe aluse ehituskive auto pealt alusele ning siis kuni päeval lõpuni parandasime veesüsteeme ehk siis kinnitasime ridade lõpus veevoolikuid traatidega postide külge. Väljas oli muide jube palav, higi ainult voolas pidevalt ja vett kulus ka meeletus koguses.
Ja õhtul peale tööd, mis sest et olin jube väsinud, istusin omal soovil ja muidugi enda huvides taas traktorisse ja harjutasin poolteist tundi tagurdamist (traktori taha kinnitatud väetise tünniga). Iga sõiduga tunnen end roolis juba kindlamana ja asi läheb aina paremaks.

Täna saime lisaks traktori sõidule ka koritustöid teha. Vedasime kõigepealt ühe soojaku asjadest ja mööblist tühjaks ning siis koristasime, pesime ja nühkisime ühte teist soojakut, kuhu mingi päev peaks saabuma kogu oliivifarmi kõrge ülemus. Kui see töö sai tehtud, siis puhastasime ühte vana sõidukit, kuhu herilased olid kunagi pesa teinud. Herilasi oli seal mingi aeg mürgitatud ja kogu auto esiosa oli nüüd surnud herilasi ja nende elutegevuse jääke täis. Ja siis kuni tööpäeva lõpuni tegelesime väetamisega. Palju aega kulub lisaks ka väetise kokku segamisele ja siis kanistri täitmisega veega ja väetisega. Lõpetasime täna ka suhteliselt hilja, mina pool seitse ja Rein seitmest.

Pikkade päevade vastu pole meil midagi, sest mida rohkem tööd, seda rohkem ka raha ning seda mõnusam saab olema Eestisse tagasi tulles ja meie planeeritav aasiatrip. Ja ega siin põldude ja oliivipuude vahel suurt midagi muud teha ka ei ole. Hea on see, et meie maja jääb 2 minuti jalutuskäigu kaugusele kontorist ja töökohast. Nii, et teepausi ja lõunaajal ei ole mingi probleem kodus käija, süüa ja puhata või mis iganes. Lõuna on siiani olnud tund aega aga kui väljas läheb päeval väga palavaks, siis võib lõuna olla isegi 3 tundi. Kui õhk läheb jälle veidi jahedamaks siis jätkame taas tööd ja lõpetame aga lihtsalt hiljem. Maja või noh õigem oleks öelda soojak, kus elame on väga korralik. 5 magamistuba, 2 wc, 2 vannituba, elutuba, suur avatud köök. Majas on kõik vajalik olemas, alates külmkapis, pesumasinast kuni rösterini ja tolmuimejani. Ja muidugi konditsioneer (nii soe kui külm) on ka igas toas olemas.

Muide see töökoha vahetus toimus nii meile kui meie endisele ülemusele suhteliselt ootamatult. Kuna kahel viimasel laupäeval meile tööd ei olnud nagu tavaliselt oleme tahtnud, siis mõtlesime, et tuleb ringi vaadata ja uurida, et kui võimalik, siis hakkaks laupäeviti kuskil mujal farmis tööle. Kuna aga nii lihtne vaid laupäeviti kuskile tööle saada ei olnud, siis otsustasime, et hakkame otsima üldse uut töökohta, kus on kindlasti võimalik 6 päeva nädalas tööd teha. Muidu olime Rod´i juures ikka endiselt kõigega rahul aga kuna töö oli lihtne ja 6 päeva üle jõu ei käinud, siis andsime ka ülemusele teada, et meil sellised plaanid.

Eelmise nädala teisipäeval küsisime isegi varem töölt ära ja sõitsime Donnybrooki (kuulus oma suurte õunafarmide poolest). Käisime vist 8 erinevas farmis tööd küsimas aga tulutult. Kõigil olid juba töötajad olemas. Üks farmer ütles, et sel päeval olevat juba 20 inimest käinud tööd küsimas, isegi 3 eestlast nende hulgas. Mehel tööd ei olnud anda aga väikse kasti tasuta ploome andis ikkagi ja juhised, kuidas leiame teised samas piirkonnas olevad farmid üles. Kahest farmist võeti isegi number ja lubati vajadusel ühendust võtta aga siiani ei ole ka neist kahest midagi kuulda olnud.

Ühest Manjimupi õunafarmist, kuhu saatsin emaili, helistati aga kohe järgmine päev tagasi. Miinus selle juures oli vaid see, et nad tahtsid, et oleksime alustanud juba järgmisest päevast ehk siis reedest. Peale seda telefonikõne rääkisime sellest ka ülemusele (ülemusepojale), kes suutis meid aga ümber veeda ja jääma. Lubas, et vähemalt järgmiseks kuuks on meil töö olemas ja ka osadel nädalavahetustel. Kuna oli me ju oma töökohaga rahul, siis peale natukest mõtlemist ütlesime Markile, et ok, me ei lähe kuskile ja töötame endiselt nende juures edasi. Aga järgmise päeva hommikul saime uue telefonikõne, seda siis juba meie praegusest töökohast ja kus oodati meid tööle juba esmaspäevast. Peale kõne vaatasime mõlemad Reinuga üksteisele otsa ja mõtlesime, et mis nüüd saab, et ei julge enam ülemusele ütlema minna. Alles eile sai lubatud, et jääme ja kuidas nüüd ütleme, et me ikka lähme. Aga kuna olime seda töökohta juba päris pikka aega oodanud (olime helistanud kaks korda ja mõlemal korral öeldi, et helistaksime kuu aja pärast tagasi), siis ei jäänud muud üle, kui julgus kokku võtta ja rääkida ära, nii nagu asjad on. Õnneks oli ülemus just sellel hetkel seal ja sai kohe asjad selgeks. Rod oli arusaaja nagu alati. Ütles, et saab meist aru ja ta tunneks ennast halvasti, kui ei laseks meil minna. Ütles isegi, et kui tahame, siis võime alati talle tagasi helistada ja ta annaks meile ikka tööd, kui võimalust on. Ainuke palve, mis ta meile esitas, oli see, et ta ütles, et enne kui Austraaliast ära sõidame, käiksime veel korra Manjimupist läbi. Eks nüüd tuleb sõna pidada.

Eelmine nädalavahetus oli ka tagapärasest tegusam ja seltskondlikum. Reede õhtu sõitsime Pembertoni külla kolmele eestlasele, kes seal backpackeris elavad. Tegime mõned õlled ja vahetasime muljed ning Priiduga tegime ka juba järgmise päeva plaanid.
Laupäeval peale tööd võtsimegi Priidu Pembertonist peale ja sõitsime Margaret Riverisse, kus saime kokku juba tuttavate Kristjani ja Liisiga ning nende 5-e sõbraga. Sealt sõitsime edasi ookeani lähedal asuvasse rahvusparki, kus neil oli juba telkimisplats kinni pandud. Veidi enne päikseloojangut sõitsime randa suuri laineid vaatama, koht kus toimuvad iga aasta surfivõistlused. Telkimisplatsile tagasi minnes jätkus pidu päris pikalt, osadel isegi kella 3ni. Tore oli ja nalja sai.

See on muidugi tagant järgi tarkus aga järgmise päeva hommikul, kui saabusid ranger´id (metsapolitsei), siis saime aru, et oleks pidanud öösel veidi varem magama minema. Aga no mis sa teed, eestlased on juba kord sellised, et kui natuke jooki sees, siis ei oska enam vaikselt istuda. Igatahes tund aega anti meile kenasti aega, et oma laagriplats kokku korjata ja edasi liikuda. Egas siis midagi sõitsime siis randa päikest ja ookeani nautima. Mõnus oli, ainult et, need üksikud lained, mis olid, oleks võinud ka olemata olla. Harva aga kui tuleb, siis tuleb üle pea, kui õigel ajal ei jõua õhku hüpata. Rein püüdis mind mõned korrad aidata õhku hüpata, mina siis „tänutäheks“ küünistasin tal kaela ära (et mitte vee alla jääda, siis haarasin nii tugevasti kinni, et küünejäljed tal siiani järgi). Ega asjata ei räägita, et uppuja võib päästja enda ära uputada, mitte tahtlikult muidugi.

Enne kui võtsime suuna taas Manjimupi poole, külastasime ühte maaalust koobast (Mammoth Cave). Kuna me olime eelmisel aastal seal samas piirkonnas ühes koopas käinud, siis oli meil võrdlusmoment ning seega Mammoth ei tundunud nii põnev, kui Galdardup Cave. Aga hea jahutav oli küll ja positiivne oli ka see, et kõrvaklappidest sai kuulata giidijuttu kõrvale.
See nädalavahetus tõotab tulla taas tore ja seltskondlik. Sõidame pealinna toidu ja muid varusid (nt. töösaapad) täiendama ning külla nii vanadele kui noortele eestlastele. Aga eks sellest siis juba järgmisel korral. Ja neti ja telefoniühendusega on meil siin kohapeal nagu on. Rein oma 3G telefoniga saab mõned pulgad kätte aga mul on täitsa null seis. Netis saame käija maja kõrval ühes kohas. Aga parem muidugi kui üldse mitte.

Tervitades,
M&R