Elu on lill

Estraalia vol 2 ehk lähme teeme siis veel ühe õlle

2010-12-10T01:22:00.000-08:00

Eile sai siis vaadatud Estraalia saate teist osa. Kui esimene osa oli veel enamvähem, siis teine saade oli nagu selline pessimistlik. Ei tea kas tegu oli saatetegijate poolse teadliku valikuga või lihtsalt intervjueeritavad polnud just kõige jutukamad? Igatahes enamus küsimusi olid suht negatiivse alatooniga. Saate lõpetas meie Triin- Liis ja tore oli teda näha. Selline volksatus käis kohe läbi... Ilus aeg oli see Austraalia aeg! Väike igatsus tekkis kohe...

Vana, hea ja armas Austraalia

2010-11-11T21:01:00.000-08:00

Nonii eile siis saabusime tagasi Austraaliasse. Teen siis lühidalt kokkuvõtte reisist.
lennukisõit Balile oli ok kuni maandumiseni, sest vahetult enne maandumist sõitis lennuk äikesepilve ja korra sattus lennuk päris korralikku turbulentsi. Peale seda intsidenti maritele enam lennukiga ei meeldi enam sõita. Lennujaamast võtsime takso ja lasime viia end hotelli. Valisime lõpuks kolmanda koha, sest kaks esimest olid ikka päris peldikud. kell 24 kobisime voodisse ja esmamulje oli ikka kohutav- niiske ja palav kliima, räpasus igalpool, tüütud kohalikud kes proovivad igasugu sitta müüa ja liiklus täielik kaos. Isegi hullem kui egiptuses.
Järgmisel hommikul läksime ostma paadipileteid Gili saartele. Sinna saab mitutmoodi. Meie valisime kõige kiirema ja kõige kallima. Teise päeva kohta suutsin peale mitme koha külastamist ja suurt kauplemist meile päris soodsalt piletid saada (leedukad kellega kohtusime maksid poole rohkem ehks siis algse hinna mis ka meilt küsiti). Enne lõunat korjas meid peale takso mis viis sadamasse kus edasi sõitsime paadiga. Paat oli võimas- nelja mootoriga, iga mootor 200 hj ja mahutas kuskil 40 inimest. Loomulikult jäi paat hiljaks ja üks mootor jampsis terve sõidu saarele. Paadis saime tuttavaks ühe austraalia naisega kelle tütar on abielus indoneeslasega ja tänu temale saime Gili Trawangal suht soodtsalt 3 päevaks elamise. Ega me seal muud teinud kui sõime, võtsime päikest, jalutasime mööda saart ja magasime. Magama läksime tavaliselt õhtul 7-8 paiku ja äratus oli kuskil 6 hommikul. Telekat meil polnud ja raamatud said ka suht kiiresti läbi loetud. Esimestel hommikutel äratasid meid kuked ja moshee. Kukkesid ja kanu on ikka igal pool ja mosheesid on ka igal asustatud saarel. Moslemitel ju komme päevas mingi 5 korda palvetada ja siis nendest ruuporitest hakkab mingi araabia räpp mis on kuulda igalepoole. No mis usk see selline on mis sunnib mehi 5 korda päevas palvetama? Piisab mu arust kui korra aastas jõulude aegu oma pattusid andeks paluda. Viimasel ööl käisime ka pubis kus saime tuttavaks leedukatega- Vytase ja Benaga. Pidime nendega järgmisel päeval kokku saama, aga välja nad ei ilmunud. Ju siis me polnud piisavalt huvitavad või siis hoopis Vytase viin koolaga ei lubanud tal lihtsalt ennast välja ajada (see variant on muidugi tõenäolisem). Ta jõi ikka seda päris palju. Imelik maitse, selle kokteili peale meenus mulle kohe ka üks ammune populaarne jook eestis- Royal piiritus Mehukattiga. Minu arust on need samaväärsed joogid. Igatahes kolisime järgmisteks päevadeks väiksematele Gilidele kus oli väga väga rahulik ja vedelesime jälle niisama.
Tegelt ma ei viitsi eriti kirjutada, sest mida ma siin ikka nii väga heietan. teen siis lühidalt ülejäänud päevade kohta. 4 päeva olime Ubudis mis on linnake suurel saarel. Hinnad on natuke odavamad kui Kutas ja inimesed pole nii tüütud kui Kutas, aga tüütud on nad ikka. Ühe päeva rentisime autojuhi koos autoga ja käisime loodust , templeid ja muid vaatamisväärsusi vaatamas.Loodus on ilus. Ülejäänud aja vegeteerisime niisama ja kolasime poodides. Õhel päeval lasime massazi teha ja pediküüri ja maniküüri ja näomaski. Ei ma pole pede, aga korra elus ju ikka võib seda endale lubada. Viimase öö olime taas Kutas. Seekord olime korralikumas hotellis ja ümbrus oli ka täitsa puhas ja korralik.
Võtan siis lühidalt kokku selle reisi tähelepanekud- vaesus ja räpasus on igalpool. Inimesed on tüütud ja proovivad sulle igasugu sitta pähe määrida, sest turism on 85% inimestel ainuke sissetulek. Väikestel Gili saartel polnud tegelikult inimesed nii tüütud. Ilm on soe ja niiske, vähemalt hetkel sest kohe algamas vihmaperiood. Vesi on puhas ja soe. Inimesed enamastiu ikkagi õnnelikud. 17 päeva oli minu jaoks igatahes liiga pikk aeg seal olemiseks. Hinnad nüüd teab mis odavad ka pole, odavamad muidugi kui Austraalias, aga nii odavad kindlasti mitte kui teiste juttudest on mulje jäänud. Isegi Egiptus on mu arust odavam. Ainuke mis odav on on suits. Kuskil 15 krooni pakk. Ja suitsetatakse seal palju. Austraalia ilusamad rannad (Coral Bay, Esperance) on tunduvalt ilusamad kui Bali omad.
Lisaks sain vist viimasel ööl seljale nii palju külma, et hetkel on liikumine suht vaevaline. Konditsioneer puhus nimelt viimasel ööl otse voodi peale ja küllap seal ennast ära külmetasin. Täna parem kui eile, aga kui esmaspäevaks parem pole, siis arsti juurde minek. Süst perse ja küll siis elu on jälle ilus. Täna sõidame siis telkima suurema seltskonnaga ja hävitame viimast korda korralikult Austraalias tubakat ja alkoholi, odavat Indoneesia tubakat ja alkoholi. Aga selge, ma lõpetan. Tunni pärast ärasõit.

Ubud- tere tsivilisatsioon!

2010-11-07T01:04:00.000-07:00

Tagasi siis nuud tsivilisatsioonis. Eile saabusime siis Ubudi ja jaame siia kuni kolmapaevani. Peale seda uhe oo veel Kutas ja siis ootab juba vana ja armas Austraalia. tana oi aktiivne paevakava, kulastasime templeid, riisipolde, vulkaani jne. Selleks rentisime auto koos juhiga, taitsa tore oli ja see elu on ikka taitsa masendav kohati. Eriti kui naed kudas lihtinimesed elavad. Nimelt see autojuht aitas meile oma kodu.
Jubedalt tahaks suua normaalset toitu. Olen juba vasinud soomast riisi. Kohati on tunne, et varsti hakkan ise ka juba riisi sittuma. Austraalias luban, et esimesena lahen McDonaldsisse voi Hungri Jack ja ostan koige suurema eine ja soon selle ara. Peale seda ostan poest kilo juustu ja kaks kilo vorsti ja siis olen rahul. Ahjaaa... need kohalikud portsud on nii vaiksed, et 90 kg mehele jaab sellest selgelt vaheks.Hotelli saime onneks vaga norm hinnaga ja lisaks on veel konditsioneer- milline luksus! Ubud on lahe koht, mitte selline nagu Kuta mis on rapane jne.
Ok ongi jalle koik! Eks korra kirjutame veel luhidalt enne Aussie minekut ja siis Aussies juba pikemalt.

Vihm ja tuul

2010-11-03T18:05:00.000-07:00

Endiselt Gili saartel. Eile pakkisime oma kodinad ja tulime Gili Airilt Gili Menole. Ohtul hakkas sadama ja tana hommikul sajab jalle ja lisaks on tousnud tuul. Kaks paeva veel ja siis soidame tagasi Bali saarele. Seal siis 4 paeva ning edasi ootab juba taas Austraalia. Muidu koik hasti ja oleme pruunid nagu kakajunnid :D

Tervitused Gili Air saarelt

2010-10-30T20:23:00.000-07:00

Meiega on k6ik h2sti...naudime puhkust :)
25.okt kuni 11.nov.

Bali, Bali

2010-10-25T18:56:00.001-07:00

Kes veel ei tea, siis maabusime eile Balil ja jaame siia 17 paevaks. Arvutit me kaasa ei votnud ja netis kaime harva. Eks kui kunagi Austraalias tagasi, siis kirjutab pikemalt. Esimene huvitav kogemus on igatahes kaes. Eile siia lennates laks lennuk korralikult turbulentsi. Isegi stuuardess laks naost valgeks ja istus suvalisele kohale. Sellistel hetkedel on hea elu ule jargi moelda ja jouda jareldusele, et ega midagi olukorra muutmiseks teha ei saagi.
Maa on muidu siin rapane ja inimesed tuutud ja pealetukkivad. Kullap olema ka juba sell 12 tunni jooksul paar korda petta saanud. Samuti ei ole see maa midagi nii odav kui raagitakse. Odavam kui Austraalia. Voimalik, et me ei oska veel kaubelda.
Tunni parast votame suuna Gili saartele. Need on kolm vaikest saart kuskil 1 km koeda 1 km iga saar. Autosid ja mootorattaid seal pole. Votame seal omale vahemalt nadalaks bunagalo ja lihtsalt oleme. Aga selleks korraks siis koik. Eks anname teada kui midagi porutavat juhtub.

Sitt on leiva isa!

2010-10-11T06:53:00.000-07:00

Nagu alati ei kirjutanud Marite kõiges ja kui kirjutas siis ilustas. Mõni õhtu kui rohkem aega ja viitsimist kirjutan täpsemalt järgmistest asjadest- meesteklubi mida Marite mainis oli pesuehtne stripiklubi. Footy reeglid on siin napakad. Sama napakas on ka parlamendivärk ehk siis kohalikest valimistulemustest natuke. Samuti räägin lähemalt sitalaotamisest. Krt, unustasin juba kas ta seda kirjutas, et ma mingist 1.5 meetrisest maost üle sõitsin. Ühesõnaga, kannatust ja paari lähima päeva jooksul on lisa tulemas ja see pole mingi ümmargune mull vaid ikka peensusteni jutt :)
Persse...ma lähen nüüd magama, uni on!!!

10.10.10

2010-10-10T04:34:00.000-07:00

Märkamatult on jälle kaks nädalat mööda läinud. Peale Kalgoorlie´t tegime veel vaid 2 ja pool päeva viinamarjade lõikamist. Neljapäeva õhtu istusime Garricku perega koos. Külla oli Lõuna-Aafrikast saabunud ka Garricku ema vend. See õhtu pidi olema meie ärasaatmise õhtu aga ei tahtnud kuidagi veel head aega öelda ja saigi kokku lepitud, et järgmisel päeval kohtume taas Yallingupis. Garricku sugulasel on seal ookeani kaldal suur maja, mida saab vajadusel rentida.
Neljap. peale õhtusööki sõitsime veel ka teistele töökaaslastele külla, et veeta veel natuke aega koos. Poisid tegid ka viimase pokkeri. Järgmise päeva hommik kui taas oli kogu elamine auto peale pakitud käisime veel teiste juurest põllu pealt läbi ja ütlesime head aega. Siis tulid muidugi ideed, et oleks võinud mõni päev panna kõik ühele joonele ja teha võistlust, et kes jõuab rea lõppu kõige kiiremini vms. Kahju, et sellised mõtted alati liiga hilja pähe tulevad.

Franklandist ära sõit oli suhteliselt elamusterohke. Et vältida bobteil´st (suur sisalik) üle sõitmist olime sunnitud tegema väga ohtliku liikumise vastasuunda, kust tuli ka kohe auto. Pärast otsustasime, et järgmine kord tuleb sellises situatsioonis tegutseda siiski enda turvalisust silmas pidades. Näiteks täna Perthist tagasi sõites oligi keset maanteed pooleteise meetrine madu, kelle elupäevad meie rataste all kahjuks lõppesid. Samuti oleksime peaaegu ühe känguru endale auto alla kinni sõitnud. Suur ja soojaga paisunud känguru lamas keset teed ja seda oli näha vaid siis kui olime jõudnud autoga talle juba väga lähedale (tee oli suure tõusuga).

Enne Yallingupi külastasime ka Manjimupi. Nii nagu sai avokaadofarmerile Rodile lubatud, et enne kui Austraaliast lahkume käime tema juurest läbi. Lisaks Rodile jutustasime ja sõitsime viimase tiiru farmis ka tema poja Mark´iga, kes oli meile ka tegelikult väga palju ülemuse eest. Paar sõna sai öeldud ka siiani seal töötavatele afgaanidele Aziz´ile ja tema vennale. Noppisime puult mõned avokaadod, Mark andis kaasa külmruumist eelmise aasta õunu, tegime koos ühise pildi ja oligi aeg jätta hüvasti. Ja ei saanud jätta head aega ütlemata ka Miss Margaretile, kes töötab Manjimupi Hotellis administraatorina ja kes oli ka hästi tore tädi.

Yallingupi minek oli hea idee. Väga ilus koht ja mõnus oli veeta veel üks õhtu koos Garricku ja tema perega. Enne õhtusööki jalutasime kõik koos rannas. Kõik oli kena välja arvatud see, et sain herilase käest varbasse nõelata. Eriti paiste ei läinud aga sügeles peaaegu nädal aega.
Järgmine hommik oli kurb, sest tuli jälle head aega öelda. Ei tea ju kas ja millal me jälle näeme.
Perthis läks jälle tuju heaks. Leemingu pere ootas. Rein läks Kristjani, Maidu ja ühe kohaliku poisiga footy finaali pubisse vaatama. Ja mina sõitsin teistega Swan Valley´sse supagolfi mängima. Tegu siis golfiga aga kõik on suurem: augud, kepid, pallid. Tore oli, jälle midagi uut proovitud.

Kui golfipallid said kõik auku löödud ja footy võitja selgunud kohtusime taas kogu seltskonnaga. Kristjani ja Liisi juures olid kohal veel Kadi, Katrin ja Elar oma õega. Õhtul kustutasime oma nälga grillitud liha ja krevettidega ning peale pikka hoovõttu jõudsime ka lõpuks välja ööelu nautima. Veetsime öö tuntud meelelahutuslinnaosas Northbridge. Alustasime pubist, kust edasi suundusime meesteklubisse (st. laval ja lava kõrval palju ilusaid ja koledaid naisi). Meie jaoks jälle midagi uut, kuhu varem jõudnud ei olnud.

Pühap. lühike külaskäik Mareti ja Haraldi juures ning sõit Gingin´i. Kõik, mis ees ootas oli ikka nii nagu vanasti. Vannitoakapist avastasime aga toreda üllatuse. Herilased on terve kapi vallutanud ja sinna omale pesa teinud. Charlie lubas mingi mürgipommi muretseda. Seni kasutame vaid üht vannituba.

Nüüdseks üks töönädal siin Gingin´is läbi. Teeme kõike, mis jooksvalt vaja. Rein sai palju traktoriga sõita (väetab kanasõnnikuga) ja mina möödu oliivipõldu sõites ja veesüsteeme parandades. Väetist oleme ka ohtrates kogustes kokku seganud. 25kg väetise kotid tuleb suurde tünni koos veega ära lahustada. Mõtlesime, et see töö siin jääb meile selleks korraks viimaseks aga tundub, et siiski mitte. Meie viisaga võib ühe tööandja juures töötada vaid 6 kuud. 2 nädala pärast saab meil aga 6 kuud täis ning pikendada seda ei ole võimalik. Selle kohta sai ka Charlie kinnitust, kui helistas immigratsiooniametisse. Homme helistab ühte kohta ja eks siis selgub, et võib-olla saab siin kandis veel mõned nädalad midagi teha.

Kuna oleme nüüd Perthile nii lähedal, siis loomulikult möödus ka meie see nädalavahetus Perthis. Reede õhtu/öö peatusime Mareti ja Haraldi juures. Laup. veetsime Leemingus Triinu ja Kuno ning Katrini ja Kennetiga. See oli üks nendest nädalavahetustest, kus ei teinudki otseselt midagi. Pika kaalumise peale jõudsime õhtul kinno aga sealt enam edasi külla ega välja mitte.
Täna Gingin´i poole tagasi sõites tegime peatuse Joondalupis, et poes käija ja kütet võtta. Bensiinijaamast aga ära sõitma hakates, ei käivitunud enam auto. Aku oli tühi. Abivalmis mees tanklas proovis meil krokodillide abiga aku tööle saada aga ei. Ei olnud muud teha, kui tuli lähimast autopoest uus aku osta. Õnneks oli pühapäevasel päeval seal samas üks pood lahti ja saime kiiresti vana aku uue vastu vahetada. 130 dollarit läks aga vähemalt saime jälle edasi sõita.

Suur Auk

2010-09-29T08:02:00.000-07:00

Saades teada, et meie praegune töö viinamarjaistanduses hakkab peagi otsa saama, meid väga ei morjendanud. Teada oli, et millagil oktoobri alguses. Täna peale tööd sõitsime läbi meie koduteele jäävast viinamarja istandusest, et küsida, äkki neil on abikäsi vaja. Nähes Reinu jalas Sydney ajast värviplekkidega pükse, pakkus ta meile võimalust jälle maalritööd teha. Midagi kindlat kokku ei leppinud ja parem oligi, sest täiesti ootamatult tuli paari tunni pärast uus pakkumine. Nimelt külastas meid meie endine oliivifarmi ülemus Peter ja pakkus jälle võimalust Gingin´is traktoriga sõita. Andsime suhteliselt kohe oma jah-sõna ära, sest meile sobib (töö ja inimesed tuttavad, hea linnale lähedal ja elamine ok).

Puhata on ka muidugi mõnus. Kasutasime pikka nädalavahetust (kuninganna sünnipäeva puhul oli esmasp. vaba) täiega ära ja sõitsime Kalgoorlie (kullakaevanduslinna). Alguses planeerisime sinna minna suurema pundiga aga viimastel päevadel selgus, et kõigi huvid ei ühti ja lõpuks jäimegi Reinuga kahekesi. Aga mõtlesime, et mis siis ikka...meie siiski lähme. Alguses tahtsime startida reedel aga asjad läksid väga ootamatult teisiti.

Neljapäeva lõunal kui olime Reinuga usinalt töösse süvenenud, tulid meie juurde Rauno ja Kaido ja teatasid, et neil toimus perekeskis nõupidamine ja nad otsustasid meiega ühineda aga tingimusel, et stardime kohe! Ega siis pikalt mõtlemist ei olnud. Lõpetasime kiirelt poolikud read. Andsime ülemusele minekust teada, siis kodus kiirelt end korda, asjad kokku ja start.
Päikeseloojanguga jõudsime Hyden´i karavanparki. Pimedas telk üles ning kämpingukööki õhtusööki valmistama. Esimene õhtu oli rahulik. Peale sööki poisid tinistasid natuke oma uute kitarridega ja meie vaatasime kuni kiire uinumiseni filmi.

Järgmise päeva hommikul tõusime suhteliselt koos päikesetõusu ja kukkede kiremisega. Imetlesime ja pildistasime nii alt kui ülevalt kuulsat Wave Rocki. Nagu nimigi ütleb, siis on tegemist 14m kõrguse laine kujulise kiviga. Võtsime meiegi nagu arvata võib iga turist oma kujutletavad sufilauad ja tegime mõned kiiremad hüpped. Turnisime ka jõehobu lõugade vahel. Tegemist siis ka suurte kividega, mis meenutavad jõehobu.

Peale lõunat jõudsime Kalgoorlie. Kui visitor center´ist olid kõik vajalikud brošüürid käes, siis alustasime ööbimiskoha otsinguid. Nagu peaaegu alati, siis läks ka see kord nii, et vaatasime mitut karavanparki aga lõpuks peatusime ikka seal, mida kõige esimesena külastasime. Kui olime end ilusti sisse sättinud, tuli välja, et tegelt oleme hõivanud koha, mis on mõeldud matkaautodega reisijatele. Aga saime nõusoleku, et kui kedagi juurde ei tule, siis võime jääda sinna paikka. Ja õnneks ei tulnudki. Tulid vaid ühed toredad naabrid, kellega sai ka õhtul natuke juttu räägitud. Enne aga kui õhtu kätte jõudis sõitsime vaatama Austraalia suurimat (maailma üht suurimat) avatud töötavat kullakaevandust. Super Pit- 3,5 km pikk, 1,5 km lai ja u. 500m sügav. Kord päevas tehakse seal lõhkamisi, kuid kahjuks esimesel päeval jõudsime Kal´i liiga hilja ja järgmisel päeval lubatud lõhkamine jäi teadmata põhjusel ära. Samuti külastasime hästi suurt veetünni, kuhu kogutakse kogu Kalgoorlies kasutatav vesi. Kohapaealt saadav põhjavesi on väga soolane ja seda kasutada ei ole võimalik. Vesi pumbatakse ~600 km kauguselt Perthist läbi veetoru, mis avati aastal 1903. Veetoru planeerija tegi aga peale toru avamist enesetapu, kuna arvas, et tema nö. leiutis ei tööta. Kahjuks ta ei jõudnud lihtsalt ära oodata, millal Perthist alguse saav vesi jõuab toru mööda Kalgoorliesse.

Õhtu möödus meil kitarri mängides. Sain ka esimest korda kitarri kätte võtta, mida ma tegelikult Austraalias oleku ajal juba suhteliselt ammu sisimas unistanud olin. Endalegi üllatuseks õhtu lõpuks sain isegi paar duuri selgeks ja ühest Metallica loost suudan ka sissejuhatust mängida. Ettevaatust, olen nüüd kitarripisikuga nakatunud.

Laupäeval peale ostutuuri saabus Kalgoorlie ka Mart. Ja nagu tavaks on saanud, siis Mart ei tule tühjade kätega. Eski oli täis igasugust lihakraami, mida me siis usinasti õhtul BBQ´l küpsetasime. Enne õhtusööki aga elasime kaasa footy finaalmängule. Eelmisel õhtul käisime läbi TAB´ist (kihlveokontorist) ja tegime omad panused. Sellist mängu lõppu aga oskasid ennustada väga vähesed. Mäng jäi viiki, mis oli esmakordne. Alguses ei osanud kohtunikud isegi seisukohta võtta, et mida edasi teha. Lõpuks tuli otsus, et lõplik otsustav mäng toimub hoopis järgmine nädal, mis tegelikult on nõme, sest siis ei olnud ju tegemist mitte mingi finaaliga. Jäime lihtsalt oma sisse pandud 10 dollarist ilma. Peale mängu tegime kiire külaskäigu Kalgoorlie muuseumis, kus nägi nii kulda, ajaloolisi maju ja esimeid ning sai ronida kõrge torni otsa, kus avanes hea vaade linnale.

Õhtusöögiks ühinesid meiega Mart´i töökaaslane oma tütre ja pojaga, kelle Mart järgmisel päeval lennujaama viis, et nad saaksid Adelaide paariks nädalaks puhkama minna. Ja nii kaua sai Mart poiss enda kasutusle 4w maasturi. Kui kõhud korralikult täis ja rummid otsas, siis panime piduriided selga ja seadsime sammud kesklinna suunas. Oleks olnud lausa patt jätta õhtuse pubi tuuri tegemata. Kalgoorlie´le on väga omane see, et õhtul pubis teenindavad sind kas napis riietuses tüdrukud (skimpies) või siis õhtu edenedes bikiinides või siis üldse palja ülakehaga neiud. Aga pole ka midagi imestada- tegu on ikkagi kaevanduslinnaga ja meeste ülekaal on siin suur. Teel kesklinna täienes meie seltskond ühe sportliku noormehega. Käekõrval oli tal jalgratas aga arusaadav, sest sõita ta sellega ei oleks suutnud. Kui kuulis, et me olime pubi suunas teel, tõstis ta kiirelt ratta suvalise maja aeda ja oli valmis tuldud teed tagasi koos meiega minema. Kui tuli välja, et see jalgratas oli tal varastatud, siis pidasime paremaks sellest sõbralikust kaaslasest vabaneda. Kiirendasime veidi sammu ja sinna ta meist maha jäi.
Kui lõpuks pubist koju st. telki jõudsime ja magusasse unne suikusime, käratas Mart: „REIN!“ Rein magas keskel, mina paremal käel ja Mart Reinu vasakul käel. Peale Mardi kõva ja konkreetset korrale kutsumist, taipas Rein, et oli üritanud minu asemel hoopis Marti kaissu võtta....hahaaaa

Järgmise päeva hommik saabus kiiresti ja palavalt. Natuke hilisem tõusmine andis kohe tunda, sest nii kui päike natuke kõrgemale tõusis, muutus temperatuur telgis suhteliselt talumatuks. Päeval näitas muide termomeeter 31 kraadi sooja.

Kui lõpuks olime end püsti ajanud ja värskendavad duššid võtnud selgus kurb tõsiasi. Keegi oli karavani kööginurga külmkapist kogu meie hommikusöögi ära varastanud. Oleme Reinuga väga palju erinevates karavanparkides peatunud aga sellist asja ei olnud meiega veel juhtunud. Egas siis midagi, saime oma vihast üle ja sõitsime Hungry Jacky sööma. Mardi soovitusel tegime ringkäigu ka kaevandusmuuseumis, kus olid väljapanekud kõiksugustest masinatest ja riistadest, mis kaevandamisega seotud on. Proovisime, mis tunne on istuda ühes sellises suures masinas, mis kunagi ammu suures augus üles ja alla sõitis ning väikseid kullatükke vedas.
Ja no Kalgoorlies ei saa käija nii, et ei külasta 3-est ühte bordelli. Meie otsustasime võtta tuuri üle 100 aasta vana, endiselt originaal majas tegutseva bordelli. Tuur kestis 2 tundi. Alguses tädi rääkis ajaloost kuni tänapäevani ja siis näitas ka erinevaid ruume. Tädi rääkis, et Kalgoorlie algus aegadel tegutses seal üle kümne bordelli. Olid ju esimesed elanikud vaid mehed, kes töötasid kaevanduses ja kelle pered jäid maha, kuna ei olnud teada, et mis tingimused neid siin ees ootavad. Mingi hetk valitsus püüdis kõik bordellid kinni panna aga see tõi kaasa uue ohu. Haritud naisted ja nende tütard ei saanud end enam turvaliselt tunda. Ja nii siis jäeti ikkagi mingi osa bordelle avatuks. Selle omamoodi tuuriga meie Kalgoorlie reis läbi saigi. Võtsime suuna Grass Pachi, kus elab ja töötab Mart. Jõudsime pimedas ja suhteliselt hilja kohale. Õhtusöögiks oli meil loomulikult BBQ.

Järgmise päeva hommikul korralik Mart poisi poolt valmisatud hommiku söök ja siis viis Mart meid oma farmi tutvustavale tuurile. Kõigil oli põnev, sest masinad olid ikka väga võimsad. Näiteks viljakülvamismasin on u.35m pikk ja tagaosa u.19m lai. Sry, kui ma nüüd numbritega natuke puusse panen. Sain teada ka, mis tunne on istuda road train´i väga suur ja pikk veoauto) roolis. Lisaks masinatele nägime lambaid ja sigu ja siis veel ühtesid huvitavaid tegelasi, kes näevad välja nagu kaelkirjaku ja lamba segu. Nad pidid näiteks abiks olema rebaste hirmutamiseks, kes lambaid tulevad himustama. Põnev oli näha ka aparatuuri, millega lambaid pügatakse ja seadeldist, kuhu lambad peale asetatakse. Võisime vaid Mardi jutu järgi ette kujutada, milline lambakisa seal rõngastamise ja märgistamise ajal olla võib.

Ning siis saabuski aeg tõdeda, et jälle üks tore nädalavahetus möödas ning tuli vaikselt mõtteid järgmise tööpäeva peale koondada. Kojusõit möödus mõtlikult ja eelnevaid sündumusi oma peas seedides. Koju jõudes sõitsime aga edasi Garricku juurde, et tagastada oma matkavarustus ja muljetada. Muljetades tekkis ka juba järgmise päeva plaan- küpsetada Mardi poolt antud lihakraami. Eilse õhtu veetsimegi Garricku perega õhtust süües. Samuti mekkisime ja pakkisime vaakumisse ka kogu känguru jerky, mille transpordime Eestisse.

2010-09-22T02:10:00.000-07:00

Kängurujaht on peetud. Tegelikult Rein õnneks või kahjuks ise jahil kaasas ei käinud aga känguru jala saime ja see on juba puhastatud, fileeks lõigatud ja hetkel marinaadis.
Tore üllatus oli Reinul, kui ta eile hommikul korra töölt koju tuli rahakotti võtma. Avastas ta, et prügikasti peale oli tekkinud mingi kilekott. Kui ta sinna sisse piilus ja looma karvu nägi, siis sama kiirelt võttis ta koti ja viskas maja kõrval olevate oliivipuude alla, ise mõeldes, et naabrimees Ron on „head“ nalja teinud ja rebase laiba meile uks taha pannud. Samal hetkel sõitis rattaga mööda Roni naine ja Rein muidugi kohe kommenteeris, et mõnus nali. Marchella aga ei osanud see peale midagi kosta. Reinul aga ei andnud rahu ja ta otsustas, et igaksjuhuks piilub korra veel kotti. Alles siis sai ta aga aru, et Steve siiski jõudis eile kängurujahile ja kilekotis on sellest meie osa. Rein toimetas siis jala kiiresti külmkappi. Vedas igatahes täiega, sest tavaliselt ei ole me tööajal kunagi kodus käinud ja kui Rein ei oleks täna kodust läbi tulnud, siis ei oleks meil peale tööd selle jalaga enam midagi teha.

Peale tööd sõitsime kohe Garricku juurde. Noad tervaks ja Rein asus jalaga tegelema. Meie Garrickuga olime supervisorid. Mina tegin pilte ja Garrick jagas nõuandeid. Kui nahk oli maas, siis liha sai kohe fileeks, maitseained peale (usaldasime Garricku maitseainesegu) ja külmkappi seisma.

Fileed, mis Rein 3 päeva tagasi marinaadi pani, said eile kuivama riputatud. Mõtlesime küll välja süsteeme, et kuidas neid kamina ees kuivatada aga Garrick pakkus lihtsama variandi. Tal on liha kuivatamiseks spetsiaalne ise tehtud kapp olemas (õhuaugud sees aga võrguga kaetud, et ükski kärbes ligi ei pääseks ja siis täiesti tavaline õhupuhur ka kapis, mis aitab õhku ringi liigutada). Eile siis saigi lihad ja õlled näppu võetud ja Garricku juurde mindud ning lihad kappi rippuma pandud. Täna kappi piiludes oli näha, et liha oli juba muutnud värvi, mis tähendab, et asi toimib.
Riputasime kuivama ka kängurukäpa (väike osa, kus küüned küljes), et äkki kui kenasti ära kuivab, siis võtame selle Eestisse suveniirina kaasa.

Alates pühapäevast on nii ilusad ilmad olnud. Päike paistab ja päeval läheb juba päris soojaks. Isegi nii soojaks, et tahaks juba bikiine selga panna. See tähendab vaid üht- suvi ei ole enam kaugel.

Pühapäev käisime Ronaldi ja Marchella juures BBQ´d tegemas nagu Rein juba eelmises sissekandes mainis. Ja otse nende juurest sõitsime oliiviistanduse kõige kõrgema künka otsa päikeseloojangut nautima. Seltskonnaks Garrick oma naisega. Tegime lõket, küpsetasime krevette, nautisime suupisteid ja veini/õlut. Väga ilus ja soe õhtu oli.

2010-09-18T21:03:00.000-07:00

Albanys sai käidud ka neljapäeval. Raunol ja Kaidol on toiduvarud otsakorral ja oli vaja poodi minna. Neljapäeval on siin enamus poode palju kauem lahti kui tavaliselt. Otsustasime ka seltsiks ja nõuandjaks kaasa minna. Käisime kõik poe riiulid üks haaval läbi ja näitasime/soovitasime mida osta ja mida mitte. Me ju ikka nagu vanad ja kogenud juba.
Sai see päev ka töö varem lõpetatud. Kõigil meil oli lihtsalt tunne, et no ei viitsi enam :) Õigesti tegime, sest vastasel korral oleks jõudnud tagasi kella üheksa asemel alles südaööl.
Nende äsja ostetud auto on küll suur aga kui kõik meie toidukraam ja joogikastid olid taha ära paigutatud, siis tagaluuk läks vaevu kinni.

Lihakuivatamine ja kängurujaht

2010-09-18T19:18:00.000-07:00

Kirjutan ka siis üle pika aja midagi, muidu te hädaldate, et miks me midagi ei kirjuta. Lihtsalt mul pole viimasel ajal vaimu peale tulnud ja sundida ma eriti ennast ei viitsi. Olen oma mõtetega vaikselt juba Eestis, sest palju pole enam jäänud.

Tööst natuke. Algul oli viinamarjade lõikamine raske ja arvasime, et siin me raha küll teenida ei saa, aga võta näpust. Iga päevaga läks asi paremaks ja peale nädalat ei saa enam teenistuse üle kurta. See on ikka oluliselt kõrgem kui keskmine tunnitasu farmitöödel. Füüsiliselt pole see samut raske, ainult käed kisuvad õhtuti krampi. Õigemini kui sa päev otsa hoiad elektrikääre käes, siis õhtul ei taha käsi enam normaalsesse asendisse tagasi minna. Täna juba teine vaba päev aga väike sõrm ja selle kõrval olev sõrm on ikkagi valusad, sest nende kahe sõrmega tõetan ma kääre. Samas mis ma vingun, palk on ju hea.

Töökaaslasi on meil ca 30. Kaks eesti kutti- Rauno ja Kaido. Mõlemad on Hiiumaa poisid ja viimane on mu endise töökaaslase onupoeg. Eesti on ikka nii väike. Tööle said nad meie ühe sõbra kaudu kellele kurtsin, et töölisis on vaja ja see sõber tunneb nende sõbrannat. Kuna poisid saabusid Austraaliasse septembris, siis praegune töö oli neile esimeseks tööks siin mandril. Alul ma hirmutasin neid natuke, et töö on raske ja kui te hakkama ei saa, siis te ei sunni ennast piisavalt ja olete lihtsalt laisad. Sama ütlesin ka Hillele kes töötas siin kaks nädalat ja elas meie majas. Nüüdseks on Rauno sama kiire kui mina, kui mitte kiirem isegi. Hille ei jäänud ka lõpuks palju meile alla. Lisaks on veel hunnik britte (inglasi, uelslane, uus-meremaalane) nemad on sellised neutraalsed vennad minu jaoks. Eriti ei suhtle nendega ja osad on neist laisad. Üks eestlane on veel tegelt. Allani nimeline ja samuti uus siin mandril. Siis on hunnik Hong Kongi inimesi, me kutsume neid hiinlasteks. Mida nad ju tegelikult ka on. Need on hullemad kui venelased, ainult lõugavad ja kui teiste elamises õhtuti kaarte olen mängimas käinud, siis olen näinud, et nad koristada enda järgi küll ei viitsi. Laud on peale söömist nagu seaküna ja nõude pesemisega neil pole kiiret. Neid võib pesta siis kui neid järgmine kord vaja on. Siis on üks prantsuse kutt ja hollandlane. Hollandi vend on naljakas ja pole suu peale kukkunud. Ühe inglase ristis ta Shit Masteriks ehk eesti keeles sittumise meistriks. Seda sel põhjusel, et ükskord dushi all olles tuli see inglise kutt sitale ja sitt olevat haisenud nii jubedalt. Ta arvas, et see oli talle esimene sittumine :P Lisaks on veel meil 4 afgaani. No ma ei tea, pean ennast küll suht torelantseks, aga mulle ei meeldi need inimsed kohe üldse. Esiteks on nad nii üleolevad, et ma ei viitsi isegi neile tere öelda. Loodetavasti ei täitu kunagi Ansipi unistus sellest, et Eesti jõuab 5 rikkama Euroopa riigi hulka. Muidu hakkab neid kabajantsikuid Eestisse voorima ,agu oleks tegu Hullude Päevadega.
Inglastega meenus üks lugu veel. Nimelt on seal kus teised töölised elavad igal ühel oma tuba ja ühiskondlikud WCd, dush, köök ja TV tuba. Ühel õhtul marssis üks inglane oma sõbra tuppa, aimamata midagi halba. Kahjuks või õnneks samal ajal tegeles sõber eneserahuldamisega. Sellest loo moraal- pange uks lukku kui selliste asjadega tegelete.

Eile käisime Albanys. Otsest vajadust polnud sinna minekuks, aga lubasime Marki tütrele, et läheme tema netballi finaali vaatama. Mark on siis meie ülemus farmis. Netball on siis midagi korvpalli taolist, aga seal pole korvil lauda, on ainult korv. Samuti on mängijatel kindlad kohad, kus nad mängida tohivad. Liiga palju reegleid ja kohtunikud ainult vilistasid. Kahjuks Emma võistkond kaotas.

Peale mängu jätsime Markiga hüvasti, sest ta sõitis täna öösel 2 nädalaks puhkusele. Võimalik, et tagasi tulles oleme juba siin lõpetanud ja mujale liikunud. Hüppasime veel pärast poodi ja Marite ostis omale kaks hilpu ning mõlemale uued rahakotid. Vanad rahakotid on meid teeninud mingi 6-7 aastat ja on omadega suht läbi.

Õhtul läksime Marcella ja Ronaldiga kohalikku Country Clubi. Sõime natuke, tegime mõned õlled ja oligi kõik. Olime juba kell 9 kodus tagasi. Täna nende juurde lõunasöögile. Ostsime eile valmis friikartuleid ja burgerite jaoks pihve ja saia. Seega on oodata traditsioonilist austraalia lõunat.
Lisaks kohtasin eile Clubis Steve, kellega sai 2 nädalat tagasi kokkulepitud kängurujaht. Tahan Eestisse parimatele lastele seda liha maitsmiseks tuua. Kõige lihtsam on seda teha kuivatatud kujul. Poes on see muidugi sigakallis. 50 g maksab 10 taala. Seega otsustasin, et lihtsam on seda ise teha. Meie pidime Stevega känguru maha laskma ja Garrik pidi ära kuivatama. Kuna Steve ennast nädala jooksul näole ei andnud, siis ostsin ise poest tegelt juba liha ja see on ära maitsestatud. Homme hakkan seda kuivatama, mul pole küll aimu väga täpselt kuidas see välja hakkab nägema, aga umbes tean. Lühidalt siis, tulemas on siis kaks varianti lihast. Üks mis mul laagerdub juba ja teine mis veel metsas jookseb (Steve lubas eile, et ta poel jahti unustanud ja esmaspäeval läheme), aga kelle me homme maha laseme ja Garrik ära kuivatab. Ma küll ei tea kuidas ma selle ära pakin. Tõenäoliselt peab selle kuidagi vaakumisse pakkima. On kellegil soovitusi? Jutt jällegi segane, aga ma pole just eriti hea kirjatsura.

Ma nüüd siis puid tooma. Puud on otsakorral. Maja vajab ju kütmist ja kamina eest saab hästi liha kuivatada. Eks teen pilte ka lihakuivamisest ja hoian kursis kuidas asi edeneb.
Teie Rein

2010-09-13T05:15:00.000-07:00

Eelmisel nädalavahetusel sai pealinnast saabunud külalised kenasti vastuvõetud ja otse loomulikult lõbusalt aega veedetud. Mardi asemel ühinesid Kaisa ja Andres koos Mo´ga. Et reede õhtust võtta ikka võimalikult palju, siis enne kaheksat istusime juba kohalikus Country clubis. Vestluskaaslasteks Mark (meie praegune ülemus, kes samuti Zimbabwe´st ja Carricku hea sõber) koos perega. Kuna kauged külalised Perthist jõudsid kohale alles kella 23 paiku, siis lõpuks olime clubis viimased külalised. Seltsiks vaid kaks napsist kuid sõbraliku külameest, kelle jutt aga suhteliselt segaseks jäi.

Laupäev oli Albany päev. Vaatamata sellele, et oleme seal juba ei tea mitmendat korda varem käinud, avastasime end kohtadest, kuhu enne jõudnud ei olnud. Nt. tee peale jäi Mt Romance sandalwood factory, kuhu sai sisse astutud. Samuti ei olnud me varem käinud Wind farmis ja Cabel beach´il. Õnnestus meil näha ka vaalasid. Ootasime ja lootsime küll hulka aega, et äkki neist keegi teeb ühe korraliku hüppe aga pidime leppima vaid uimede ja sabaga. Alati kui on tore, siis aeg lihtsalt lendab nii kiiresti. Alles kui väljas hakkas hämaraks minema saime aru, et on viimane aeg suund taas kodu poole võtta ja grill üles panna.

Pühapäeval sai rohkesti veini maitstud. Külastasime veinikeldreid Frengrove ja Alkoomi. Frengrove nägi nii seest kui väljast küll väga kena välja aga kõigi lemmikuks sai siiski Alkoomi. Põhjuseks magusamad veinid ja sõbralik veinimeister, kes tegi meile huvitava ringkäigu veini tootmise „köögi" poolele. Kogu üritus lõppes sellega, et lahkusime veiniselt rõõmsatena ja veidi targematena koos kasti Alkoomi veiniga.

Kiirelt veel enne meie juures eelmise õhtu grilli ülejääkidest kõht täis ja siis oligi aeg külalistel autole hääled sisse panna ja linna tagasi sõita. Käis läbi küll idee, et lükkaks töönädala algust natuke edasi aga nüüd tagant järgi mõeldes hea, nii läks, sest vastasel korral oleks esmaspäeva väga sinine olnud.

Töönädal möödus väga kiiresti. Hille saabus esmaspäeval otse tööle ning teatas, et jõudis nädalavahetusel otsusele, et see nädal jääb talle Franklandis viimaseks. Reede hommikuks olidki tal kõik asjad pakitud ning ta sõitis Perthi tagasi.

Reede õhtu veetsime Margi (ülemus) ja Julie juures, kuhu olid kutsutud ka Garrick oma naise ja emaga. Vaatamata sellele, et järgmisel päeval oli meil töö päev, sai istutud ja jutustatud päris pikalt.

Veelgi pikemalt läks aga laupäeva õhtul. Country Club oli rahvast täis, kuna päeval toimus suur golfi võistlus. Kohal olid ka Garrick oma emaga, kes samuti mängisid ja kellega sai kuni clubi sulgemiseni nalja visatud. Samuti kutsusime club´i töökaaslased Rauno ja Kaido ning veel teised eurooplased, kellega koos töötame. Kell näitas juba peale südaööd, kui lõpuks viimaste külalistena clubist lahkusime.

Saame hakkama

2010-08-30T05:17:00.000-07:00

Nüüd meenus, et enne T ja K juurde minekut külastasime ka Erikat, kes elab nende kõrval tänavas. Erikat tunneme tänu Maretile ja Haraldile. Ta oli meid juba mitu korda varem külla kutsunud aga nüüd alles lõpuks jõudsime.

Sama nädala pühapäeval oli Franklandis koristuspäev, millest ka meie otsustasime osa võtta vaatamata natuke vihmasele ilmale. Koguneti kella 9-ks omavalitsuse ukse ette. Registreeriti osalejaid, jagati helkurvestid ja prügikotid ning jaguneti gruppideks. Meie ja Garricku pere võtsime meie majale ja oliivifarmile lähedal asuva maantee. 3 tundi ja Frankland Riveri lähedused maanteed said kenasti puhtaks. Ja prügi sai kokku ikka päris korralik kogus. Pärast pakuti tublitele vabatahtlikele ka natuke kehakinnitust ja sooje jooke. Taas kord midagi kasulikku tehtud.

Oliivifarmis lõppes meil küll töö ära aga elamiseks saame õnneks edasi siiski sama maja väikese raha eest rentida. Eelmisest esmaspäevast töötame oliivifarmi kõrval asuvas viinamarjaistanduses. Lõikame tükitööna viinamarjaoksi. Alustasime tavaliste hekikääridega, kuid juba järgmise päeva hommikul otsustasime rentida linnast elektrikäärid. Maksame küll renti aga kuna nendega saab hulka kiiremini ja käsi ei väsi ka nii palju, siis tasub ära. Töö ei ole just kõige kergemate killast aga saame hakkama.

Eelmisel neljapäeval saabus Perthist T ja K tuttav Hille, kellega nüüd maja jagame ja koos tööl käime. Samuti tõi Mart eile siia tööle veel 2 eesti poissi, kellel oli täna esimene tööpäev. Ja homme peaks saabuma veel üks eesti poiss. Nii, et jälle ühes väikses kohas päris mitu eestlast koos.

Eile eirasime vihmast ilma ja läksime ühte Denmarki randa grillima. Proovisime ära Ron´i ja ta naise 4w auto, millega mööda auklike ja kurvilisi teid rallitasime, kuni lõpuks rannas peatusime. Jõudsime grillimiseks asjad valmis panna ja lõkkegi üles teha, kui hakkas sadama. Egas siis midagi sama targalt asjad jälle kokku ja siis sõitsime juba ühte parki varjualusesse. Loomulikult jäi siis vihm üle. Meie saime kenasti kõhu täis ja koerad ennast energiast tühjaks joosta.

Nüüd vaja veel 4 päeva korralikult tööd teha ja vastu pidada ning siis tulevad hoopis meile külla Triin-Liis ja Kuna ning Katrin ja Kenneth. Ehk viitsib ka Mart jälle pikema sõidu ette võtta ja siia kanti tulla. Aga täitsa mõistame, kui ei, sest pole see vahemaa ju üldse lühike.

Nädalavahetust ootama jäädes...

Beibi, beibi, beibi...ma olen suur ahv

2010-08-29T06:54:00.000-07:00

Oli jah juba tõesti viimane aeg end kätte võtta ja taas blogi täiendada. Mõtled küll, et mis seal siis keerulist on, et tuled arvutisse ja trükid mõned read aga ei. Pidevalt petad end mõttega, et homme kirjutan ja nii see siis päevast päeva läheb. Või siis tuleb midagi vahele ja ikka lükkub edasi nagu juhtus ka see kord...aga vähemalt osa jutust riputan üles.

Siin ma siis nüüd jälle olen hädas ja üritan meenutada, et mis meie viimase kuu sündmused olid.
Oliivifarmis oli meie viimane tööpäev 14. aug. Oleks isegi pidanud veel varem lõppema aga just enne lõppu läks õlitootmises üks masin katki ja siis lükkuski kõik jälle natuke edasi. Ja kuna nädalavahetusel seda parandada ei saanud, siis sõitsime juba reede lõunast Perthi poole.
Reede ja laupäev peatusime Triinu ja Kuno juures ning pühapäev oli siis Haraldi suur juubel. Ja kuna reedel oli Reno sünnipäeva tähistamine, siis jõudsime külla ka Andresele ja Kaisale, kus oli tulnud veel tuntud ja võõraid nägusid. Sünnipäev kestis kuni järgmise päeva hommikuni ja magama saime alles siis kui päike oli juba päris ere. Kui poleks taksot pidanud ootama u. 2 tundi, siis tõenäoliselt oleksime varem magama saanud. Aga siinsel taksosüsteemil on kuhu areneda. Nagu kunagi varasemas blogi lõigus kirjutasin, siis siin saadetakse sulle esimene vaba takso, mis tähendab põhimõtteliselt, et määramatul ajal (see võib olla 5 minuti pärast või siis tunni aja pärast). Ja kuna meiega oli sünnipäeval ka Bandit (T ja K koer), siis arvatavasti ka see mängis otsustavad rolli selles, et vaba takso tulek nii kaua aega võttis. Kuna reede õhtu nii pikale vajus, siis laupäeva võtsime rahulikumalt. Päeval olime natuke asjalikud ja käisime natuke poodides ning õhtul külastasime kino (kui ma nüüd mingi muu nädalavahetusega segamini ei aja).
Haraldi sünnipäev möödus ka kenasti. Maja sai täitsa rahvast täis. Oli nii eestlasi, kui mitte eestlasi. Kohal oli ka Lääne-Austraalia aukonsul oma abikaasaga.

Oleme ka mitmel korral Franklandis oma oliivifarmi töökaaslastel külas käinud. Üks kord Roni ja ta naise (naaber majast) juures wiid mängimas ja õhtusöögil ning teine kord kutsusid nad Aussi stiilis hamburgereid ja friikartuleid sööma.

Ka Garrrick kutsus meid üks õhtu teist korda õhtusöögile. Seekord tegi Garrick juba ise Reinu antud retsepti järgi šašlõkki. Väga maitsev oli ja väga tore oli. Eriti hea meel oli meil kõigil aga Garrickule meie poolt üle antud kingi üle. Loomulikult sai ta omale väikse (liha)haamri. Ning super hästi sobiva t-särgi, kus tädi näitab Garrickule väga omast käemärki hahaa....T-särk läks kohe kasutusse, mis sest et oli natuke liiga liibuv ja õllekõht tahtis vägisis pluusi ja teksade vahelt välja pressida.

Üks laupäev käisime Garricku ja ta lõbusa emaga Albanys pizzat söömas ja ta tütre Heidi netballi vaatamas. Jälle midagi uut mida varem vaatamas polnud käinud. Kui saaks veel suurel staadionil footy ka enne minekut ära näha, siis oleks tore. Sama õhtu sai veel ka taas Country clubis käidud seekord siis Peteri (ülemuse) kutsel. Sõime ja jõime ja oligi taas päev õhtusse saanud.

Eelmine nädal oli täiesti töö vaba. Veetsime selle puhates Perthis. Esimesed paar päeva Mareti ja Haraldi juures peatudes ja siis ülejäänud Triin-Liisi ja Kuno juures. Kui neljapäev oli selline veidi vaiksem ärasaatmise õhtu, siis reede oli seevastu lõbusam tere-tulemast õhtu. Esimesel õhtul tulid T ja K juurde õhtusöögile Harri ja Jaana, kes olid oma kahe aastase Austraalia reisi läbi teinud ja samal õhtul istusid lennukile, et lõpuks koju sõita. Järgmisel päeval saabusid Austraaliasse teadmata ajaks Kenneth (T ja K ammune sõber) ja Katrin. Tere-tulemast õhtu läks üle tere-tulemast ööks, nagu arvata oli, kuid vaatamata sellele jõudsime järgmisel õhtul isegi välja ja käisime suures ja tuntud meelelahutuskompleksis-kasiinos. Ja nagu kasiinos ikka, võidetakse ja kaotatakse. Lõpuks jäime omadega aga põhimõtteliselt tasa.

Jätkub...

Iga lõpp on millegi uue algus

2010-08-03T03:59:00.000-07:00

Oliivide korjamise hooaeg hakkabki lõpuks kohe kohe läbi saama. Eile õhtu tegime ka juba lõpupeo ära, kuna 5-e inimese jaoks sai hooaeg läbi ja täna nad siis Franklandist lahkusid. Sai kõigile kenasti head aega öeldud aga kindel on see, et vähemalt osadega neist kindlasti varem või hiljem kohtume taas. Kui mitte Austraalias, siis Eestis kindlasti. :)

Lõpupeo jaoks pani Rein juba päev varem lamba-ja seašašlõki marinaadi. Ta on ikka täitsa koduseks kokaks hakanud. Ja ka seekord ei jäänud kiidusõnad tulemata. Ta sai päris mitu korda seletada, et kuidas seda ikka teha saab. Lõpupeoks olid Franklandi kohale sõitnud ka meie endised ülemused Charlie ja Mikk ning õlitootmise juures olnud Jeremy. Tegime barbequed, võtsime napsu ja sai jälle päris palju nalja. Reinu paarimees Ron võttis kaasa Reinu poolt meie auto õlivahetuse tänutäheks antud Jäägermeistri. Garrick ja Charlie said siis ka ära mekkida eestlastele külmarohuna tuntud ürdijoogi.

Laupäeval sai tööle väikest vaheldust ja külastasime osade töökaaslastega ja Garrick oma naisega, kohaliku Country Club´i. Väikse koha kohta nagu Frankland River (vist 90 elanikku), oli seal kohapeal mingi hetk isegi u. 60 inimest. Eks see oli koht kus kohalikud peamiselt kokku saavad, juttu puhuvad ja mõned õlled teevad. Ebatavaline oli see, et sisse minnes mitte mingit muusikat ei kõlanud. Kui küsisin, et kas tavaliselt ongi nii, siis Ron´i naine Marcella osutas nurgas olevale jukebox masinale. Egas siis midagi tuli mündid sisse toppida ja ise valikust paremad lood välja otsida.

Inimesed olid lihtsad. Kes tuli perega sööma, kes oma 88-st sünnipäeva tähistama, kes niisama sõbraga õlleklaasi taha juttu puhuma, kes paar piljardiringi tegema. Tore oli. Ma ikka endiselt üllatun, et inimesed on siin ikka nii sõbralikud. Eestis ei julge küll kuhugi väiksesse kohta baari minna, sest väga suure tõenäosusega parem juhul hakkab sinuga keegi tüli norima, halvemal juhul saab lihtsalt peksa. Elar sai baari letidaga ühe kohalikuga päris jutu peala ja kui pärast küsisime, et millest te siis lobisesite, siis tuli välja, et enamus vestlusest möödus keevitamisest rääkides...hahaaa Ta isegi pakkus, et kui Elar tööle homme minema ei peaks, siis ta oleks nõus ta ise koju sõidutama. Mis sest, et ta ka ise veidi õllene oli. Aga noh, siin kandis pidavat politsei vaid umbes 2 korda aastas käima ja siis ka on telefonid punased ja kõik kes vähegi napsused käivad sel ajal jala.

Viimane kord kirjutasin, et töötan õlitehases õlitootjana. Ei tea, kas sõnusin ära aga peale seda väga tihti enam õlitehasesse ei jõudnud. Enamus päevi möödus Kertuga ja hiljem ka Katriniga oliivipuid pügades. Siin Franklandis sai aga pügamine hoopis teise tähenduse, kui olime harjunud Parmelia´s (Gingin´i lähedal olev farm). Kui seal oli tore, kui leiad terve rea peale paar puud mida lõikama ei pea, siis siin on vastupidi. Enamus aega sai lihtsalt jalutada. Eriti kui ilm oli päikseline ja soe, siis mõtlesid küll, et kas paremat tööd enam olla saab. Jalutad, kuulad linnulaulu, hingad värsket õhku. No stress.

Täna oli mul Austraalias esimest korda selline vaba päev, et ise lihtsalt otsustasin, et võtan vabaks ja puhkan. Ega see otsus kergelt ei tulnud, sest siiani kõik päevad, mis tööpäevad peaks olema, oleme ka tööle läinud. Mis sest et vahel on olnud jube mitte midagi teha tahtev tunne või natuke haigusevimm sees. Mõnus oli.

Järgmise nädalaga peaks hooaeg tõenäoliselt täiesti läbi saama. Paar blokki on vaja veel ära lõpetada. Tavaliselt neid blokke tehakse ühe raputusmasinaga aga kuna seda ei jõutud õigeks ajaks korda teha, siis nüüd üritatakse suure masinaga, mis nõuab aga rohkem vaeva ja aega, sest maastik on seal päris suure kallaku peal. Abiks tuleb võtta lisaks ka traktor, mis vajadusel hoiab masinat liiga alla vajumast või siis just tõmbab üles poole.

Laupäev ja pühapäev on puhkepäevad, mis meil juba ammu ette planeeritud, sest siis tulemas suur sünnipäev. Harald saab 80 ja sellelt ürituselt ei taha kindlasti puududa. Eks meiega ole ka Haraldi sõnade järgi arvestatud, kui kandvate jõududega.

Sonimine ja rebased

2010-07-16T05:56:00.000-07:00

Viimased tähelepanekud elust enesest on rebastest ja Marite sonimistest öösiti.
Nimelt on Marite viimasel ajal päris tihti öösiti sonima hakanud. Esimene kord hakkas ta keset ööd mind kabistama ja kui ma küsisin, et mis sa otsid sain vastuseks- Mul on vaja see tõstuk seisma panna ja see kang on kuskil siin. Ju ta pidas mu väikemeest siis kangiks millega sab tõstuki saab seisma panna. Teine kord küsis, et miks siin nii pime täna on. Kolmas kord küsis mu käest kuidas õliproovid olid? Selle peale ma vastasin, et sittusin õlivanni ja nüüd on parem. Eile öösel küsis, et kas kõik ollivide sahtlid on tühjad? Ma vastasin selle peale, et on küll. Ühesõnaga ta on ületöötanud ja taob öösiti segast. Õnneks 3 nädalat veel ja siis hakkab loodetavasti rahulikum elu ja küllap siis kaovad ka need sonimised.
Rebaste kohta nii palju, et neid on sii kohutavalt palju. Tegelikult on rebased nagu ka jänesed siia sisse toodud Euroopast. Rebastejaht on ju Inglismaal väga populaarne ja endise (või siis isegi praeguse koloniaalmaana) oli see ka siin väga populaarne. Esimesena kuulsin kuidas rebased häälitsevad. See oli Ginginis. See on nagu haugatuse ja köhimise vahepealne häälitsus. Ei tea kas Euroopas ka rebased sellist halt teevad? Siin teevad ju loomad hoopis teistsuguseid hääli. Näiteks varesed häälitsevad nagu nutvad lapsed. Veel nägime kuidas rebased kusevad. Õigemini kuidas seda teeb isane rebane. Ta tõstab samamoodi jalga nagu koer. Ükspäev pruunides õnnestus seda näha. Rebane märgistas ära kõik oskad mis olime ära saaginud ja seda ainult meist 10 meetri kaugusel. 5 päeva tagasi marju korjates nägime surnud rebast ja lõunale minnes tulime Ronaldiga ideele see surnud rebane puu otsa riputada. Muidugu selle puu otsa mida meid asendama tulnud Carrick (meie farmi manager) ja Charile parasjagu korjasid. Tagasi tulles oli meil muidugi nalja kui palju. Õnneks Carrick mõistab nalja ja vihane ta küll polnud. Ronald on pärit Hollandist ja on siin farmis juba töötanud 4 aastat. Lahe vana on ja parim paarimees kellega siin farmis töötanud olen.
Söögitegemisest ka natuke. Pasteet tuli hea nagu Marite juba mainis, aga pirukad polnud just kõige paremad. Õigemine sisu oli hea, aga tainas polnud kõige parem. Ei teagi kas viga oli minus või pärmis mis siin müüakse. Igatahes polnud see nii õhuline pirukate umber ja maitse jättis ka soovida. Oleks vist pidanud natuke rohkem suhkrut panema. Iagatahes söögitegemine on siin arenendud mul päris tublisti. Mulgikapsaste, mulgipudru, pasteedi ja ühepajatoidu tegemiseks mul retsepti vaja vaadata enam pole. Kui veel selle pirukategemisega korralikult hakkama saaks… Järgmiseks plaanin proovida tega sülti ja mine tea ehk ka Napoleoni kooki. Eks näis, eks näis.
Aitab küll selleks korraks, olen suht väsinud ja tahaks magada. Viimased 2,5 kuud olnud liigagi väsitavad. Järgmisel korral proovin kirjutada Chaliest ja Carrickust kellest esimene oli meie ülemus Ginginis ja teine siin. Etterutates on tegu meestega kes on sündinud ja üles kasvanud Zimbabwes ja nad olid seal farmerid. Seni kuni neegrid ja nende president Mugabe nad minema ajas ning tühjade kätega jättis. Sellest aga juba järgmisel korral...

Rein

Saun, pasteet ja pirukad ning sünnipäev

2010-07-15T06:28:00.000-07:00

Nädal aega tagasi saime 2 vaba päeva ja õnneks langes see peaaegu kokku ka minu sünnipäevaga. Reedel, esimesel vabal päeval sõitsime koos ühe töökaaslasega ühte lähimasse suuremasse linna nimega Albany. Kuna olime seal juba varem paar korda käinud ja enamus kohti läbi käinud, siis see kord oli lihtne. Teadsime kuhu minna ja kust mida saab. Rein sai endale jälle juuksuri juurest korraliku lõikuse ja mina juveelipoest omale sünnipäevaks hästi ilusad kõrvarõngad. Ja peale mõningaid muid asjatoimetusi läksime veekeskusesse lõõgastuma. Lisaks jahedatele kuid samas karastavatele veemõnudele (mingi küttesüsteem oli katki) nautisime korraliku aurusauna. Nii mõnus oli üle tüki aja. Ning loomulikult peale sulistamist oli kohustuslik toidupoes käik, kus jälle mitme nädala söök sai varutud.

Õhtul tähistasime töökaaslastega minu sünnipäeva. Rein oli nii tubli ja valmistas too õhtu veel ise pasteeti. Õnnestus väga hästi ja kindlasti teeb seda veel. Eriti tore oli veel see, et külla tuli ka meie vahva ülemus Garrick oma naise ja tütre ning emaga. Samuti olid meie vabade päevade ajaks Ginginist siia saabunud endised töökaaslased Katrin ja Elar. Oli tore aga mis seal salata, mida aasta edasi, seda vähem seda sünnipäeva ootad.

Laupäeval oli tõeliselt mõnus kodune päev. Koristasime, pesime pesu ja valmistasime esimest korda lihapirukaid. Aega võttis aga asja sai. Õhtul valmistasin veel natuke sushit aga hull väsimus oli ja läksime suhteliselt varakult magama.

Ja siis pühapäeval, minu sünnipäeva õigel päeval, hakkas töö jälle pihta. Õhtul peale tööd olime Reinuga kahekesi kodus ja valmistasime endale mulgiputru. Ei midagi erilist ega mitte eriti sünnipäevalik aga tore oli ikka. Aitäh kõikide õnnesoovide eest!

Tegijal ikka juhtub

2010-07-14T07:00:00.000-07:00

Iga kord kui blogi kirjutan, siis mõtlen, et alates tänasest hakkan tihendamini sissekandeid tegema, sest muidu on lõpuks nii, et kui hakkad kirjutama, siis ei mäleta enam pooli asju ja/või ei viitsi lihtsalt enam kõigest tagant järgi kirjutada.

Igatahes tõstukijuhina ei jõudnuki ma siin Franklandis töötada rohkem kui kaks päeva. Nii, et ei jõudnud väga pikalt kahetseda, et miks ma Perthist endale ühte sooja mütsi ei ostnud ja ennast haletseda, et pean iga ilmaga (sh. ka tugeva vihmaga) lageda taeva all töötama. Lihtsalt täitsa ootamatult poole päeva pealt tuli ülemus Peter minu juurde ja ütles, et nüüdsest hetkest hakkad sa töötama õlitootmise tehases sees. Ei jõudnuki väga midagi mõelda, kui tuli ennast tõstukijuhi kohustustest ümber lülitada õlitootjaks.
Ametinimetust ei tea aga minu ülessanne on siis põllult tootmisesse toodud oliividest pressida välja nii palju ja nii head õli kui võimalik. Ei hakka siin kohal teie päid üksikasjadega väsitama ja üritan lühidalt kirjutada, et mis teen. Kel muidugi asja vastu rohkem huvi, siis võin hea meelega küsimustele vastata :).

Hoolitsen selle eest kogu masinavärk töötaks ja Reinu (ja muidugi teiste töötajate) poolt korjatud oliividest saaks õli ning täituksid suured õlitünnid. Pean tegema u. iga tunni järel kolme sorti teste: testin marju, testin marjadest pressitud massi ning lõpptulemust- õli. Testimiseks on mul abiks testimasin, kuhu sisse pean testitavat massi panema. Õli testin katseklaase, piiritust, indikaatorit ja õli kasutades. Eks iga uus asi võtab natuke harjumist ja õppimist aga tegelikult midagi keerulist ei ole. Võrreldes teiste seniste töödega, mis teinud olen, on see vast kõige vastutusrikkam.Tore, et mulle on antud võimalus kogu harvesteri (oliivide korjamise) ajal nii mitmeid erinevaid ameteid proovida: alguses sõitsin jälitajaga (traktoriga), siis mõnda aega tõstukiga ja nüüd siis õlitootjana. Igal ametil on omad plussid ja miinused. Eriti hea meel on mul aga selle üle, et meil on siin väga tore otsene ülemus- Garrick. Mees on ikka väga muhe ja nalja saab iga päev.

Ja nalja saab isegi vaatamata sellele, et kohati mulle tundus, et mida iganes ma ka puutusin, asi läks tuksi. Samas jälle Garrick ütles selle peale, et see ongi tootmine. Kus kogu aeg midagi juhtub ja pidevalt on vaja midagi parandada ning iga uus probleem/situatsioon, mis ette tuleb, teebki targemaks, sest läbi selle õpitaksegi. Täitsa õige suhtumine ma arvan. Töö juttu kokku võttes võin öelda, et on olnud palju pinget ja tunnet, et “what a fck!” aga samas pole ka tükk aega nii palju naernud. Aa, ja Garrick´le väga omane viis asju parandada on “hammer job” ehk siis asju saab parandada haamriga…hahahaaa.

Arvatakse, et oliivide korjamist jätkub veel u.3 või 4 nädalaks. Eks näis, mis siis edasi saab. Aga nagu Gingini ülemus Charlie ütles, et kui sulgub üks uks siis samal ajal avaneb teine.

Lapsed tuppa, tali tuleb!

2010-06-27T01:45:00.000-07:00

Sellel kolmapäeval oli siis kauaoodatud päev millal lõppes oliivide korjamine GinGinis. Minu kaks eelnevat nädalat möödusid tehases öises vahetuses tõstukiga sõites ja Maritel sama töö, aga päevases. Eks me siis nägime teinetest kui vahetuste üleandmine oli. Päris väsitav on selline elu. Lõpuks küll sain öisesse graafikusse ilusasti sisse, aga ikkagi on mingi blokk ees, ei meeldi lihtsalt öösiti tööd teha! Viimasel päeval võtsime natuke napsu ja pakkisime asjad, sest kahjuks meile kohta vanas farmis ei olnud. Sinna jäeti Katrin ja Elar. Meie, Mait, Kadi ja kolm ülejäänut kupatatid 500 km lõunasse. Üks poiss loobus, sest talle ei sobinud samuti öised vahetused. Mul oli tegelt sellest kahju, sest ta oli nn. uutest eestlastest kõige asjalikum. 20 aastase kohta isegi üllatavalt asjalik.
Neljapäeva hommikul jätsime Charliega hüvasti ja võtsime suuna Perthi. Kurb oli see lahkumine, sest tegelikult oli meie esimene eelistus vanasse kohta jääda. Üldiselt on meil enamus lahkumisi siin Austraalias kurvapoolsed olnud. Sydney ja Cobram väljaarvatud muidugi. Sõitsime linna, ajasime omi jooksvaid asju pangas ja muudes kohtades ning õhtuks läksime Kuno ja Triinu juurde. Triinul oli sünnipäev ja siis me vaikselt tähistasime seda. Laualt võis leida kõike head ja paremat- rosolje, kartulisalat, küüslauguleivad, sealiha jne jne. Õhtul vaatasiem jalgpalli ja sain selle MMi parima elamuse. Nimelt kaotas Itaalia Slovakkiale ja nad pidid kohvreid pakkima minema. Samut sai üle pika aja ära nähtud sulasepoiss Mart kes oli ka Jaanipäeva puhul Perthi linna hulkuma lastud. Muidu ta pesitseb mingi 700 km Perthist.
Reedel ärkasime vara ja tegime kohustusliku poetuuri, sest 2 nädala toit oli vaja ju osta. Peale seda oli ainult 330 km jäänud sõita uude kohta. Tee peal "püüdsime kinni" kombaini mis saadeti vanast kohast uude kohta. Nad startisid samal hommikul GinGinist. Kuna nad tegid ka peatuse, siis lobisesime nendeganatuke ja sõitsime edasi. Kombaini transportimine käis muidu suure treileriga mille ees sõitis Peter oma dziibiga ja taga Carrick enda omaga. Mõlemal autol olid kollased vilkurid ja suured kollased sildid - Suuremõõtmeline veos. Esimesee auto ülesanne on siis hoiatada vastu tulevaid autosid, sest kombain oli treileri äärtest tõesti üle ja kitsamates kohtades võttis veos ole poole tee laiusest. Lahe oli vaadata kuidas kõik autod aupakklikult teeäärde tõmbasid. Muideks selline transportimine on siin igapäevane ja pikemate sõitude puhul näeb paar-kolm korda selliseid eskorte ja veokeid. Isegi suuri maju veetakse sedasi.
Peterilt saadud näpunäidete järgi jõudsime ilusast kohale ja saime ka peale pisikest viivitust majja sisse kolida. Nimelt polnud keegi maja uksi lahti teinud ja siis me otsisime kust võtit leida. Lõpuks ka selle saime. Maja on nagu maja ikka, kolma magamistuba, telekatuba, suur köök, wc, dushiruum ja siis veel pesuruum. majal muidugi soojustust pole, aga see eest on kamin. Kaminal pole muidugi soojamüüri, see tähendab seda, et soe on ainult siis kui tuli all on. Samuti kütab see kamin ainult telekatuba. Teisi tubasid ta lihtsalt ei jõua kütta, sest kogu soojus ju läheb enamasti korstnasse. eks me hoiame oma magamistoa uksi lahti päeval ka, sest tuli on 24h all. Öösel paneme vastavalt vajadusele toas puhurid tööle. Selles mõttes oli eelmises kohas parem, et seal olid konditsioneerid ja mingit muret polnud. Kuigi vahel vastu hommikud külmusid ka need ära, sest väljas läks päris külmaks. Viimasel ööl oli isegi nii palju külma, et meie auto katus polnud mitte härmas vaid lausa jääs.
Meie majas elab peale minu ja Marite veel Mait ja Kadi. Teised paigutati 2 km kaugusel asuvasse elamisse. See pole küll nii mugav kui siin, aga ega midagi hullu ka pole. Mul on selel üle heameel, et meid siin ainult 4 on, sest 10 kesi ühes majas nagu eelmises kohas olime on ikka elada päris väsitav. Seda ka veel, et siia saabudes kasutati sda maja viimati aasta tagasi. Seega oli maja mõnusalt niiske. Esimese asjana tuletasin meelde kuidas puude lõhkumine käib, sest kaminasse oli vaja ju tuli saada. Mis te ise arvate kui kiiresti kaminasse tule saab? Mitte eriti kiiresti!
Esimene tööpäev pidi olema meil eile (laupäeval), kahjuks jõudis kohe esimesel päeval esimese poole tunniga kombaini radiaator üles öelda. See tähendas, et meie tööpäev ei hakkanud mitte kell 7 hommikul vaid kell 13. Hommikut sisustasin sellega, et lõhkusin 2,5 tunniga ära kogu puud mis meil siin olid ning vedasin nad varju alla tahenema. Eks näis kauaks neist meile jagub. Kaheks nädalaks kindlasti.
Muideks mina sõidan siin selle käru moodi asjaga kuhu kombainist marjad kukuvad. Küllap olete fotkist ka pilte näinud. Marite on tehases tõstukijuht. Mõlemad oleme esimesed kaks nädalat päevases ja eks näis mis tulevikus saama hakkab. Täna hommik algas jälle kombaini remontimisega. Sel korral oli tuksis süsteem millega ühte ratast saab pöörata. See sai korda 1,5 tunniga ja lõunani saime rahulikult tööd teha, siis tuli Carrick ja teatas, et tehases oli mingi mootor läbi põlenud. See tähendas jälle poolikut päeva ja elektrik saab seda remontima tulla alles homme või isegi veel hiljem kunagi. Seega pole ka selge kas homme midagi siin toimub. Vaba aega sisustasime sellega, et väänasime meie autoporitiiba välja. See on sellest 2 kuu tagusest avariist ja igaks petteks tegime seda natuke paremaks.
Mobiililevi on siin parem, aga töötavad ainult next G telefonid. See tähendab, et Marite telefon on täitsa kasutu siin. Eks vaatame, ehk ostame talle uue. Minu oma töötab korralikult ja netipulk samuti. Seega kes tahab võib helistada iga kell! öösiti muidugi lülitan telefoni välja, sest mõnel vennikesel on kombeks öösiti ja neriti just nädalavahetustel öösiti helistada :)
Meenus üks lahe seik eelmisest kohast. Nimelt kui me seal kunagi Charliega traktori esisilda remontisime, siis alguses pesin kõik lahtivõetud osad bensiiniga puhtaks ja peale seda panin nad nafta sisse ligunema. Mingi hetk panin sellise hooga ühe vidina nafta sisse ja siis olid mu püksid kõik naftaga koos. Õhtul pesi pesumasin püksid puhtaks, aga kui ma neid kuivatisse panin, sisi oli terve meie elamine naftahaisu täis :D Pesumasin lihtsalt ei pesnud pükse puhtaks, õigemini läks veel kaks korda ennem kui nad enam nafta järgi ei haisenud.
Eile nägime siin osalist kuuvarjutust. Muidu on hetkel täiskuu, aga kella kaheksa paiku õhtul oli näha ainult pool kuud.
Muidu on kõik hästi, aga külm on siin tõesti. Päeval naljalt üle 15 kraadiseid päevi pole ja öösiti on kuskil 3-5 kraadi ringis. Vihma sajab ka praegusel aastaajal päris tihti. Sellel aastal pole veel korralikult sadama hakanud, aga olukord on meile tuttava, sest eelmisel aastal samal ajal olime siit 100 km lääne pool armsas Manjimupis. Loodetavasti väga palju sadama ei hakka, sest Marite peab töötama lageda taeva all.
Eks olge tublid ja jooge ikka Vana Tallinnat!
Rein

Oliivid, oliivid ja veel oliive

2010-06-12T22:05:00.001-07:00

Mis meil siis uut siin juhtunud on. Tegelikult mitte midagi sellist põrutavat. Eelmisel reedel lahkusid inglane ja iirlane. Alguses pidi lahkuma ainult inglane, aga miskipärast otsustasid reede hommikul ka iirlased lahkuda. Kuna meil olid vabad päevad, siis viisime nad linnapiirini ja sealt edasi matkasid nad rongiga linna. Hea uudis oli see, et alguses plaanitud 2 päeva asemel saime 4 päeva puhata. Põhjus oli selles, et viimasel päeval enne vabu päevi läks kombainil diislipump katki ja uut ei olnud kuskilt saada. Õigemini polnud seda kuskilt Austraaliast saada. Kombainil on Fiati mootor ja sellele selliseid haruldasi mootoreid ei ole palju siin mandril. Seega oli kaks võimalust- tellida Euroopast või siis vana lasta restuareerida. Kuna tellimine võtab aega 2 nädalat (sic!), siis otsustati vana restaureerida.

Inglase ja iiralse asemel saime 4 eestlast. Ühe tüdruku ja 3 poissi. Üks poiss on 25 aastane ja teised 20 aastased. Eks nad on paremad küll kui kõik eelnevad 10 inimest, kes siit kuu aja jooksul läbi on käinud. Aga eks ka neil ole omad väiksed vead. 20 aastane inimene on ikka 20 aastane inimene, eriti kui eelnev töökogemus puudub. Samas ega ma ei hädalada, saavad ilusasti hakkama ja eks tuleb anda ka aega neil atra seada.

Marite töötab ikka tehases tõstuki peal ja mina teen kõike jooksvaid asju mis vaja on. Konkreetset Tööd nagu mul polegi. Tänasest otsustati, et tehas hakkab tööle kahes vahetuses. Kumbki vahetus 9 tundi ja mina olen selles mis on kella 16-01. Hakkan uuesti tõstukiga sõitma. Samas ma ei usu, et seda kahte vahetust pikaks ajaks on. Järgmistest oliiviblokkidest enam nii palju marju ei tule ja küll nad siis jälle muudavad seda.

Siin on marjade korjamist veel maksimaalselt 2 nädalat ja eks siis paistab, mis edasi saama hakkab. Kui meid vajatakse ka järgmises kohas, siis tõenäoliselt liigume 500 km lõunapoole. Samas pole ma enam nii väga kindel kas ma tahangi sinna minna. Parema meelega jääksin siia edasi ja töötaksin siin. Põhjus on väga lihtne miks ma sinna minna ei taha, aga sellest ma ei taha pikemalt rääkida. Eks osad inimesed teavad põhjust. Aga mida ma siin heietan, keegi pole meile ju pakkunud seda varianti veel (tegelt pole ametlikult kellegile pakutud, aga mõned saavad kindlasti pakkumise). Eks tuleval nädalal oleme targemad.

Vabadel päevadel käisime Perthis. Esimesel õhtul olime Liisi ja Kristajani juures ja jõime õlut nende legendaarses garaažis. Lisaks meile olid seal ka meie teised töökaaslased ja Triin-Liis ja Kuno. Ööseks läksime Kunni ja Triinu juurde. Järgmisel päeval asjatasime niisama. Käisime poodides ja laenutasime õhtuks kaks filmi mida vaadata. Triin tegi ahjulõhet ja nii me siis tiksusime seal vaikselt. Pühapäval läksime Pallode juurde. Kuno ja Triin-Liis olid ka kaasas. Nad said mingi kuua aega tagasi Pallodega tuttavaks. Mängisime seal tennist ja sõime ning jõime. Maretil oli sünnnipäeva ja seda sai ka natuke tähistatud. Esmaspäeval korjasime kaks uut eestalast peale ja tõime nad farmi. Enne seda oli muidugi kohustuslik söögi ostmine.

Kõik on meiega muidu hästi. Samuti ärge tehke enam mingit paanikat. Mainisin juba mingi kuu või rohkem tagasi, et me telefone kasutame ainult linnas. Siin on meil telefonis netikaart, aga Marite juba kirjutas ka sellest eile.

NB! Halvad inimesed Eestist, järgmine kord kui te Vana Tallinnat joote, siis võtke minu terviseks ka ja mõelge minu peale.
Jälle kuulmise ja nägemiseni,
Rein

Ärge muretsege!

2010-06-12T07:09:00.000-07:00

Minu telefon on endiselt leviaugus. Ja Reinu telefonis on enamus ajast netikaart, mis tähendab, et me ei pruugi teie kõnedele ja sõnumitele kohe vastata. Kui on miskit kiiret, siis võib saata e-maili, sest korra netis käime põhimõtteliselt iga päev. Või siis sms´i meie netikaardile (+61419343888).

Meil on ikka hästi. Enamus aega möödub töö tähe all. Mingeid põrutavaid uudiseid ei ole. Fotkisse üritan ka tasapisi pilte juurde riputada.

Olge mõnusad!

Ei midagi uut siin päikese all...

2010-05-30T05:43:00.000-07:00

Võtan siis ennast nüüd üle pika aja kokku ja üritan lühidalt midagi kirja panna, mis meil siin juhtunud on. Tööpäevad on ikka nagu tavaliselt 12 tunnised ja 12 päeva järjest. Seega kahe nädalaga tuleb kuskil 130-140 tundi. Tööst pikemalt hiljem, esmalt räägin inimestest, kes meilt siit läbi käinud on.

Esmalt oli meil siin üks Iiri paar, nemad tulid mõned päevad enne harvesti (korjamise) algust. Loomulikult pandi nad kohe võsusisd saagima, koos tüdrukutega. Nad suutsid vastu pidada 1,5 päeva ja siis otsustasid, et see on nende jaoks ikka liiga raske ja küsisisd kergemat tööd. Seda neile loomulikult ei pakutud ja siis nad lihtsalt lahkusid. Erilist muljet nad ei jätnud. Mutt oli selline võimukas ja vennike tuhvlialune. Tegi kõik moorile ette ja taha. No mis elu see on?
Siis oli meil siin veel kaks saksa paari. Mõlemad paarid natuke üle 20ne aastased. Esimene paar lasti lahti ca nädal peale harvesti algust. Lihtsalt nad olid sellised natuke hipide moodi olemisega ja jäid lihtsalt ühele ülemusele natuke jalgu. Samas täiesti õigustatult. Lisaks meeldis neile kanepit suitsetada ja tore, et neist lahti saime.
Teine saksa paar oli 2 päeva kauem. Need oli väljanägemiselt normaalsemad, aga nad lihtsalt ei viitsinud millestki aru saada ja tegid kõike nii nagu ise heaks arvasid. Tüdrukut ei näinud ma 10 päeva jooksul kunagi naermas või naeratamas. Samuti oli neile tere ütlemine limiteeritud. Mõni hommik nad tegid seda, teine hommik mitte. Viimaseks piisaks sai Charliele see kui üks hommikul poiss hakkas jälle omaloomingut tegema ja siis ajas mingit udu, et Rein käskis nii teha. Mait muidugi ütles, et pole mõtet ülemusele rääkida, et nagu nii ei usu sind. Kuna mul suht sitt kees selle jama peale, siis rääkisin ikkagi. Tulemuseks oli nende vallandamine. Neil oli ennemgi jamasid arusaamisega. Lisaks ei viitsinud sakslased enda järel koristada ja toas käidi saabastega. Eks me eestlased olime neile siis teerajajateks kuidas Eestis elatakse. Üldiselt mul polnud üldse kahju kui nad lahti lasti. Selliste inimestega on raske töötada ...

Peale seda toodi üks iirlane ja üks itaallane. Itaalia kutt lasti 1,5 päeva pärast lahti, sest ta ei suutnud midagi õppida (traktoriga sõitmist). Temast on natuke kahju, sest ta tundus selline sõbralik olevat. Iiri kutt on siiani tööl ja suht asjalik.
Peale itaallase lahkumist toodi veel üks iirlane ja üks inglane. Iirlane on esimese iirlase sõber ja on väga asjalik ja jagab matsu, mida tegema peab. Inglane on noor ja suht laisk. Kui ta mulle tänaval vastu tuleks peaksin teda venelaseks. Tal on nokamüts alati kuklas ja traktoriga sõidab palja ülakehaga. No pida perset? Traktoris on ju konditsioneer olema!

Ühesõnaga nüüd on kiirelt kokku võetud inimesed, kes siit läbi käinud ja kes jäänud. Kokkuvõtteks võib öelda, et mida noorem on inimene, seda väiksem ettekujutus on tal töötegemisest ja laisem ta on.

Tööst ka natuke. Marite on nüüd tehases tõstukijuht. Põllule pandi inglane ja iirlane. Marite alguses küll punnis vastu, aga inimene harjub ju kõigega. Vahepael oli ta muidugi ka 4 ööd öises vahetuses. Tehases on hea elu, öised vahetusi pole. Mina teen ikka veel igasuguseid jooksvaid toimetusi. Hommikuti vean kärusid tehasesse, vean teahsest lehti minema, annan poistele põllul lõunaid (sõidan suure korjajaga jne), väetan puid, hööveldan teid kui vaja. Nagu Mait enne hooaja algust ütles- ta annab keskmise kolhoosi keevitaja mõõdu välja küll. Ta lihtsalt keevitas sel ajal igasugu asju. Sama on minuga, ma annan ka juba keskmise kolhoosi traktoristi mõõdu välja. Üks päev leidsin puid väetades ridade vahelt surnud suure känguru ja siis Marite välja käidud mõtte peale, et see võib kombaini alla kinni jääda, anti mulle ülesandeks see maha matta. Õnneks pidin seda traktoriga tegema. Kaevasin kopaga augu põõsaste vahele, siis känks kopa peale ja auku. Tegin pilte ka ja filmis samuti seda värki. Kui keegi näha tahab, siis andku teada.

Tuleval reedel-laupäeval on vabad päevad. Sõidame jälle linna ja oleme seekord rahulikult. Ei viitsi enam jaurata nagu eestlastest Soomes ehitusel töötavad vennad (loe: tööd tehakse korralikult, aga vabadel päevadel juuakse ka korralikult). Tsiteerides õde Liinat- sa pead ikka puhkama ka, sa pole enam 20 aastane!

Tegelt on mul kõrini sellest Austraaliast. Ootan juba aega kui saan tagasi olla. Kahjuks või õnneks on see alles sügisel. Piletid nimelt selleks ajaks ostetud. Oleks kindel ja hea töökoht olemas, küllap pühiks kohe selle mandri tolmu jalgadelt...
Ongi vist selleks korraks kõik, jutt sai loomulikult kiiruga kirjutatud, aga küllap andestate kirjavead. Pean varsti magama kobima, sest alustan homme jälle kell 5 hommiku, nagu ka täna. Loodetavasti kirjutab tulevikus tihedamalt. Juhul kui muidugi on mida kirjutada.

Olge siis tublid ja kallistan kõiki,
Teie Rein kaugelt maailma kuklapoolelt.

2010-05-14T03:03:00.000-07:00

Eelmisel kolmapäeval algaski kaua oodatud oliivide korjamise hooaeg pihta. Alguses oli planeeritud, et nii põllu peal kui ka tootmises saab olema kaks vahetust (päevane ja öine, seitsmest seitsmeni). Kuid kuna oliivide saak ei ole piisavalt suur, siis mängiti tootmises vahetused ümber. Alguses pidi olema Rein tootmises tõstukijuht, kuid peale paari päeva sai ta ülesandeks teha igasugu erinevaid jooksvaid töid (toomises abiks, põllu peal abiks jne). Kuid ka see eilsest muutus ja nüüd on tema põhitööks oliivipuude pritsimine vajalike ainetega ehk siis suur enamus ajast sõidab traktoriga, nagu minagi tegelikult. Minu ülesanne on sõita Jälitajaga (nii oleks selle otse tõlge eesti keelde ;). Sõidan ülisuure oliivide korjamise masina taga ja püüan oliive enda traktori ette kinnitatud kasti/kopa sisse. Kui kopp saab täis siis tühjendan selle suurde järelkärusse, mille siis traktorist, kui see järelkäru täis saab, tootmisesse sõidutab. Tootmine asub oliivide põllust umbes 3 km kaugusel.

Tööpäevad on meil pikad. Alustame seitsmest ja lõpetame tavaliselt õhtul seitsmest. Eks ta ikka väsitav ole, sest 2 puhkepäeva saame alles järgmise nädala reedel. Aga alguses on ikka hästi põnev ja uus kõik ning see tõttu läheb aeg ka üli kiiresti. Päevad mööduvad suhteliselt kiiresti mõtlemata, et enamus ajast veedamegi tööd tehes. See juures oleme ise täitsa rahul :)

2010-05-09T06:45:00.000-07:00

Soovime kõikidele emadele ilusat emadepäeva!!! :)

2010-05-05T08:35:00.000-07:00

Mis siis viimase kahe nädala jooksul on meil siin toimunud...
Auto osas ei ole veel siiani täit selgust aga tundub, et asjad liiguvad siiski meie kahjuks. Ehk siis tuli välja, et auto parandus töökoda mõtles ümber ja hindas auto korda tegemise hinnaks 2366 doltsi ja kindlustus tahaks nüüd meie autot ikkagi korda teha. Ei ole me aga sellega väga päri ja ootame nende poolt mingit muud lahendust. Otse öeldes siis tahaks, et nad meilt ikkagi auto ära võtaks ja selle ka vastavalt auto väärtusele kompentseeriks. No eks näis, varsti on ehk selgus majas.

Ja no haiglast ja kiirabist oleme ka nüüd lõpuks oma arved kätte saanud. Ja nagu karta oli, midagi head sealt ei tulnud. Tuli hullem kui olime ennustanud. Ainuüksi kiirabi väljakutse 730 dollarit...jaa, kirjutasin õigesti seitsesada kolmkümmend. Võtab ikka kurvaks küll kui selle peale mõelda, et mis selle raha eest kõike oleks saanud. Aga noh, kuna tegemist ei olnud siiski lihtsalt tähelepanu vajadusega ja tol hetkel oli see õige otsus, siis mis seal ikka...raha tuleb, raha läheb. Maksame siis osaliselt oma kindlustust nö. tagant järgi. Enda lollus, et ei suutnud varem oma kindlustust pikendada. Aga nüüd on igatahes 7-eks kuuks tehtud.

Viimased nädalavahetused möödusid jälle toredalt koos toredate inimestega. Nädal peale suurt sünnipäevapidu käisime jälle Triin-Liisil ja Kunnil külas. Traktori rooli tagant jõudis linna ka Mart, kes Aussi saabudes T ja K juures nädalakese elas ja kellega meil oli ka au tuttavaks saada. Käisime päeval rannas, seda rohkem koerte lõbuks ja õhtul tegime väljas grilli, et veel sügise saabudes ilusat ilma nautida. Öösel tõmbas aga ikka juba täitsa külmaks ära. Ma ei saanud isegi karvaste susside jalga tõmbamisega oma varbaid soojaks. Lõpuks, see oli juba muidugi suhteliselt öösel, ei jäänudki muud üle kui tuli sisse ära kolida.

Järgmiseks päevaks olid igasugu tegevused planeeritud aga jõudsime teostada vaid ühe. Aga see eest oli väga hea ka. Nimelt siis peale hilist ärkamist, duššitamist ja söömist ja niisama aias chillimist läksime kõik koos kinno. Meil Reinuga muide Austraalias esimene kinokogemus. Ja esimene 3D. Ja ei pidanud pettuma. Avatar ise oli hea film aga kuna ka veel 3D´s, siis elamust oli nagu öeldakse kogu raha eest. Triin-Liis ja Kunn muide olid seda juba ühe korra näinud aga ka teist korda ei jätnud külmaks. Läheks ise ka teist korda vaatama.

Eelmine laupäeva käisime jälle Kadi ja Maiduga koos ostlemas. See kord aga mitte Joondalupis vaid Midlandis, kus samuti suhteliselt ühe koha peal on igasugu poode ja toidukohti. Ja nagu eelmisel ostupäevalgi, sai ka see kord päev märkamatult läbi. Õhtul koju tagasi jõudes tegime maja taga grilli. Elaval tulel küpsetasime liha. Kadi ja Mait pakkusid kõrvale hapukapsast. Katrin küpsetas tsukiinilõike. Ühe saksa paari kutsusime ka punti ja tegime korraliku ühise söömaaja.
Kuna esmaspäevaks oli meil töökoha poolt Perthis kinni pandud kõigile tõstukijuhi lubade kursis, siis otsustasime, et targem on juba pühapäeval kohale minna, et samal hommikul ei peaks nii vara startima. Et Kristjan ja Liis kutsusid meid juba laupäeva õhtuks külla aga meil oli kodus juba grill planeeritud ja tuli ära öelda. Siis saigi nendega kokku lepitud, et öömaja pühapäevaks saame nende poolt.

Pühapäeval kella kolmest olime neljakesi (mina, Rein, Katrin ja Elar) nende ukse taga. Plaanis oli footy´it vaatama hakata aga kohale jõudes oli muudki targemat teha ja nii käiski mäng vaid tagataustaks. Nagu arvata oli, et kui Kristjani ja Liisi juurde minek, et siis nii kergesti varakult magama ei minda. Kuigi jah, kui aus olla, siis magama saime päris normaalsel ajal (~23) aga õhtu ei näinud väga pühapäevaõhtu moodi välja (arvestades seda, et järgmine päev on tööpäev ja meid ootas eest tõstukilubade tegemine).

Tegime garaažis pinksi turniiri, mängisime pokkerit ja nautisime Liisi kokakunsti. Nalja sai...
Plaanisin kirjutada ka meie tööelust aga praegu teen nüüd küll pausi ja jätkan järgmine kord (vb. homme). Oliivide korjamise hooaeg algas eile. Praeguseks on mul 12 tunnine tööpäev seljataga (enamasti möödus see traktori roolis) ja silm vajub vägisi kinni. Rein peaks ka varsti jõudma (~01 öösel) oma öisest, täna küll lühendatud, sest oliive ei jõutud päeval tootmisesse piisavalt varuda, vahetusest koju. Ok, head ööd!

Strippar, kiirabi ja palju toredaid inimesi ehk kuidas Reinu sünnipäeva tähistati.

2010-04-23T03:41:00.001-07:00

Võtsin siis ennast nüüd kokku ja proovin kirja panna eelmise nädala sündmused. Kiiruga etterutates, neid ei olnud vähe. Enamus muidugi mahtus kahe päeva sisse.
Töönädal oli nagu tavaline töönädal. Hommikul tääle ja õhtul koju, ei midagi erilist. Reedel küsisime lõnast vabaks, sest oli vaja minna maksta ära trahv mille saime Lancelinis valel ajal parkimise eest. Samuti oli vaja auto näidata remonditöökojas ära, siis saab hinnapakkumise ja eks siis saab näha mis edasi toimuma hakkab. Trahvi saime ilusasti makstud ja auto ka ära näidatud. Reedel sai näidatud ja esmaspäeval pidi see vennike meile ja kindlustusele meili saatma. Selle teema juurde tulen veel hiljem tagasi. Kõik ikka järjekorras, nagu oli.
Peale neid asjaajamisi käisime Poola lihuniku juures ja Vene poes. Järgmisel päeval oli plaan Kuno ja Triin- Liisi juures tagasihoidlikult minu 32 sünnipäeva tähistada. Lihuniku juures liha shaslõkki jaoks ostetud ja vene poest hapukapsas samuti hüppasime supermarketist läbi ja ostsime kartuli ja juustu singirullide jaoks ära. Samuti ei jäänud vahele alkopood.
Peale seda keerasime noka Haraldi ja Mareti poole. Maret tegi meile lõhet ja kartulit. Maitses väga hästi. Peale õhtusööki hakkasin äädikamarinaadis lamba ja seashaslõkki tegema. See peab ju marinaadis seisma. Samal ajal kui ma seda valmistasin pläkutasime niisama maast ja ilmast, loomulikult oli selle kõrvale vein ja õlu. Shaslõkk marinaadi pandud oli aeg nii kaugel, et hakkasime Haraldiga austraalia jalgpalli vaatama. Maret ja Marite keerasid magama. Mulle on see mäng täitsa meeldima hakanud. Kui telekas seda näidatakse, siis vaatan alati kui võimalik. Nädalavahetustel näitab seda päris tihti. Poll 12 keerasime me samuti magama. Hommikul kargas kell 6-15 Harald meile tuppa ja oli ähmi täis ning küsis- Mis kell te ärkama peate? Me unesegaselt vastasime- Kell 7. Muidugi oli see ka õige, sest Maritel oli kell 9 aeg juuksuri ja enne seda pidi ta mind viskama koos meie kolaga Kunni ja Triinu juurde. Telefoni sisselülitades sain Triinult järgmise sõnumi- „Kallis Rein, kui hommikul tuled ole hea ja too õlut. Meil on tõenäoliselt paha olla.“ Algus oli paljulubav. Pool üheksa nende maja ette jõudes ja signaali lastes tegi meile ukse lahti Andres ja Bandit. Bandit on pererahva koer, kelle nad võtsid nad nädal tagasi. Tõugu ma kahjuks ei mäleta, aga lahe tegelane on ta igatahes. Kõvera sabaga on see koer, pidi olema sünnidefekt. Andres on pererahva ammune tuttav Eesti ajast. Samuti oli ka seal tema elukaaslane Ingrid. Peale Andrese magasid kõik. Vaikselt ärkasid ka teised riburadapidi. Kõige värskemad nad just välja ei näinud. Õnneks mu toodud õlled mõjusid neile nagu imepalsam ja tiiger hakkas taas nende sees möllama. Mina hakkasin kapsast vaaritama ja liha vardasse ajama. Kell 12 oli ka Marite tagasi. Kuna peoliste saabumiseni oli veel aega, siis mulisesime niisama ja libistasime õlut. Eelmise päeva mehed (Kunn ja Andres) olid kella 14 parajad poisid ja Triin kamandas Kunni magama. Ma arvasin, et see tal ei õnnestu, aga võta näpust. Põhjuse miks ta magama läks ütlen samuti hiljem.
Kell 17-30 saabusid külalised. Mait, Kadi, Elar, Katrin (nemad on meie töökaaslased farmist), Kristjan (tema on see vend tänu kellele me siin farmis töötame. Tutvusime temaga Esperances), Andres, Kaisa, Reno (nendega tutvusime eelmisel aastal Jaanipäeval), Karmen, Miko (Karmen on Reno girlfriend ja Miko on Karmeni 4 aastane poeg) ja viimane külaline oli Mr. Mo (tema on Andrese ja Kaisa koer. Sama tõugu mis Kunni ja Triinu oma. Tõugu ma ikka ei mäleta).
Kuna rahvas oli koos, siis panin grillile tule alla ja hakkasin liha ja kartulit küpsetama. Samuti avati esimesed rummipudelid. Alguses oli pidu tagasihoidlik nagu eestlastele kohane. Lõpuks said ikka tuurid korralikult üles ja liha kadus nagu nõiaväel. Kingitusi ma ei soovinud, oli ainult palve, et igaüks toob oma soovil alkoholi mida ta joob, aga Kunn ja Triinu kinkisid mulle kellukese mida saab kõlistada kui õlu otsa saab, samuti märgi millel kiri – Birhday Boy. Andres ja Kaisa kinkisid Nu pogodi märgi, oi seda nostalgiat... Kristjan tõi pudeli rummi mis eelmisest istumisest üle jäi. Lubasime selle järgmisel istumisel ära lahendada ja näed Kristjan pidas sõna.
Kell pool kümme marssis sisse mingi kohalik vennike. Minu küsimuse peale- Kes see on, vastas Kuno- Mu töökaaslane. Igatahes töökaaslane rullis välja vaiba maha ja pani sinna tooli. Mind kamandati toolile ja siis saabus üllatus mille pärast Kuno päeval ilma vaidlemata magama läks. Nimelt marssis sisse strippar, politseivormis. Minul pandi käed raudu. Kahjuks või õnneks olid need plastmassist ja nii väiksed, et mu käte ümber nad küll ei seisnud. Tädi etteaste kestis 15 minutit ja lõpuks oli ta ikka kohe täitsa paljas. Detailidesse ma ei hakka laskuma mida ta kõike tegi, aga kui kellegil on huvi, siis andku teada. Võin kirjutada siis pikemalt. Igatahes tädi oli tip-top ja nagu selgu Soome päritolu. Show ajal filmida ja pildistada ei tohtinud, aga peale show kui tädil riided seljas, tegime kõik koos ühispildi. Hea valik- Kuno, Triin ja Andres. Nemad olid kes ta välja valisid. Üks parimatest kinkides mu elujooksul kindlasti. Peale strippari lahkumist jätkus pidu endistel tuuridel. Peale südaööd hakkasid riburadapidi kõik vaikselt magama minema. Mingi aeg läksime ka mina ja Marite. Kuid on õnnetust, Maritel hakkas kõht nii hullusti valutama, et terve maja aeti tagajalgadele ja lõpuks kutsuti kiirabi. Seda muidugi Marite kisa peale. Kiirabi saamudes anti maritele mingit „piipu“ imeda. See meenuatb natuke astmapiipu. Igatahes Maritel hakkas kohe parem ja keeldus haiglasse minemast. Parameedikud teda ei kuulanud ja nii me siis sõitsimegi kiirabiga haiglasse. Mulle ja Maritele oli see esimene sõit kiirabiga. Kuno, Kristajan ja Triin tulid meile haiglasse järgi. Haiglas võeti Maritel vereproovi ja kuseproovi. Need olid korras ja me ei teagi mis selle valuhoo põhjustas. Ma panin ise tegelikult diagnoosi- see oli tähelepanu vajadus. Kogu õhtu olin mina ju tähelepanu keskpunktis ja ta tahtis ka tähelepanu. PS! Muretsemiseks poel põhjust Marite tervisega on endiselt kõik OK!
Haiglast tagasi saabudes istusime mingi kella seitsmeni hommikul ja keerasime uuesti magama. Ärkasime kell 12, enamus inimesi oli selle aja peale juba lahkunud. Koristasime väljas laua ära ja võtsime suuna tagasi farmi. PS! Triin ja Kuno- suur, suur aitäh, et lubasite oma maja minu sünnipäeva tähistamiseks kasutada. Samuti suured tänud kõigile kes kohale tulid. Parim sünnipäev mis mul olnud ja kõikidel külalistel on selles oma osa.
Hüppasime kiirelt ka läbi supermarketist, et osta terve nädala söök. Kassas olles kassapidaja küsis viisakalt, et kuidas sul täna läheb. Mina muidugi ei jäänud talle võlgu, vastasin- Mul on pohmell ja eile tähistasime seda, kohal käis ka strippar. Tädi ehmatas päris ära ja enam ta midagi ei küsinud. Mul oli nalja nabani loomulikult.
Lõppenud töönädal on läinud puude oksi saagides. Kolmapäeval nad muidugi avastasid, et need oksahunnikud mis nad lasid meil ridade otsa teha lasid on ikka vales kohal. Pidavati harvesteri (korjamismasinat) segama. Nii ma siis viimased kaks päeva olen neid vedanud ÕIGESSE kohta. Meenutab nagu lugu Kilplaste raamatust.
Kuna kuni tänaseni polnud tääkojast meile autoremondi kohta mingit pakkumist teinud, siis Marite helistas sinna ja uuris milles probleem. Onu vastas, et tema saatis paberi kindlustusse ära ja ootab vastust. Igatahes tema arvutuste järgi läheb meie auto remont 2950 dollarit maksma. Meia auto on aga kindlustatud 3500 peale. Kui sellest maha võtta 400 dollarit omavastutust, siis jääb 3100. Igatahes on väga suur tõenäosus, et kindlustus ei lase meie autot korda teha vaid maksab meile 3100 ja jätab auto endale. See oleks meiele väga hea, sest auto turuväärtus kindlasti nii palju pole. Naljakas on see, et siin ei maks kindlustus sulle auto turuväärtust vaid selle summa milliseks sa oled oma auto lepingu tegemisel ise hindanud. Meie hindasime aasta tagasi oma auto väärtuseks 3500. Igatahes pöidlad pihku pöialpoisid, et nad meilt auto ära ostaksid. Kohalikke rääkides on nende arvamus olnud, et tõenäoliselt ostetakse auto meilt ikkagi ära.
PS! Tänud kõigile neile kes mind sünnipäeval meeles pidasid!
Kuulmiseni,
Teie Rein

2010-04-11T01:28:00.000-07:00

Endiselt ei ole veel selge, et kas saame oma auto korda nii, et ei pea ise midagi maksma või ei. Oleme kindlustusega paar korda telefoni teel suhelnud, kuid mõlemal korral saanud vastukäivat infot. Üks teenindaja sokkis midagi, et peame ise maksma nö. omavastutuse 400 dollarit, teine aga ütles, et kui ise süüdi ei ole siis suure tõenäosusega ei pea midagi maksma. Lubasid, et esmaspäeval annavad lõpliku vastuse. Eks siis näis. Aga kui otsus tuleb selline, et peame ise maksma, siis ei hakka autot korda tegema. Liiga palju raha juba Jamie (auto) peale kulutanud.
Selle nädalavahetuse veetsime võrreldes kõikide viimaste nädalavahetustega võrreldes suhteliselt rahulikult. Laupäeval oli suur ostupäev, kui käisime Kadi ja Maiduga Joondalupis. Käisime läbi paarist väiksemast poest, sõime Hungry Jacksi, mis on nagu McDondalds aga täitsa Austraalia oma ja siis suuurest toidupoes ja terve päev oligi läinud. Õhtul tegime kõik koos maja kõrval grilli (igale maitsele midagi: oli nii lammast, siga kui ka seašašlõkki).

Ja täna on nagu tõeline pühapäev. Hommikusöögiks tegime Kadiga kõigile pannkooke. Siis sai natuke koristatud ja pesu pestud. Siis muidugi niisama lebotatud. Ja hiliseks lõunasöögiks või pigeb siis juba õhtusöögiks oli meil Reinu valmistatud hernesupp. Pärast istusime kõik laua taga nagu eeskujulik perekond J. Ja nüüd ongi kõht täis ja meel hea ning lebotame edasi.

Homme algab taas töönädal. Jätkame prunimist sealt kus reedel pooleli jäi. Sõidame mööda oliivipuude ridu (mina rodeoga ja Rein traktoriga, kus treiler taga) ja kui näeme ühtlasest puude massist välja ulatuvaid oksi, siis lõikame need käsisaega maha ja viskame taha kasti.

Täiendus pikale jutule

2010-04-04T20:25:00.000-07:00

Heips, Rein siin.
Lisaksin Marite jutule natuke lisaks. Samas parklas kus meie autod öösel ära rihiti juhtus sama asi veel ühe autoga. Samal öösel. Järgmisel öösel pandi jällegi seal auto lihtsalt põlema. Haigeid inimesi on igal pool. Eks näis mis sellest asjast saab lõpuks, loodetavasti kindlustus maksab ikka kinni.
Telkimiskoha kohta ka nii palju, et seal polnud ei elektrit ega vett. Täielikult põõsaste vahel oli see koht. Küll oli aga hulgaliselt puuke. Peale põõsas hädal käimist sai paar tükki kindlasti jala pealt. Minul ükski õnneks sisse ennast ei söönud. Maritel, Kristjanil ja Maidul nii hästi ei läinud. Õnneks olid kaasa võetud terava otstega näpitsad ja Liis tõmbas puugid ilusasti välja. PS! Siinsed puugid pole mürgised. Sital (ma tean, et kõik naisterahvad vangutavad selle sõna peale pead, aga mina käin tõesti sital. Kakamise unustasin ma juba ca 4 aastaselt) käimine oli ka huvitav, labidas kaasa, auk maasse, "varandus" auku ja auk kinni tagasi.
NB! Marite lisas pilte ka fotkisse. Samuti on tema eilse postituse lõpus väike video sellest kuidas me düünides dziibiga hüppeid tegime.

Üks pikemat sorti sissekanne

2010-04-04T09:50:00.000-07:00

Piinlik lugu küll, et pidevalt oleme lubanud blogi täiendada aga teeme seda alles nüüd aga noh eks te peaks mõistma, sest olgem ausad ega te ise ka kõik väga tihedad kirjutajad ei ole, onju ;)

Jätkan sealt, kus viimati meie jutt pooleli jäi- meie ekstreemsel nädalavahetusel Jurien Bay´s. See oli siis 3 nädalat tagasi, kui reede peale tööd sõitsime Jurien Bay´sse, kus meil oli 6 peale üüritud väike maja. Õhtupimeduses saabusid Perthist ka tuttavad Triin-Liis ja Kuno ning Andres ja Kaisa koos üliaktiivse koera Mo´ga (Smokey). Ja nagu alati jätkus juttu nii kaua, et magama saime alles siis, kui äratuskella helinani oli vaid paar tundi.

Hommikul ärgates väga jutu tuju ei olnud (vähemalt minul), sest hüppamise aeg hakkas aina lähemale jõudma ja hirm tahtis vägisi nahavahele pugeda. Kui vajalikud dokumendid olid läbi loetud ja allkirjad antud, siis tegime natuke kuiv trenni ning hakkasimegi järjest hüppama. Meie seltskonnast oli hüppajaid 3 (igast paarist üks julge...mina, Triin-Liis ja Andres). Tavaliselt lastakse neil, kes kõige rohkem pabistavad esimesene hüpata aga seekord tehti teisiti ja mina olin viimane. Mis tagant järgi mõeldes oligi just kõige parem, sest siis nägin teiste pealt, et kuidas oli ja mida oodata ning pinge läks ka alla.

Lennuk, mille pealt hüppasime oli ikka ime pisike. Piloot, kaameramees, tandemimees ja mina ning lennuk oligi täis. Mina võtsin eraldi kaameramehe ka, kes hüppas samal ajal ja tegi õhus video ja pilte, hind oli ka muidugi soolasem aga arvasin, et kui juba sellist asja teha, siis võtta ikka täismäng. Teised võtsid kaamera, mis oli tandemimehe käele kinnitatud. Kuna kaameramees oli eelmisel õhtul natuke tipsutanud (tunnistas seda hommikul), siis kahjuks video ei tulnud päris nii nagu ta oleks pidanud tulema. Mees unustas maandudes oma kaamera välja lülitada ja siis ongi videos mingi mõttetu osa, kus näitab ainult liiva. Ei tea, miks ta seda ei võinud hiljem siis välja lõigata aga noh, mis seal ikka. Muidu oli ju hüpe ja kõik super vägev ja see, mida ma ise tundsin ja nägin ja nüüd meenutan, ongi peamine.

Lennukile minnes ja lennukil olles ei tekkinud kordagi tunnet, et ei julge seda teha. Just mida lähemale hüpe jõudis seda suurem oli tahtmine juba hüpata. Ja kui lõpuks lennukiuks lahti tehti ja ukse poole liikusime, siis ei olnud enam väga aega mõelda. See käis nii kähku. Vaatasid korra kaugele maa poole ja siis juba langesid u. 200 km/h alla poole. Tuul oli jahe ja vihises kõrvus ning hingata oli natuke raske. Õhus olles ei tajunud ma üldse, et mu käed ei olnud nii nagu maa peal harjutasime. Tandemimees painutas need mul paika ja siis me langesimegi hullu kiirusega nägudega vastamisi koos kaameramehega. See 60 sekundit vabalangemist tundus õhtus nagu 6 sekundit. Enne meid tõmbas kaameramees oma varju lahti ja langes kiirelt maa poole. Ma ehmatasin ära ja mõtlesin, et appi, mis temaga juhtus. Aga ohutuse mõttes peabki tema enne ees ära hüppama. See tunne oli ka huvitav, kui tandemimees selja taga nuppu tõmbas ja me täie jõuga uuesti taeva poole sööstsime. Aga peale seda kadus igasugune tuul ja siis sai hõljudes kauneid vaateid nautida. Eks üks asja võlu oli see ka, et see toimus ookeani kaldal. Üritasin küll mõnda kala või kilpkonna näha aga ei hakanud silma. Tundsin igatahes, kui tore on lindudel, kes igapäevaselt sellist asja nautida võivad. Maandusime kõik rannaliivale ühe lipu kõrvale. Ma pabistasin natuke seda, et äkki maandume vette aga öeldi, et selline võimalus on imepisike. Tandemihüpe on väga turvaline ja viltu minemise võimalus on üliväike.

Peale hüpet otsustasime minna ookeanile Andrese uhiuut paati proovima. Ei tea miks aga just siis kui olime paadi vette lasknud tekkis kuskilt tuul ja seetõttu ka lainetus ning meie plaanitud paadisõit sai väga lühike. Võibolla 10 minutit ja paat oli tagasi kai ääres. Ma kujutasin ette ilus ilm, sõidame vaikselt, võtame päikest ja selline täiesti rahulik aga vesi pritsis näkku ja igale poole ning paat hüppas ja ma jõudsin juba mõelda kõige hullemat tsenaariumi. Väljendasin ma seda ka suhteliselt tugeva häälega. Mo oli ka sellest kõigest suht paanikas nii, et Andres keeras kiirelt paadi ümber ja otsustas, et paadisõit jätkub mõni teine kord.

Õhtuks said ka meie pildid ja videod plaadile pandud. Kuna kontor oli selleks ajaks juba kinni, siis naine, kes seda hüppe asja oma mehega ajas, kutsus meid enda koju. Viisakusest võtsime ühe rummi kaasa ning kohapeal selgus, et kogu see hommikune hüppemeeskond elas seal samas majas ning rummikokteili vastu ei olnud kellegil midagi. Mõne aja pärast mindi juba fish and chipse tooma ning ka kaasa toodud rummile lisa tooma. Vaatasime kõik koos suurelt ekraanilt meie hüpped läbi ja lõpuks saigi lühikesest läbi astumisest u.5 tunnine külaskäik.

Järgmisel hommikul nautisid kõik eelmisel õhtul Reinu poolt valmistatud hernesuppi. Tõesti oli hea. Kiidusõnu jätkub kuni tänase päevani.

Peale nädalavahetust tegime jälle 5 päeva tööd. Sõitsime traktoriga mööda pikki oliivipuude ridu ja pihustasime väetist. Neljapäevaks sai kogu põld tehtud ning siis terve neljapäevase ja reedese päeva veetsimegi traktoreid seest ja väljast nühkides. Ja üldse kogu workshopi kraamides.
Reedel peale tööd kihutasime jälle pealinna. Reede õhtu ja laupäeva hommiku veetsime Mareti ja Haraldi juures lobisedes. Lõuna ajal käisime vene poes ja siis kiirelt Triin-Liisi ja Kuno juurde, kes olid jubedas pelmeeninäljas. Neil jätkus veel reede õhtune istumine ja tutvumine vast saabunud eestlaste Mart ja Avega. Veetsime siis mõned tunnid nendega ja siis sealt edasi Kristjani ja Liisi juurde, kus toimus Petsi Eestisse ära saatmispidu. Ja nagu ikka olid toredad inimesed koos ja aeg jõudis õhtust märkamatult ööks. Aktiivsemad mängisid isegi enne magama minekut pingpongi :)

Meie magasime tolle öö tagahoovi püstitatud telgis ja arvan, et puhkasime kõige paremini välja, sest värske õhk teeb head. Enne veel kui kojusõitu alustasime käisime poes ja ostsime suurel hulgal toidukraami. Juba kodu poole sõites hakkas taevas pilve minema ja oli näha, et varsti tuleb üks korralik sahmakas vihma. Aga sellist sahmakat, mis sealt just peale seda kui päike oli looja läinud, alla tuli ei oleks küll osanud oodata. Kui tund aega oli sähvatanud ja müristanud siis kadus elekter. Torm kestis vähemalt mingi 5 tundi.

Järgnenud töönädal möödus taas oliivipuude vahel, see kord veesüsteeme parandades. Ja järgnenud nädal möödus ilma elektrita. Äikest ja müristamist jätkus ka kaheks järgmiseks õhtuks ja ööks. Iga päeva lubati, et varsti on elekter ja vesi tagasi aga ei midagi.

Kolmapäeval saabusid siia tööle veel 2 eesti paari (Kadi ja Mait ning Katrin ja Elar), kes mõlemad varem siin juba töötanud. Esimese õhtu veetsimegi juttu ajades taskulambi valguses. Muidu aga läksime voodi siis kui päike loojus, sest ilma elektrita ei ole siin lihtsalt mitte midagi muud teha, kui magada.

Reede peale tööd nagu tavaks juba saanud kihutasime jälle linna suunas. See kord sõitsime külla Andresele (Kaisa oli mõneks ajaks Eestisse külla sõitnud), et proovida jälle Reinu kokakunsti ja vaadata dvd pealt teatrietendust „Ürgmees“. Mis sest, et oli hull väsimus, arutati jälle maailmaasju varajaste hommikutundideni. Kokku oli meid seekord 9 aga suhteliselt vaikne õhtu oli.

Järgmine päev tegime shoppingtuuri, lõikasin Reinul suure mikrofoni maha, Rein valmistas ploffi, suitsetasime kala, vaatasime „Ürgmeest“, mängisime lauamänge „Ussisõnu“ ja „Aliast“ ning õhtu lõppes jalka otse ülekande vaatamisega.

Pühapäeval taas koju jõudes oli nii tore üllatus, et elekter oli vahepeal tagasi tulnud, mis tähendas, et sai jälle normaalselt edasi elada.

Alanud töönädal aga ei olnud kerge. Kui olime lõpetanud veesüsteemide parandamise anti meile üüs ülessanne, milleks oli prunimine. Olime seda varem teinud natuke avokaadodele ja õunapuudele aga oliivipuudega on natuke raskem. Peame tüve alumisele osale kasvanud vesivõsusid käesisaega maha lõikama. Kuna pidevalt tuleb kükitada ja saag muutub aina nürimaks ja samal ajal väsib käsi ning päike kütab, siis on väsitab ikka korralikult ära. Neljapäeva hommikul saime vahelduseks aga uue ülesande. Ühe bloki peal tegid Mait ja Elar elektrisaega kogu puu prunimist ning meie ülesanne oli ridade vahel olevad puud vedada traktori abika blokist välja. Alguses oli Rein traktoris ja ees olevate kahvlitega lükkas suurt okste kuhja rea vahelt välja. Minu ülesanne oli jälgida väljast, et kõik toimiks ja maha jäänud oksi käru peale tõsta. 2 viimast rida pidin aga ise traktoriga tegema. Päris hirmus pinge tuli peale, kui ülemus seda ütles, sest juba kõrvalt vaadates ei tundunud see väga lihtne. Aga no, sain hakkama, mis mul muud üle jäi. Aega muidugi võttis.

See töönädal oli meil lühike. Lõpetasime neljapäeval ja järgmine tööpäev on teisipäev. Meil on siin ju ka lihavõttepühad J. Neljapäeva õhtu otsustasime mitte kuhugi kiirustada ja lihtsalt toimetada ja puhata. Reede lõuna ajal aga jälle asjad kokku ja sõitsime nädalavahetust veetma. See kord mitte linna vaid loodusesse. Sõitsime Lancelin´i kämpima. Koht on tuntud oma suurte liivaluidete poolest. Kuna ookeani äärde meie oma autoga ligi ei pääse, siis jätsime auto liivamägede kõrval olevasse parklasse ja sealt edasi viisid meid Kristjan ja Liis oma 4w sõidukiga. Lisaks Kristjan ja Liisile ning tuttavatele Brenden ja Erin´ile olid seekord telkimas ka Kristjani ülemus oma naisega ja üks töökaaslane. Lisaks olid kaasa võetud ka Brenden´i ja Erin´i 3 koera. Poisid üritasid õhtul enne pimadaks minekut kala saada aga ka seekord vaid tühjad pihud.
Hommikul auto juurde minnes oli aga halb üllatus. Keegi jobu oli öösel Kristjani töökaaslase autole külje pealt sisse sõitnud ja nii korralikult, et tema auto oli lennanud meie auto vastu nii, et ka meie autol oli tagumise ratta kohalt mõlkis ja värvil kriimud sees. Poisid kutsusid kohale politsei, kes laiutas käis ja fikseeris ära liiklusõnnetuse. „Eriti tore“, et peale seda oli mööda sõitnud ka ranger, kes ei jätnud kirjutamata parkimistrahvi. Saime siis ka targemaks, et öösel sinna parklasse ei ole lubatud autot jätta. Õnneks trahv on vaid 35 dollarit aga ikkagi krt pangu siis nähtavale kohale ka mõni sellekohane märk.

Kuna meil on autol kindlustus olemas, siis teatasime sellest ka kindlustust. Peale u.15 proovimist sain lõpuks asjakohase inimese kätte ja sain asjast teada anda. Siin on ju nii, et kui kuhugi asutusse helistad, siis kuulad tükk aega automaatvastaja juhiseid, et millisele nupule tuleb mingi sooviga vajutada. Kristjani töökaaslasel oli samuti kindlustus olemas aga nõme, et tal oli oma auto just mõned päevad tagasi ostnud.

Ei lasknud sellest vahejuhtumist oma tuju väga rikkuda. Ju siis pidi nii minema. Ei oleks saanud kuidagi ise sellist olukorda vältida ega ette näha. Mis teha. Parkisime järgmiseks ööks oma autot lihtsalt teise parklasse.

Eelmisel õhtul olid poisid käinud liivaluidete peal rallitamas. Seekord otsustasin ka mina kaasa minna. Jälle midagi täiesti teist moodi. Seal kohapeal on liiklus päris tihi. Osad sõidavad liival lihtsalt lumelauaga. Osad tsiklitega, osad atv´ga, osad maasturitega. Peale seda kui olime ka kaks korda mäest üles minnes ühe korraliku hüppe teinud (video ka sellest olemas) aitasime ühed noored sleppis parklasse vedada. Automootor ei läinud neil enam lihtsalt käima.

Kuna liivateed on seal kohati päris kitsad siis mina, Rein ja Brenden läksime autost välja, et oleks kergem seda teist autot mäest üles tõmmata ja samuti pidi jälgima, et kedagi ka vastu ei sõidaks. Korraks tekkis aga päris kõhe olukord. See teine auto kaotas mäest alla tulles korraks juhitavuse (sõit toimub vaid liival) ja liikus otse minu suunas. Need olid vaid mõned sekundid aga mõtlesin küll, et mida nüüd...ei jõudnud enam eest ära ka minna aga õnneks natuke enne minuni jõudmist keeras auto ikka suuna teele tagasi. Poiss ja tüdruk, kes seal autos olid, olid sama ehmunud kui mina aga õnneks läks kõik hästi. Tundub, et inglid on ikka olemas :)

Mõned tunnid hiljem liitusid meie seltskonnaga meie töökaaslased Kadi ja Mait. Selleks ajaks olid seltskonnast lahkunud aga Kristjani ülemus oma naise ja töökaaslasega. Õhtul tegime jälle lõket ja pastarooga ja nautisime telkimise võlusid.

Täna hommikul saime natuke vihma aga see oli nii korraks. Varsti oli jälle päike väljas. Hommikul sealt samast parklast, kus eile autot olid, mööda sõites selgus, et järgmisel ööl oli keegi jobu ühe auto lihtsalt põlema pannud. Arvata on, et mingid noored, kes ei oska juua ja kel kupli all päris kõik korras ei ole. Siis mõtlesime, et meil läks siis isegi hästi, et vaid paar mõlki vaid sees.

4 seltskonnast jäid veel ka tänaseks ööks sinna telkima aga meie otsustasime, et on aitab küll. Oli tore aga tahaks jälle voodis magada ja dušši alla minna jne.
Homme on meil ka vaba päev. Toimetame niisama kodus ja puhkame.

Vaadake äkki hakkab ka meeldima

2010-03-19T17:05:00.000-07:00

Ma igatahes hüppaks veel.
Meie hüpete videod on Skydive` ingu kodulehel taitsa olemas...nii, et monusat vaatamist http://www.skydivejurienbay.com/Videos.html
ja Fotkisse riputasime ka palju uusi pilte. Aga jutt tuleb hiljem :)

Ma ei ole normaalne

2010-03-13T08:13:00.000-08:00

Mis sest et öösel sai magama mindud alles öösel kell kolm. Hommikul 6.30 olime Sky diving kontori ukse taga, et oma hull temp ära teha. Kuna kokkulepitud ajal kedagi kohal ei olenud, siis helistasime kontori uksel oleval numbril. Ja kui teatasime, et oleme kohal, siis kiiruse peale oldi kohal ja hakkasime järjest ennast hüppeks valmis sättima.

Ühesõnaga lühidalt öeldes hüppasin ma täna hommikul lennukist alla. Kõrgus oli 4200 m ja see tähendas, et vabalangemist oli umbes minut (kõrgeim piir, kus inimene võib hüpata ilma lisa hapnikuta). Kuna magama olime saanud vaid paar tundi, siis hommikul ärgates oli küll tunne, et mida? Aga mina olin kolmas, seega viimane hüppaja meie seltskonnast, ja hommikune närvitsemine läks õige pea üle pingeks, mis oli segatud põnevusega. Igatahes tegin ma sellise triki ära, et hüppasin koos ühe teise itaalia vennaga koos (tandem) lennukist alla, pluss veel kaameramees. Täiesti uskumatu. Mina nautisin seda ja see raha, mis selle peale sai pandud, oli seda väärt. Vägev. Video oleks võinud paremini välja kukkuda aga no mis teha. Olin see, kes oli alguses kõige pinges aga lõpus tundub, et nautisin seda vist kõige rohkem. Hetkel tunnen küll, et kui võimalust oleks, siis hüppaks veel.

Videod ja pildid sellest on kõik olemas aga need paneb üles natuke hiljem...

Käib töö ja vile koos...

2010-03-10T22:38:00.000-08:00

Lõbus nädalavahetus on nüüd möödas ja ka selle töönädala lõpuni pole palju jäänud. Hetkel peame lõunapausi, mis täna kestab neli tundi. Termomeeter näitas kell 11.30 päikse käes 38 kraadi ja seega töötegemisest enne kui kuumus tagasi tõmbub, midagi välja ei tule.

Peale pausi alustame liiva seest ühe elektrijuhtme otsinguid, mis mul hommikul traktoriga liiva kinni jäädes kaduma läks. Eks ma ise olin ka süüdi, et õigel ajal käike välja ei võtnud, sest rattad kaapisid end kuni põhjani kinni. Aga noh, see maapind, mis seal puude ridade vahel osades kohtades on, ei ole ka väga normaalselt läbitav. Eriti veel kui liivane tee läheb veidi üles mäge ja traktori taga on u. 4000 liitrine väetise tsistern. Edaspidi tuleb ettevaatlikum olla ja mitte kiirust vähendada vaid sama kiirusega edasi lasta ja kui rattad hakkavad kaapima, siis lihtsalt seisma jääda.
Eile oli ka sama palav päev ja siis tegime lõuna 3 tundi. Enne lõunat kuus tundi tegi Rein traktoriga väetamist ja mina parandasin ridade lõpus olevaid veevoolikuid. Kuna eelmisel päeval hakkas mu traktor streikima ja mingi hetk keset töötegemist läksid kõik tuled kustu ja mootor lülitus välja. Siis mõtlesin küll, et mis jama ma nüüd kokku keerasin. Samal hommikul ei tahtnud traktor tööle minna ja siis mõni tund varem hakkas ekraanil üks tuli vilkuma ja käike sisse pannes traktor ei liikunud paigast. Hiljem kui traktor üldse ei liikunud, siis tuli välja, et mingid juhtmed olid vibratsiooni tõttu ära kulunud vms ja sellest need kõik jamad ka enne. Kummaline on see, et see traktor on vaid 3 aastat vana ja ülemused ütlesid samuti, et selliseid vigu ei oleks nad nii uuelt masinalt veel oodanud.

Sama palav tõotab tulla ka homne päev, mis tähendab, et alustame poole kuuest ja lõpetame arvatavasti juba lõunast ära. Järgmisest nädalast lubab õnneks jahedamaks minna. Hetkel küll ilma konditsioneerita elu ette ei kujutaks.

Aga ka see nädalavahetus tõotab tulla lõbus. Küll aga täiesti teistmoodi lõbus, sest leppisime kokku selleks laupäeva hommikuks ühe isemoodi ekstreemse asja. Aga, et teile asja põnevamaks teha, siis ei räägi sellest enne kui see hull temp on tehtud. Te seniks nuputage, mis see olla võiks ja siis hiljemalt laupäeva õhtuks annan teada, vot nii... :)

Ootame nädavahetust...

Oliivid

2010-03-04T22:20:00.000-08:00

Sorry, et pole jälle tükk aega midagi kirjutanud. Aga üritan siis nüüd lühidalt väikse ülevaate anda. Kes pole veel kuulnud, siis teisipäeval peale tööd tõstsime kogu oma elamise jälle auto peale ja sõitsime Perthist põhja poole, Gingin´ist edasi, sellisesse väiksesse kohta nagu Mogumber. Koht ise on suhteliselt kõrvalises kohas, naabriteks on vaid kängurud ja muud metsaelukad ning manager, kes elab meie majast mõned km eemal. Kängurusid on siin ümbruses tõesti palju. Täna traktoriga väetades ehmatasin, kui puude vahelt otse traktori eest kolm känguru mööda hüppasid.

Töötame juba teist päeva suures oliivifarmis. Kõik on uus ja seepärast alguses on õppimist päris palju. Minu jaoks veel eriti, kuna eile istusin esimest korda traktorisse ja täna tegin sellega ka juba reaalset tööd. Peamine, mida praegu tegema peame on oliivipuude veeslahustuva väetisega piserdamine.

Mõlemal meil on oma traktor, millel on taga suur tsistern, kuhu sisse peame ise kindlate koguste järgi segame kokku väetise ning selle siis mööda ülipikki puuderidu laiali piserdama. Rea algusest kuni rea lõppu sõit võtab umbes 15 min aega ehk siis põllu algusest teise otsa.
Eile hommik algas meil tööle vormistamisega. Täitsime ja lugesime kõik võimalike dokumente ja kuulasime ülemuse poolt reegleid, ohutusnõudeid jne ning siis tutvusime traktoritega ja tegime proovisõite. Ladusime ühe aluse ehituskive auto pealt alusele ning siis kuni päeval lõpuni parandasime veesüsteeme ehk siis kinnitasime ridade lõpus veevoolikuid traatidega postide külge. Väljas oli muide jube palav, higi ainult voolas pidevalt ja vett kulus ka meeletus koguses.
Ja õhtul peale tööd, mis sest et olin jube väsinud, istusin omal soovil ja muidugi enda huvides taas traktorisse ja harjutasin poolteist tundi tagurdamist (traktori taha kinnitatud väetise tünniga). Iga sõiduga tunnen end roolis juba kindlamana ja asi läheb aina paremaks.

Täna saime lisaks traktori sõidule ka koritustöid teha. Vedasime kõigepealt ühe soojaku asjadest ja mööblist tühjaks ning siis koristasime, pesime ja nühkisime ühte teist soojakut, kuhu mingi päev peaks saabuma kogu oliivifarmi kõrge ülemus. Kui see töö sai tehtud, siis puhastasime ühte vana sõidukit, kuhu herilased olid kunagi pesa teinud. Herilasi oli seal mingi aeg mürgitatud ja kogu auto esiosa oli nüüd surnud herilasi ja nende elutegevuse jääke täis. Ja siis kuni tööpäeva lõpuni tegelesime väetamisega. Palju aega kulub lisaks ka väetise kokku segamisele ja siis kanistri täitmisega veega ja väetisega. Lõpetasime täna ka suhteliselt hilja, mina pool seitse ja Rein seitmest.

Pikkade päevade vastu pole meil midagi, sest mida rohkem tööd, seda rohkem ka raha ning seda mõnusam saab olema Eestisse tagasi tulles ja meie planeeritav aasiatrip. Ja ega siin põldude ja oliivipuude vahel suurt midagi muud teha ka ei ole. Hea on see, et meie maja jääb 2 minuti jalutuskäigu kaugusele kontorist ja töökohast. Nii, et teepausi ja lõunaajal ei ole mingi probleem kodus käija, süüa ja puhata või mis iganes. Lõuna on siiani olnud tund aega aga kui väljas läheb päeval väga palavaks, siis võib lõuna olla isegi 3 tundi. Kui õhk läheb jälle veidi jahedamaks siis jätkame taas tööd ja lõpetame aga lihtsalt hiljem. Maja või noh õigem oleks öelda soojak, kus elame on väga korralik. 5 magamistuba, 2 wc, 2 vannituba, elutuba, suur avatud köök. Majas on kõik vajalik olemas, alates külmkapis, pesumasinast kuni rösterini ja tolmuimejani. Ja muidugi konditsioneer (nii soe kui külm) on ka igas toas olemas.

Muide see töökoha vahetus toimus nii meile kui meie endisele ülemusele suhteliselt ootamatult. Kuna kahel viimasel laupäeval meile tööd ei olnud nagu tavaliselt oleme tahtnud, siis mõtlesime, et tuleb ringi vaadata ja uurida, et kui võimalik, siis hakkaks laupäeviti kuskil mujal farmis tööle. Kuna aga nii lihtne vaid laupäeviti kuskile tööle saada ei olnud, siis otsustasime, et hakkame otsima üldse uut töökohta, kus on kindlasti võimalik 6 päeva nädalas tööd teha. Muidu olime Rod´i juures ikka endiselt kõigega rahul aga kuna töö oli lihtne ja 6 päeva üle jõu ei käinud, siis andsime ka ülemusele teada, et meil sellised plaanid.

Eelmise nädala teisipäeval küsisime isegi varem töölt ära ja sõitsime Donnybrooki (kuulus oma suurte õunafarmide poolest). Käisime vist 8 erinevas farmis tööd küsimas aga tulutult. Kõigil olid juba töötajad olemas. Üks farmer ütles, et sel päeval olevat juba 20 inimest käinud tööd küsimas, isegi 3 eestlast nende hulgas. Mehel tööd ei olnud anda aga väikse kasti tasuta ploome andis ikkagi ja juhised, kuidas leiame teised samas piirkonnas olevad farmid üles. Kahest farmist võeti isegi number ja lubati vajadusel ühendust võtta aga siiani ei ole ka neist kahest midagi kuulda olnud.

Ühest Manjimupi õunafarmist, kuhu saatsin emaili, helistati aga kohe järgmine päev tagasi. Miinus selle juures oli vaid see, et nad tahtsid, et oleksime alustanud juba järgmisest päevast ehk siis reedest. Peale seda telefonikõne rääkisime sellest ka ülemusele (ülemusepojale), kes suutis meid aga ümber veeda ja jääma. Lubas, et vähemalt järgmiseks kuuks on meil töö olemas ja ka osadel nädalavahetustel. Kuna oli me ju oma töökohaga rahul, siis peale natukest mõtlemist ütlesime Markile, et ok, me ei lähe kuskile ja töötame endiselt nende juures edasi. Aga järgmise päeva hommikul saime uue telefonikõne, seda siis juba meie praegusest töökohast ja kus oodati meid tööle juba esmaspäevast. Peale kõne vaatasime mõlemad Reinuga üksteisele otsa ja mõtlesime, et mis nüüd saab, et ei julge enam ülemusele ütlema minna. Alles eile sai lubatud, et jääme ja kuidas nüüd ütleme, et me ikka lähme. Aga kuna olime seda töökohta juba päris pikka aega oodanud (olime helistanud kaks korda ja mõlemal korral öeldi, et helistaksime kuu aja pärast tagasi), siis ei jäänud muud üle, kui julgus kokku võtta ja rääkida ära, nii nagu asjad on. Õnneks oli ülemus just sellel hetkel seal ja sai kohe asjad selgeks. Rod oli arusaaja nagu alati. Ütles, et saab meist aru ja ta tunneks ennast halvasti, kui ei laseks meil minna. Ütles isegi, et kui tahame, siis võime alati talle tagasi helistada ja ta annaks meile ikka tööd, kui võimalust on. Ainuke palve, mis ta meile esitas, oli see, et ta ütles, et enne kui Austraaliast ära sõidame, käiksime veel korra Manjimupist läbi. Eks nüüd tuleb sõna pidada.

Eelmine nädalavahetus oli ka tagapärasest tegusam ja seltskondlikum. Reede õhtu sõitsime Pembertoni külla kolmele eestlasele, kes seal backpackeris elavad. Tegime mõned õlled ja vahetasime muljed ning Priiduga tegime ka juba järgmise päeva plaanid.
Laupäeval peale tööd võtsimegi Priidu Pembertonist peale ja sõitsime Margaret Riverisse, kus saime kokku juba tuttavate Kristjani ja Liisiga ning nende 5-e sõbraga. Sealt sõitsime edasi ookeani lähedal asuvasse rahvusparki, kus neil oli juba telkimisplats kinni pandud. Veidi enne päikseloojangut sõitsime randa suuri laineid vaatama, koht kus toimuvad iga aasta surfivõistlused. Telkimisplatsile tagasi minnes jätkus pidu päris pikalt, osadel isegi kella 3ni. Tore oli ja nalja sai.

See on muidugi tagant järgi tarkus aga järgmise päeva hommikul, kui saabusid ranger´id (metsapolitsei), siis saime aru, et oleks pidanud öösel veidi varem magama minema. Aga no mis sa teed, eestlased on juba kord sellised, et kui natuke jooki sees, siis ei oska enam vaikselt istuda. Igatahes tund aega anti meile kenasti aega, et oma laagriplats kokku korjata ja edasi liikuda. Egas siis midagi sõitsime siis randa päikest ja ookeani nautima. Mõnus oli, ainult et, need üksikud lained, mis olid, oleks võinud ka olemata olla. Harva aga kui tuleb, siis tuleb üle pea, kui õigel ajal ei jõua õhku hüpata. Rein püüdis mind mõned korrad aidata õhku hüpata, mina siis „tänutäheks“ küünistasin tal kaela ära (et mitte vee alla jääda, siis haarasin nii tugevasti kinni, et küünejäljed tal siiani järgi). Ega asjata ei räägita, et uppuja võib päästja enda ära uputada, mitte tahtlikult muidugi.

Enne kui võtsime suuna taas Manjimupi poole, külastasime ühte maaalust koobast (Mammoth Cave). Kuna me olime eelmisel aastal seal samas piirkonnas ühes koopas käinud, siis oli meil võrdlusmoment ning seega Mammoth ei tundunud nii põnev, kui Galdardup Cave. Aga hea jahutav oli küll ja positiivne oli ka see, et kõrvaklappidest sai kuulata giidijuttu kõrvale.
See nädalavahetus tõotab tulla taas tore ja seltskondlik. Sõidame pealinna toidu ja muid varusid (nt. töösaapad) täiendama ning külla nii vanadele kui noortele eestlastele. Aga eks sellest siis juba järgmisel korral. Ja neti ja telefoniühendusega on meil siin kohapeal nagu on. Rein oma 3G telefoniga saab mõned pulgad kätte aga mul on täitsa null seis. Netis saame käija maja kõrval ühes kohas. Aga parem muidugi kui üldse mitte.

Tervitades,
M&R

PuPu ja TäPe!

2010-02-10T03:44:00.000-08:00

Tere taas üle pika aja. Rein jälle siin. Proovin siis kiirelt ja lühidalt meie tegemistest siin kirjutada.
Tööst pole midagi eriti kirjutada, sest see on nagu ka eelmisel aastal. Teeme kõike mis vaja ja oleme rahul, sest keegi ei käi siin näpp perses ja ei kamanda sind. Päris mõnus on, mitte nagi Victorias.
Eelmisel reedel ja natuke ka mõned päevad varem korjasin karjamaalt puuronte, et sinna saaks tulevikus teha puuviljaaiad. See on mõnus töö, vaikselt tiksud ja töötad. Ainuke probleem on herilasepesad, mis on rontide küljes ja redbackid, kes pesitsevad nende all. Reedel peale 4 tundi töötamist tundsin, et keegi hammustas mind. Kuna ma ei näinud kellega tegu, siis oli junn poolesnisti püksis, sest näpp läks tuimaks ja pea hakkas valutama. Pakkisin oma kodinad kokku ja läksin otsisin Marite üles. Teatasin talle, et mingi putukas hammustas mind ja pole kindel kas herilane või redback. Otsustasi, et mulle selleks päevaks aitab ja võtsin auto ning sõitsin hotelli. Teepeal nägin ülemust ja informeerisin ka teda. Ta oli suht ükskõikne, aga nagu hiljem selgus oli ta ikka natuke mures. Seda tõenäoliselt sellepärast, et kui tööl midagi juhtub, peab tema maksma raviarved ja samuti ka päevade eest mis puudun. Ega selle redbacki hammustusega nalja pole. Nõrgmad vennikesed ja lapsed võivad sussid püsti visata. Tagasi hotelli sõites hakkasin oma testamendile juba mõtlema, õnneks mul vara pole mida pärandada, siis kõige vägevam halastas mulle ja jäin siiski ellu. Või lihtsalt mul vedas ja nõelas mind ainult herilane.

Tööpäeva lõppedes tuli Marite ja teatas , et laupäeval meil tööd pole. See oli muidugi uudis, sest kaks päeva varem väitis ülemuse poeg mulle vastupidist. Egas midagi, kuna nädalavahetustel pole midagi siin teha, siis otsustasime Perthi sõita. Kuigi meil oli see plaanis nädal hiljem.
Kiired telefonikõned tehtud ja oligi öömaja asjus kokkulepped saavutatud. Esimese öö olime Kristajni ja Liisi juures. Nendega saime tuttavaks 3 nädalat tagasi Esperances. Liis küll oli Balil vanematega puhkamas, aga Kristajan oma täies hiilguses olemas. Eks me siis grillisime liha ja jõime igasugu alkohoolseid jooke. Krissu muidugi eriti mitte, sest ta pidi järgmisel päval tööl olema. Ta töötab mingi kaevandusfirma heaks ja on mehhanik. Nad peavad puhuma igal hommikul ja seega piirdus tema õllega. Meie Maritega lasime Baccardil hea maitsta ja mitte vähe. Peale südaööd kobisime magama ja hommikul ärgates oli Kristjan läinud juba. Me tegime kerge hommikusöögi ja väikse peaparanduse. Marite kahjuks seda teha ei saanud kuna ta pidi sõitma järgmisse peatuspaika. Järgmine patuspaik oli Mareti ja Haraldi juures. Neid te samuti juba teate, see väliseestlastest vanapaar, kelle juures esimestel päevadel peatusime. Neil oli sel päeval just Mareti õe Aino 92 sünnipäeva tähistamine ja saime meiegi sellest osa. Aino on suht kobe tädike oma vanuse kohta, kuigi ta elab vanadekodus. Samuti oli kohal Haraldi ja Mareti poeg Mike oma perega. Tavapärane söömine ja muud sellega kaasnevad asjad. Järgmisel päeval jälle tagasi Manjimuppi. Arbeit macht frei!

Mis meil siin veel siis huvitavat. Sel aastal on kaks koreakat, kes on juba enne siia tulemist olnud Jehhoova tunnistajad. Seega on ülemusel nendega kergem, ei pea kirikusse ajama. See korea kutt on üks normaalsemaid, keda siin kohanud olen. Ta vähemalt on vait ja ei aja mingit jama suust välja. Ma ole ta käest tasapisi uurinud selle Jehhoova värgi kohta ka. Ärge nüüd valesti aru saage, usku ma vahetama ei kavatse hakata.

Koreas ei lähe Johhoovad sõjaväkke, sest see ei käi usuga kokku. Selle eest istuvad nad vanigis üle aasta. Kuigi see on lühike aeg võrreldes 3 aastase ajateenistusega. Samuti ei suitseta neist keegi, sest see pidi olema halva jumala kiusatus. Tähtpäevi nad ei tähista samuti, välja arvatud Jeesus Kristuse surmapäev. Homoseksuaale nad ei salli, kärakat joovad, aga vähe. Ühesõnaga kõik mis on hea on nende jaoks vale (naer).

Ahjaaa, ükspäev pookisid Marite ja Aziz roose ja kuna väljas oli ainult 20 kraadi sooja, siis nad küsisid Marki käest muud tööd kuna neil käed külmetasid (jälle naer). Mark oli natuke vihane, sest roosidega oli suht kiire ja pani nad kasvuhoonete põrandaid puhastama. Kasvuhoone põrand pole siin nagu Eestis. See on märg ja niiske ja seal on igasugu samblikud, ümbrohud, konnalaibad jne. Lisaks see haiseb veel. Igatahes said nad korraliku õppetunnis, sest seda koristamist tegid nad paljaste kätega (vali naer). Õnneks läks päeva peale soojemaks ja nad said tagasi roose pookima. Tore õppetund, kas pole?

Viimastel pävadel on Marite puid lugemas käinud. Need on samad puud, mida eelmisel aastal istutasime. Tal on mõlemas käes mingid klikkarid, millega loeb surnud ja elusad puud üle. Pole kerge töö, sest seal on tuttavad mäed ja rohi rinnuni.

Ma pidin täna peale esimest pausi minema Marki maja juurde samale karjamaale traktoriga randaalima. Sõitsin siis kohale ja vaatan, et Mark jalutab maja kõrval jahipüss käes. Mõtlesin juba, et ta tahab mind maha lasta ja nii Marite endale krabada. Pisikese uurimise peale selgus, etta kuulis seal ussi mingit häält ja tal oli plaan see uss nüüd maha lasta. Mul oli muidugi nalja naban, sest kes kurat ussi tapab jahipüssiga. Ju siin siis tapetakse. Ussi ta muidugi ei leidnud ja mind ta ka maha lasta ei tahtnud, seega jäi asi nii nagu oli. Samuti selgus, et traktor on ikka seal kohas, kus keha kaheks läheb ning sinna mu traktoriga töötamise tööpäev jäigi. Pidin tagasi minema kasvuhoonesse vanade armsate avakaadopuude juurde, kus juba ootas mind mu sõber Tommy Koreast.

Tagasi tulles kukkus ta muidugi pärima mis lahti ja siis ma informeerisin teda kiirelt. Ajasime jälle igasugu paska temaga suust välja. Õigemini mina ajasin ja tema vastas. Mingi aeg ta küsis kas mulle meeldib lugeda. Ma muidugi vastasin- loomulikult meeldib. Mis muidugi on tõsi, mis siis et viimasest raamatust on möödas pea 2 aastat. Ta siis pakkus mulle neid Jehhoova ajakirju. Eestis on vist nende nimed Ärgake! ja Vahitorn. Ma hakkasin naerma ja tänasin ja keeldusin. Ta naeris samuti ,aga ta vähemalt üritas.

Raamatutest rääkides. Perthis käies tõime Mareti ja Haraldi käets kaks raamatut. Üks on, Lennart Meri- Eestile elatud elu ja teine, Rännud Lõunaristi alt. Esimene on raamat Lennart Merist ja see on selline jutustav raamat. Käsitleb Meri elulugu ja ka samal ajal toimuvaid sündmusi, kus ta parajasti viibis. Olen juba suutnud 2 päevaga sellest pea 150 lk lugeda. Teine raamat on kirjutatud ühe Austraalia väliseestlase poolt ja seal kirjeldab ta oma reise, mis on teda viinud igale poole maailma. Olen seda sirvinud, aga pole nii hea raamat kui Lennu Taadust. Aga küllap ma ka selle läbi loen.

Ongi vist selleks korraks kõik, juhul kui midagi ununes, siis eks kirjutan hiljem. Kõik on nagu alati vinks vonks ja muretsemiseks pole põhjust.

Lõpetuseks annan teile ühe ülesande, mille saatis mulle mu meeskonnakaaslane Eston. Juhul kui keegi saab vastuse, siis võiks mulle selle saata meilile. Esimene õigesti vastaja saab võib- olla auhinna. Mina sain igatahes hakkama. Ma olen vist nüüd tark!
Marite tegi ka ära. Proovige allolev ülesanne ära lahendada.Väidetavalt suudavad ainult inimesed, kelle IQ on üle 120 selle väljanuputada!
Kui:
2 + 3 = 10
7 + 2 = 63
6 + 5 = 66
8 + 4 = 96
Siis:
9 + 7 = ????

Terv, Rein

PS! No näed, unustasingi. Saime eelmisel nädalal ka siis tead, mis tähendab TäPe ja PuPu. Kunagi ma poiste käest uurisin mis see tähendab, siis nad vastasid ja ma mõtlesin, et need raisad tahavad jälle vaimukad olla. Ei viitsinud neid edasi torkida. Eelmisel nädalal ETV kodukalt Erisaadet vaadates sain kinnitust, et nad ei ajanudki jama. Üldiselt oleme päris tinti ETV kodukalt vaadanud Pealtnägijaid, Tähelaevasid ja Erisaateid. Samuti ka Kanal2 kodukalt Võsapetsi ja Ärapanijat. Päris hea meelelahtus vahelduseks.
Ok nüüd küll lõpetan, kuulmiseni.

Kes on laisk see peseb, kes on virk see sügab

2010-02-04T01:08:00.000-08:00

2010-01-24T02:04:00.000-08:00

Pole vahepeal kirjutanud väga lihtsal põhjusel. Sest ei olegi midagi väga kirjutada. Manjimupis on kõik endine. Hotellis on kõik endine. Ja ega ka Rod´i juures väga midagi muutunud ei ole. Kui vaid see, et uued packpackerid on tööl. Korealased käivad aga endiselt kirikus. Töö on nagu eelmiselgi aastal.

Kahel päeval pakkisime avokaadosid ja ülejäänud neljal päeval pookisime kasvuhoones avokaadopuid. Töö on lihtne. Ülemus Rod ja ta poeg Mark, kes tegelt isegi rohkem meiega tegeleb on endiselt toredad. Keegi ei ole pidevalt juures ega kontrolli ega õpeta. Usaldatakse ja teatakse, et teame, mis teeme. Aega ajalt küsivad, et „Everything is good?“

Ainuke mure ongi see, et natuke igav on. Kõik on Manjimupis ja siin ümbruskonnas ära nähtud ja ei ole midagi uut. See aasta ei ole ka eriti teisi toredaid packpackereid, kellega läbi käija. Tahaks natuke seltsielu ka.

Täna pühapäeval käsime kahekesi vanas palju külastatud Timber Park´is BBQ-d tegema. Toitu tuli palju, jätkub ka homseks päevaks. Aga muidu möödus päev niisama puhates. Tegin isegi päeval väikse uinaku, nagu ka eile ja üleeile peale tööd.

Muidu on aga kõik tore. Ilm on tavapäraselt soe ja päike paistab...

Jälle Manjimupis

2010-01-17T00:59:00.000-08:00

Eile sõitsime Esperance´st Manjimupi. Jah, jälle tagasi Manjimupis, mis tähendab, et puhkus on selleks korras taas läbi ja tuleb hakata raha teenima.

2 päeva Esperances ja 2 päeva Esperance lähedal Le Grande National Pargis oli tõeline puhkus. Võib tõesti öelda, et kõige ilusamad rannad, mida seni näinud oleme asuvad just seal. Liiv on nii valge ja pehme, peale astudes krudiseb mõnusalt. Liivaterad on imepisikesed. Ja nii puhas ja sinine vesi. Täiesti läbipaistev. Nagu paradiis.
Kohati tundus, et liiv on nagu lumi, sest pisikese lumememme ehitamine ookeani kaldale liivale ei valmistanud mingit probleemi. Püsis ilusti koos ja oli tõesti valge nagu lumi.

Peatusime kohas nimega Lucky Bay. Ega ise ei olekski osanud sellisesse kohta sõita aga Norseman´i karavanpargis üks jaapani poiss soovitas, et see on tema arvates Austraalia randade top 3- e seas. Seal kämpimiskohas oli olemas katusealune söögitegemise koht ja wc-d ning duššid, kus küll sooja vett sai vaid teatud kellaaegadel. Ainuke, millest puudust tundsime oli elekter aga sai need paar päeva ka ilma selleta hakkama.

Nii kui jõudsime telkimiskohta ja arutasime, et kuhu telk üles panna, vastati meile kõrval olevast telgikohast “tere“. Oli tore üllatus, et meil saavad olema eestlastest naabrid. Nad olid seal juba mitmendat päeva ja kavatsesid jääda kaheks päevaks veel. Nii me siis veetsimegi nendega järgmised kaks lõbusat päeva ja ööd koos. Liisile ja Kristjanile olid Austraaliasse külla sõitnud ema ja isa ning õde oma tütrega.

Mis me siis tegime seal Lucky Bay´s? Loomulikult nautisime rannamõnusid- ujusime ja võtsime päikest, samal ajal jahutasime end külma õllega. Noortega käisime korra linnas toidu ja joogikraami järel. Esimest korda elus sai siis ära proovitud ka neljaveolise masinaga mööda ookeani kallast liiva peal sõit. Jaa, mõnus...vaade missugune.

Õhtul sõitsime kogu seltskonnaga mõned km edasi ühte väiksesse lahte, kus poisid üritasid kala saada. Kala püük toimus suurte kivide pealt, mis päike oli päeval eriti kuumaks kütnud. Mina ja Liis ei suutnud ahvatlusele vastu panna ja hüppasime sealt samast kivide pealt korra vette. Aega võttis aga tegime ära, vesi ei olnudki nii sügav, kui algul tundus. Natuke aega hiljem hüppas sealt samast vette ka üks tüdruk aga ta ei jõudnud väga kaua vees olla, kuna nägime kuidas tema poole ujus suur rai (suur nagu tiibadega kala, kel pikk saba taga). Peale seda enam vette minna ei tahtnud.

Naised läksid enne päikeseloojangut telkimiskohta tagasi, et alustada söögitegemist. Kui mehed pimedas tagasi jõudsid, kahjuks tühjade kätega, siis alustasime õhtuse BBQ-ga ja bacardiga. Nagu ikka eestlastele kohane, siis lisakas naljale ja napsule, tuleb ka lauluviis üles võtta. Aga pidu ei saanud pikalt kesta, kui sealt samast kõrvalt käis ühe saksatädi telgilukk lahti ja ta kurja häälega teatas, et ta üritab magada. Võtsime siis paar tooni vaiksemaks ja pakkisime asjad kokku. Pool seltskonnast jalutas natuke eemal rannas oleva varju alla istuma.

Hommik ei saabunud kellegile varakult. Ja terve järgnev päev oli kõigile suhteliselt vaikne. Osad tegid päeval isegi mitu korda uinakut. Õhtul võtsime aga jälle pundi kokku ja sõitsime koos ühte teise seal samas olevasse randa, kus üritasime ka jälle kala saada. Aga ka sel päeval ei olnud kalaõnne. See eest avastasime rannast kivide vahelt igasugu huvitavaid teokarpe, kus sees oli isegi mingi elutegevus. Nägime ja ma isegi hoidsin käes, meretähti (punased, oranžid). Nägime ka pisikesi krabisid. Ja siis oligi jälle õhtu käes, istusime ja rääkisime juttu, kuni oli aeg magama minna, et hommikul varakult tõusta.

Seal telkimiskohas olid pidevalt 5 känguru liikvel, kes ei pahandanud, kui nendest pilte teha või filmida ja isegi paitamise vastu nad väga ei pahandanud. Kahjuks inimeste poolt olid nad juba natuke liiga ära rikutud, sest kohati olid nad juba nii ülbed, et söömise ajal võisid sulle täitsa pea või käpa taldrikusse pista. Aga vaatamata sellele on ikkagi lahedad tegelased. Eriti lahedalt sügavad ennast.

Esperance

2010-01-13T04:27:00.000-08:00

Täna sõitsime läbi Great Ocean Drive, mis on u. 40 km. Enamus teed kulgeb mööda ookeani äärt ja lõppeb Pink Lady Lookoutiga (kusjuures järv on tõesti natuke roosakas, kuid ujuda seal ei tohi, kuna see on mürgine Et kohalikud farmerid seda vett ei kasutaks.....ok, tegelt Rein tegi lolli nalja aga mulle ta alguses nii väitis;).
Rannad on siin aga super ilusad. Liiv on puhas, pehme ja hele ning vesi on uskumatult ilusalt sinine. Rein üritas hommikul ka kala püüda aga ei näkanud. Ma ehitasin nii kaua ühe pisikese liivalossi. Ja siis sõitsimegi mööda randu, mõnes peatusime vähem, mõnes rohkem. Ujuda väga ei saanud, kuna lained olid liiga suured. Ühes lagooni nimelises rannas oli ka vaiksem koht, kus sai niisama vees natuke mõnuletud.

Õhtu söögiks praadisime gummy shark (hai) liha. Täitsa maitsev tuli.

Aga ega rohkem ei olegi midagi kirjutada. Aa, vb nii palju veel, et vaatasime ühte väga head filmi"Slumdog millionaire". Üle tüki aja üks väga, väga hea film. Soovitan.

Back in WA

2010-01-12T01:41:00.000-08:00

Eile panime täiega hullu aga see eest nüüd on paariks päevaks jälle pikemad sõidud seljataga. Eile enne päiksetõusu alustasime sõitu ja Lääne-Austraalia aja järgi olime kella nelja paiku Norseman´is. Nüüd siis jälle ajavahe väiksem ehk siis 6 tundi oleme meie oma ajaga ees. Õnneks oli eile hommikul normaalsed temperatuurid ehk siis peaaegu ideaalne sõidu ilm. Kuni lõunani oli suhteliselt pilvine ja sadas aega ajalt vihma. Mõnes kohas olid muidugi nähtavus suhteliselt kehv, kuna maapind oli nii kuum ja kui vihm maapinnale jõudis, siis aurustus kohe ära ja tekkis udu. Aga peale lõunat hakkas selginema ja läks normaalsuse piirides soojaks. Täna öösel sai nüüd ka korralikult magada. Mul isegi öösel oli hetk kui tundsin, et korra hakkas jahe ja tuli lisaks magamiskotile ka teki peale võtta ja üksteise kaissu minna.

Aga enne veel kui jõuan oma jutuga tänasesse päeva pean rääkima ka meie õhtusest Ceduna rannas käigust. Mõtlesime, et enne magama minekut kastame veel jahutuseks jalad korra ookeanisse, et äkki tuleb parem uni. Krt, oleks pidanud juba varem sinna randa jalutama, sest nii kui olime varbad vette kastnud avastasime, et terve kaldavesi on täis suuri ja väikseid krabisid. Otse loomulikult tekkis meil tahtmine nendest kas või üks kinni püüda ja kaldal liivale panna ja teda siis lähemalt uurida.

Jooksin siin tagasi karavanparki, et tuua fotokas ja kinnas, kuna palja käega ei julge nendest sõralistest küll kinni võtta. Rein nii kaua otsis mingit puutoigast, millega neid siis ka natuke torkida.

Ok, kirjutan natukese aja pärast edasi. Reinul tekkis just praegu mõte, et võiks minna ja proovida täna ostetud spinnigut. Second hand poest vaid 5 dollarit. Sööda ostsime ka juba päeval poest ära. Nii, et jätkan hiljem ja siis saab juba rääkida ka, et kas näkkas või mitte.

Nonii, oleme tühjade kätega tagasi. Ookeani ääres püüdmiseks jäi meie spinning liiga lühikeseks ja kui läksime proovisime sadamakai pealt, siis seal nagu teistelt püüdjatelt näha oli, tuli kasutada korki, mitte tina, mis vajub põhja nagu meil. Kala ei saanud aga enne kui sadamakailt kaldale jõudsime, nägime hüljest, kes iga päev pidavat seal kala noolimas käimas.

Just nüüd jäime juttu rääkima ühe toreda vanema paariga. Kui ütlesime, et oleme Eestist, siis nad teadsid kohe öelda, et teame, teame...Tallinn. Nad on palju ringi reisinud ja 4 aastat tagasi külastasid ka Eestit. Austraaliat pidid avastama hakkama siis kui nad vanaks jäävad (muide nad olid 70 a). Toredaid inimesi on ikka olemas. Meenutasid olekult natuke Haraldit ja Maretit. Loodame, et näeme neid veel ja saame juttu rääkida.

Nii kuum on...

2010-01-10T01:20:00.000-08:00

Lõuna-Austraalias on juba mitmendat päeva kuumalaine. Kraade on üle 40-ne. Kuna meil autos ka õhukonditsioneer ei tööta, siis sõita on suhteliselt piin. Täna saime palavuse pärast magada vaid umbes 5 tundi. Alguses peale Port Augusta karavanparki jõudmist jahutasime end basseinis ja hiljem oli ainuke võimalik koht, kus olla, tv-room, kus asus ka kööginurk. Öösel mingi aeg tundsime, et telgis magamisest ei tule midagi välja. Võtsime oma madratsid, magamiskotid ja padjad ja kolisime tv-roomi põrandale. Aga ega sealgi uni kõige parem ei olnud. Ärkasime juba natuke enne kuute. Asjad autosse ja alustasime sõitu Ceduna poole. Hommikul oli täitsa ok sõita aga päeva poole läks ikka jälle palavaks. Õnneks jõudsime juba pool 12 kohale ja ei pidanud kõige kuumemal ajal autos praadima. Peale poes käiku ja mereandidega riisi valmistamist läksime kohe karavanpargi kõrval olevale sadamasillale kala püüdma. Kalapüügiks oli meil tamiil, mille otsas raskus ja siis konks. Ostsime veel ka spetsiaalset kalasööta. Ei pidanudki kaua ootama, kui järjest olid Austraalia heeringad konksu otsas (väiksemad kui Eesti heeringad). Kui kolm kala oli käes, siis Rein püüdis veel mõned aga lasime need tagasi vette, kuna arvasime, et nagu nii neid kõiki ära ei söö. Aga lõpuks ei söönud neist ühtegi, sest Rein puhastas esimese kala ära ja näha oli, et seal praktiliselt ei olnudki liha, mida süüa.

Eile hommikul ärkasime Adelaide´st u. 70 km kaugusel Murray Bridge karavanpargis. Kus oli ka õnneks bassein olemas ja sai end jahutata. Seal samas peatus ka üks vanem paar, kes reisi suure nagu liinibussiga, kus sisse ehitatud kõik eluks vajalik. Olid väga sõbralikud ja enne ära sõitu jagasid nad meile hommikul igasugu nõuandeid kaasa (Kus odavam bensiin ja ööbimine, mida piirilt üle vedada ei tohi, mida me ka tegelikult juba teadsime. Samuti küsisid, et ega meil marihuaanat kaasas ei ole). Siis jalutas seal ringi ka üks teist moodi noormees, kes tagus pidevalt nagu räppar rusikaga vastu rinda ja küsis kuidas läheb. Ja vastata tuli siis, et mitte lihtsalt good vaid excellent, sest vastasel juhul oleksid sa tema arvates homoseksuaal. Vähemalt nii ta väitis.

Adelaide´s oleme siis ka nüüd ära käinud. Eriti pikalt seal ei peatunud. Käisime läbi peatänava, kus Lonely Planet´i järgi peamised vaatamisväärsused asuvad ja siis jalutasime natuke ja Murray jõe kaldal. Linn oli ise muidu suur aga ikkagi suhteliselt rahulik. Adelaide on kuulus oma kirikute ja ülikoolide poolest. Tudengitel võib seal täitsa mõnus olla laengute vahepeal jõekaldal peesitada. Kuna väljas oli nagu juba kirjutasin väga, väga palav, siis ei olnud tahtmist eriti ringi liikuda.

Melbourne meeldis meile aga kõige rohkem. Ei teagi täpselt miks aga hästi mõnus linn. Piisavalt suur aga samas parajalt väike ja rahulik ning kõik vajalik olemas. Olime seal esmaspäeval ja teisipäeval. Peatusime sõbra Nao korteris. Eriti hea oli, et ta teadis kus ja mis asub ja siis oli hästi kerge liigelda. Esmaspäeva õhtu käisime rannas ja lobisesime niisama ja tegime järgmise päeva plaane. Teisipäev oli kesklinnaga tutvumine ja käisime tuntud St.Kilda rannas jalutamas ning tegime ranna äärses söögikohas külmad õlled ja sõime.

Kolmapäev sõitsime mööda ookeani äärt ida poole ning vaatasime üle enamus Great Ocean Road´ile jäävad vaateplatvormid sh. 12 apostlit, London Bridge jpm. Eks piltide pealt saate vaadata. Praegu just laen fotkisse vahepeal tehtud pilte.

Külastasime ka ühte ilusat mägist rahvusparki (The Crampians). Käisime ühe kõrge mäe (Mount Williams oli vist) otsas ära. Alguses tuli sõita mööda väga kitsast ja kurvist teed üles ja siis edasi jala minna. Üles minnes oli higi väljas ja alla tulles oli raskusi käimisega, kuna tee oli jube kaldus ja vägisi tahtis hoog suureks minna. Vaade, mis mäe otsast avanes oli võimas. Ainuke miinus selle asja juures oli see, et pärast autol pidurid kärssasid. Tossu ei olnud aga oli tunda kärsahaisu ja alguses ei võtnud hästi. Aga lasime veidi jahtuda ja sõitsime edasi. Samal õhtul käisime veel ühel lühikesel matkarajal, mis viis kohani, kus kivide peal olid erinevas suurusega lohud, kus oli vesi sees. Inimesed said siis seal oma jalgu jahutada või osad lapsed isegi olid täitsa augus, kus vesi oli rinnuni.
Järgmisel päeval ärkasime päiksetõusuga ja tegime läbi paar matkarada ja käisime mõnel vaateplatvormil. Hommikune, kõige pikem, oli parim. Tee viis üle kivide ja üles mäkke läbi kanjoni ja jõudis lõpus vaateplatvormile, kus avanes taas hästi ilus vaade.

Ega praegu rohkem midagi põnevat ei olegi, vähemalt praegu ei meenu.
Nautige talve ja lund! Hea meelega hüppas praegu ka lumme.

2010-01-06T14:04:00.000-08:00

Tsukiinidega jätsime pühapäeval hüvasti. Peatusime ühe öö Cobramis nende tuttavate juures, kellest varem kirjutasime.

Peale seda peatusime 2 päeva Nao juures ja tutvusime Melbourniga.

Eile terve päev sõidus ja vaatasime kiirelt üle Great Ocean Roadi kuulsamad kohad. Ja tänase öö veetsime ühes sadama-kalurilinnakeses Port Fairy.

Nüüd asjad koos ja sõidame edasi ühte rahvusparki, kuhu jääme ka ööbima.

Ok, eks järgmine kord pikemalt. Seni võite fotkist pilte vaadata.

Hommik, ahv!

2010-01-01T15:36:00.000-08:00

Mis meil siin siis vahepeal juhtunud on? Nädal tagasi kui pidime 15 km kaugusele linna minema poodlema, siis läksime teisse majja, et peale korjata Toomas. Sinna sõites peame sõna otseses mõttes põldude vahel sõitma. Nii ma siis sõitsingu ühest suurest august läbi. Marite kohmitses samal ajal oma jalge ees olevas kotis ja muidugi lendas ta peaga aknasse. Peaga ei ei juhtunud midagi, aga aknal on nüüd korralik „ämblik“. Seega on kunagi see vaja välja vahetada. Ma ütlen- üks igavene porno selle autoga.
Jõulud olid rahulikud ja me olime esimesed kes lahkusid peolt. Mingi 23 paiku umbes. Seda sellepärast, et eelmisel ööl oli jube tuuline ja meie akna all oleval kuuril oli plekk katus lahti ja see siis kolistas öö läbi. Magada sain tol ööl kuskil 4 tundi. Marite natuke kauem, sest ta pani omale kõrvatropid. Ma kuulasin Ipodist muusikat ja sain ka vastu hommikut ikka natuke magada. Teised pidutsesid ikka poole ööni. Prantslased ja kanadalsed said tagasi sõites 250 dollarit trahvi, sest kanada paaril oli taga turvavöö lahti. Müstika ikka, autoga on sõita kuskil 2,5 km ja 300 m on sellest suurel maanteel ja politsei suutis nad jõuluööl ikkagi kinni pidada. Järgmine päev oli vaba ja käisime kohaliku jõe ääres piknikul. Pugisime vorstikesi mis eelmisest päevast üle oli jäänud. Kellel tervis rohkem lubas käis ka ujumas. Mul lubas, aga ma ei viitsinud.
Ilm on siin ikka täitsa palav. Tavaline on kuskil 35 kraadi sooja ja poisid peavad terve päeva põllul olles rabama. Tavaliselt joon tööpäeva jooksul 6 liitrit vett, lisaks veel õhtu õlu. Päeva jooksul kulub vedelikku kokku kuskil 8 liitrit. Tööga ja kuumusega olen tegelikult täitsa harjunud. Ainult supervisor (kubjas eesti keeles) käib närvidele. Ta käib kõigil ainult järgi ja möliseb. Ma pole näidud, et ta kauem kui 1 minut vait oleks olnud. Esimesel päeval ütles ta mulle kohe- Sa pole pesumasin. Seda selle peale kui ma zucciinisid korjates põõsast ringiratast liigutasi. Õige pidi olema et paned mõlemad ked põõsasse ja siis tõmad põõsa laiali. Eesti keeles tööl olles rääkida ei tohi. Meil on siin üks saksa poiss ja teised on talle õpetanud eesti keelt ja siis ta ikka vahest räägib minuga. Väljendid on järgmised- Kiiremini, ahv. Ma oled aegalane. Sa oled aeglane. Sa oled purjus jne. Prantsuse poiss on ka saanud selgeks eesti keelse väljendi- Hommik, ahv. Nüüd ta tervitab kõiki eestlasi hommikul nii.
Ühel päeval käisime jõe ääres koaalasid uurimas. Neid on ikka siin omajagu. Üks oli suht madalal ja saime tema juurde puu otsa ronida ja pilte teha. Peale seda käisime kohalikus jões jälle ujumas. Vool on seal nii tugev, et kui sa vastuvoolu ujud, siis edasi sa ei liigu vaid seisad ühe koha peal.
Aastavahetuse võtsime vastu meie majas. Osa teise maja rahvast tuli ka meie juurde. Nii me siis tiksusime kui poole üheni. Peale seda magama, sest hommikul algas tööpäev kell7. Hommikul ärgates tabas poisse üllatus. Enamus pidulisis polnud kaineks saanud. Tööle vedasime ennast ikkagi. Õnneks oli öösel kõvasti vihma sadanud ja oli ainult 3 tunnine päev. Põld oli lihtsalt nii märg, et traktoriga ei saanud põllule sõita ja käsitsi korjamine on mõttetu. 31 õhtul tuli meie majja iiri paar, sest samal päeval lahkusid sakslased. Nad pidutsesid nii kõvasti, et oma esimesel tööpäeval nad tööle ei jõudnud. Nõrgad, rohkem praktikat vaja, muud ei midagi.
Täna öösel sadas veel rohkem ja täna on terve päev vaba. Õhtul taas pokkerimäng ja homme viimane päev siin urkas olla. Ma olen suht rõõmus, et siin punuma saab. Ees ootamas 2 nädalat reisimist ja siis tagasi Läände. Kus on selle mandri parimad inimesed.
Marite pani fotkisse pilte ka üles. Võite tsekata. Kõike ei saanud panna, sest vaba ruumi ole. Marite kirjutab neile taas ja sõimab neid natuk. Ehk siis asi paraneb. Eelmine aasta igatahes aitas ja nende väitel pidi meil piiramatu hulk mahtu seal olema. Sittagi!!!
Ongi selleks korraks kõik.
Head uut!
Rein

HÄID JÕULE!!!

2009-12-23T23:04:00.000-08:00

Ei ole kohe üldse mitte mingit jõulutunnet. Eile õhtul tegime valmis hapukapsa, et täna ei oleks nii palju mässamist. Täna juba natuke proovisime ja väga hea tuli.
Alguses oli plaan, et täna peale tööd teeme ahjus seapraadi, Poola poest ostetud verivorste ja ahjukartuleid aga vist ei hakkagi täna tegema. Homme on vaba päev ja siis vaaritame ja sööme. Tegelikult ei olegi asi nii väga viitsimises aga farmeri perekond kutsus kõiki töötajaid enda juurde barbequele. Ilm on muidugi selle kohta suhteliselt kehv aga eks siis oleme katuse all.
Nõme ongi see, et kõik eelmised päevad, mis siin oleme olnud (täna oli juba 5 tööpäev) on ilmad ikka väga palavad olnud ja päike paistnud aga eile õhtul hakkas taevas pilve kiskuma ja tõusis tuul. Tänu sellele tuulele oli meie maja rahval kõigil uni häiritud, kuna maja kõrval oleva kuurikatus hakkas tuule kolisema ja kolises terve öö. Lõpuks öösel kella nelja paiku taipasin endale kõrvatropid panna ja Rein hakkas ipod´ist muusikat kuulama.

Eilsest hakkas ka selg tunda andma. Põllul hommiku poole küürutades ei tunne midagi aga siis kui laos pakkimist tegema hakkame siis annab tunda. Õnneks mul on järgi puude istutamise ajast kreemi, mis on lihasevalu vastu. Kahjuks aitab see küll ajutiselt aga parem kui mitte midagi.

Eile hommikul tööle minnes nägime 2 redbacki oma maja eest laua all rippumas. Rein tappis need pihustatava mürgiga aga päris kõhe kui mõelda, et need võivad siin igal pool rippuda. Täna tööl ka ülemuse poja pruut, kes pakkimises töötab tappis ka ühe ära, kes oli tsukiinide kastide vahel. Üleeile oli samuti üks suhteliselt suur ja kui õigesti nägin siis isegi karvadega ämblik. Algul vaatasin, et see oli lilleõis ja võtsin ta sõrmede vahele ja siis nägin, et sellel on jalad ja siis kiirelt viskasin ta eemale. Aga no mis seal ikka, oleme nüüd jälle maal ja siin igasugu elukad.

Eelmine kord unustasin kirjutada aga enne kui hakkasime Sydneyst ära sõitma oli meil autoga suhteliselt jama seis. Reede hommikul viisime ta parandusse, et taga mingi tiff ära parandada ja saime auto kätte natuke enne viite. Aga peale seda kuulsime, et auto teeb mingit imeliku häält nagu mingi voolik oleks lahti ja õhk tuleb ventilaatorite juurest läbi. Helistasime samasse garaaazi tagasi aga nad olid juba kinni ja kui telefonist parandajale läbi telefoni seda kahtlast heli lasime, siis ta ütles, et ta ei kuule midagi. Ega meil siis midagi muud üle ei jäänud, kui mingi muu lähim teenindus leida. Õnneks oli hotelli lähedal üks lahti, üks armeenlaste koht, millest alguses hästi ei arvanud aga tegelikult oli see koht väga ok. Nad olid samuti kinni panemas aga õnneks olid nõus auto üle vaatama. Ja tuli välja, et lisaks sellele imelikule helile oli auto üldse ülekuumenenud. Mingi hetk auto parandaja ütles, et täitsa jama on, kuna talle tundus, et seal on sellest pikaajalisest ülekuumenemisest muud kahjustused tekkinud ja selle parandamine ei ole mõttekas. Parem juba uue auto osta. Ja tuli välja, et autol ei olnud üldse dermostaati olemas aga ta arvas, et see oli juba enne seepärast välja võetud, et samuti ülekuumenes. Igatahes peale igasugu puhastamist ja jamamist tuli välja, et tegelt asi ei olegi nii hull ja saame ikka homme Victoria poole sõitma hakata. Täitsa pinge oli ikka hetkeks, kuna mõtlesime, et ei saagi kuhugi sõita ja autoga ei ole ka enam midagi peale hakata.

Õhtul käisime veel Tõnise juures, et enne minekut natuke lobiseda ja õlut juua. Kes teab, millal jälle näeme. Tervitused sulle Tõnis :)

OK, meil nüüd aeg barbequele minna. Aga teile hästi ilusaid ja lumiseid ja rahulikke jõule!!! Eks osadega räägime veel skypes või msn´is, onju. Ja aitäh ka juba saabunud e-kaartide eest. Me vist ei jõuagi see aasta ühtegi kaarti saata aga teadke, et häid jõule soovime teile sellegi poolest!!!!

Inimene harjub kõigega

2009-12-22T01:40:00.000-08:00

Uskumatu aga täna oli väljas 38 kraadi ja need kuumuskraadid ei tundugi enam nii õudsad. Kuni esimese teepausini töötasid kõik väljas tsukiinisid korjates ja siis peale kella 9-t pääsesid tüdrukud pakkimislattu tööle, kus päike otse lagipähe ei paista aga ikkagi on palav, kuna osad seinad maast laeni avatud. Õnneks saime täna ühe suure puhuri tööle panna, mis siis sooja õhku ringi ajas aga parem ikkagi kui ilma. Tegelikult olen ma iga päev peale lõunat pakkimises töötanud. Poisid peavad aga terve päeva põllul veetma. Täna said lisaks korjamisele ka rohida. Rein on paar korda ka traktoriga sõita saanud.
Nagu juba kirjutasin, siis töö ei ole kerge aga samas midagi ületamatut ka mitte. Lihtsalt kui võrrelda, mida me kõike varem teinud oleme, siis teame, et on ka lihtsamalt võimalik raha teenida. Aga töötame siin aasta alguseni ära ja siis vaatame edasi.

Koha nimi, kus elame ja töötame on Strathmerton ja farmi nimi on Cactus Country. Nimi on täiesti põhjendatud, kuna neil on kodu ja office kõrval suur kaktuseaed, kus kasvab vist vähemalt 100 erinevat liiki kaktuseid. On väikseid ja on ka suuri mingi 3 või 4-ja meetriseid. Turistid saavad seda raha eest vaatama tulla. Meie saame tasuta aga ei olegi veel jõudnud sinna kaktuste vahele jalutama minna. Pakkimiseladu asub siin samas nende maja ka kaktuseaia kõrval ja samuti kõik kõrvitsaliste põllud on siin ümber. Üks töötajate maja ja karavan asub samuti kohe põllu kõrval, kus elab praegu vist 9 inimest. Ja meie maja asub farmist paar km eemal. Maja on vana. Kunagi see sama farmer elas siin aga nüüd ostsid selle eelmiselt omanikult tagasi, et töölised saaksid lähedal elada ja siis nemad võtavad selle eest head raha oma tasku. Majas on 4 tuba ja sees elab 4 paari. Meie, siis Kanadast, Prantsusmaalt ja Saksamaalt pärit paar ehk siis on hetki, kus korraga võib kuulda nelja erinevat keelt. Igal paaril on ka oma auto. Seevastu teise maja elanikel pole kellegil autot aga poes käikudeks saavad nad paar korda nädalas kasutada farmeri masinat. Majas on olemas suur köök, kus olemas 2 külmkappi, gaasipliit, uun, röster, suur laud, toolid. Samuti sisse kolides anti meile mõlemale suur plastikkonteiner, kus sees siis vajalikud nõud ja rätik ja voodiriided, mis tuleb minnes loomulikult kenasti tagasi anda. Suur miinus selle maja juures on üks vannituba, kus on ka wc. Nii, et hommikul ja peale tööd tekib väike järjekord. Aga õnneks kõik on toredad inimesed ja saame kenasti hakkama. Meie tuba on teistega võrreldes vb kõige kehvem, kuna meil ei ole toal ust. Ust asendab kardin. Tegelikult on see ruum, kus meie elame elutoast välja ehitatud ehk siis on mitte laeni välja ulatuv sein vahele tehtud. Ehk siis kui keegi õhtul köögist tule põlema paneb, siis läheb ka meie tuba valgeks. Aga kuna kõik on tavaliselt suurest töö tegemisest väga väsinud, siis minnakse siin majas enne kümmet magama ja uni on siin hea, sest ööd lähevad siin külmaks. Ikkagi ju sisemaa.

Farmi omanikud on tegelikult täitsa sõbralikud. Ka nende poeg töötab siin ja ka poja tüdruksõber töötab pakkimislaos. Lihtsalt häirib see nende iga asja pealt teenimise metoodika. Et kui töötad nende juures, siis pead ka nende pakutud majas elama ja kui tahad varem lahkuda, siis pead oma 2 päeva töötasu loovutama või see, et 20 esimest töötundi on madalama palga eest. Ning ka see, et kunagi ei tea, et palju päevas pause on või kui pikalt. Väga raske on endal ülevaadet hoida, et palju ma päevas töötunde teinud olen. Ja poisid ja tüdrukud ei tee tihti pause sama aegselt ega ka tööpäevad ei lõppe samal ajal. Näiteks täna ja eile sain mina üle tunni aja hiljem töölt lahti. Täna tööpostil põhimõtteliset kella 7st kuni kella poole kuueni. Hea, kui tööd teha saab aga palavusega nii pikki päevi teha võtab katuse ikka lõpuks sõitma küll. Tekib tunne, et tahaks selle sama tsukiiniga kellegile virutada. Täna esimest korda andis ka selg tunda. Kummaradama küll peale hommikust korjamist enam ei pidanud aga ka püstijalal väsib selg ära ja kui tsukiinid on liini pealt ilusti kastidesse tõstetud, siis peab need kastid ka üks teise otsa alustele tõstma. Või siis peab neid liinile tõstma ja pesema. Liin jooksis ka täna pidevalt kinni. Nii, et pidi seda pidevalt remontima see tähendab siis haamriga taguma (metall alused, mis liinipeal tsukiinisid edasi veavad vajuvad ära ja siis jookseb liinikett kinni).

Siin meie kodukandis pidi päris palju koaalasid elama. Mingi päev, arvatavasti järgmisel vabal päeval, mis peaks 25. dets olema, lähme neid metsa vaatama. Päris kihvt oleks täiesti vabas looduses nendest pilti teha ja võibolla kui veab ka pai teha.

Oleme jälle maakad

2009-12-21T01:16:00.000-08:00

Üleeile hommikul tõstsime jälle kogu oma kraami auto peale ja alustasime sõitu Victoria osariigi poole. Õhtul peale kuute jõudsime oma praegusesse elukohta, mis on Cobram´ist 14km (Sydneyst u. 900km). Teel siia poole käisime kiiresti läbi ka Austraalia pealinnast Canberrast. Sõime mäkki, tankisime autot ja jalutasime natuke parlamendi hoones ja seal esisel suurel väljakul ning klõbistasime mõned pildid.

Eile hommikul (kell 7) alustasime kohe tööga pihta. Korjame tsukiinisid ja siis ühtesid kollaseid lillemoodi kõrvitsaid (ei tea, mis selle eesti keelne nimi on). Mõlemat korjates on koormus seljal, sest pidevalt peab kummardama. Õnneks ei ole see korjamine nii raske, kui me alguses arvasime. Aga korjamise teeb raskeks just jube palavad ilmad. Eile ja täna oli natuke üle 30ne. Aga lubatakse järgmisteks päevadeks 35, 37, 39 kraadi, mis on ikka suhteliselt õudne. Vett kulub päevas palju, üle 5e pudeli päevas. Kuna päike on väga tugev, siis ei ole lubatud lühikesi varrukaid ega pükse, kuigi mõned siiski eiravad seda keeldu. Müts peab raudselt peas olema ja ilma kärbsevõrguta ei suuda absoluutselt olla. Ja pikad kummikindad on ka terve päev käes, välja arvatud pauside ajal. Nende juurikate varred ja lehed on vastikult teravad. Pause on päeval kas 2 või 3. Oleneb kuidas ülemus annab ja kunagi ei tea, kui palju puhkuseks aega antakse. Lõuna aga tavaliselt u. 45 min. Nõme selle juures on aga see, et teepausid, mis 10 või 20 min tööaja sisse ei lähe.
Supervisor on üks u. 50 a naine, kes on aeg ajalt harjumatult konkreetne ja tahab liiga palju õpetada ja käsutada. Poiste peale tõstab ta mõnikord isegi häält. Et painuta rohkem ja ära tee nii ja võta nii jne. Seni ta väga hull ei olegi olnud aga täna kui olin juba tööl olnud 9 tundi ning tööst kopp ees, siis ta hakkas õpetama kuidas tsukiinide ämbrit pesta, siis tundsin küll kuidas vererõhk tõusis. Aga säilitasin rahu ja vastasin iga ta õpetuse peale, et yes, ok. Vahest ta ikka naeratab ka ja on sõbralik aga ikkagi on harjumatu. Läänes farmis töötades küll midagi sellist ei kohanud. Kõik oli ikka väga tip-top.
Tegelikult, mis meid kõige rohkem aga häirib on see, et eile kui küsisime farmeri naiselt, et kas on ok, et kui me tänasest nende poolt pakutud majutus teenust ei kasuta ja linna kolime. Ta ütles, et peab seda mehega arutama ja kui natukese aja pärast tagasi tuli, siis ütles sõbralikult, et see variant kohe üldse ei sobi. Et kui tahame kuskil mujal elada, siis nende farmis meil enam tööd ei oleks. No uskumatu. No ega nad lollid ei ole, sest nemad ju kaotaks meie pealt kohe nädalas üle paari saja dollari. Majutuse eest maksame iga päev ühe tunni töö ehk siis 17,80 üks inimene.
See variant, et me linna st, siis Cobrami, elama läheks tuli täiesti lambist. Läksime õhtul peale tööd poodi ja niisama korra linna vaatama. Nägime ühte vana hotelli, mis meenutas Manjimupi oma ja mõtlesime, et küsime hinda, et äkki on ka odav. Natuke svipsis hotelli tädi, kes meid seal samas pubis vastu võttis (vastuvõtu lauda seal ei olnud) ütles, et seal hetkel ööbida ei ole võimalik aga siis teatas rõõmsalt, et tal üks sõbranna saab meid ehk aidata. Palus mõned minutid oodata ja siis oligi üks energiline ja rõõmsameelne (vb alla 50a) austraalia tädi (Barbara) seal ja kutsus välja istuma, kus oli ka ta mees (Dennis). Tatoveeringutega ja habemega Harley Davidsoni fänn ja omanik. Peale kiiret tutvustust jõudsime kokkuleppele, et lähme ja vaatame nende poolt pakutava elamise üle ja siis otsustame. Barbara võttis meid auto peala ja sõitsime mõned tänavad edasi. Elavad nad oma majas, kus tagahoovis on garaaz, mis on ümber ehitatud nagu 2 toaks. Mõni aega tagasi elasid nende juures kaks Kanada tüdrukut. Remont ei ole veel päris lõpuni viidud (seinad pahteldatud) aga voodi, kapid, valgustus, mikrolaineahi, külmkapp, isegi klaver on toas olemas. WC samuti samas aias olemas ja muidugi toas ka. Aga pesemiseks ja söögi tegemiseks olime täitsa lubatud tuppa ja lubasid kasutada köögis vajaliku tehnikat ja tarvikuid. Olime Reinuga eriti happy´d, sest nad tahtsid selle eest ka vaid 100 dollarit kaks inimest, mis oleks juba üle 100 dollari kokkuhoid nädalas ja tingimused elamiseks paremad kui siin. Isegi võtmed saime kohe kätte ja leppisime kokku, et homme ehk siis täna kolime sisse.
Kui farmeri naine teatas, et tema otsus on lõplik ja selline, et kas jääme või lähme, siis võtsime mõtlemise aega, et mida teha. Kohati oli tahtmine võtta asjad ja lihtsalt minema sõita aga siis mõtlesime, et me ei pruugi ju kohe kuskil tööd leida ja kuna rahad on hetkel suht nullis, siis otsustasime, et elame kuni 3. jaanuarini siin ja siis vaatame edasi. Üks haige asi selle asja juures on veel see, et kui siia tulime, siis samal õhtul kirjutasime alla lepingule, millega andsime nõusoleku, et oleme siin kuni 3. jaanuarini. Kui tahame varem lahkuda, siis jääme ühe või kahe päeva palgast ilma. Ei tea veel kuidas aga vana aasta õhtul tahame kindlasti Melbourni minna, et siis seal uue aasta vastu võtta. Kui ilm on jahe või sajab vihma, mis tähendab, et tsukiinid väga kiiresti ei kasva, siis peaks saama 1.jaanuari vabaks. Jõulud on ka suure tõenäosusega vabad, kuna peale mega palavaid päevi lubab äikesetormi ja vihma ning natuke jahedamaid ilmu.

Kuna aga maja võtmed saime juba enda kätte, siis pidime uuesti linna tagasi sõitma ja teatama, et kahjuks ei saagi tulla. Õnneks olid nad kodus ja saime võtme kenasti üle antud. Kutsusid meid sisse ja rääkisime, mis värk on ja jäimegi niisama lobisema ja tegime õlled. Neil oli seal üks vanema ealine üüriline veel, kes ka meiega juttu rääkis. Lahedad inimesed igal juhul. Leidsime nii palju, millest rääkida ja huumorit sai ka päris korralikult. Hetkel jube väsimus ja ei jõua pikemalt kirjutada aga nii palju veel, et leppisime kokku, et enne kui Cobrami kandist lahkume, siis lähme neile külla. Ütlesid, et nende kulul võime elada paar päeva ja nad näitavad meile ümbrust ja lähme koos kalale. Elavad ju Murray jõe lähedal, mis on Austraalia suurim jõgi muideks.

Üritan homme jätkata ja kirjutada, et kuidas ja kellega täpselt koos elame ja üldse siinsest elust olust. Head ööd praegu!

Alati ei lähe päris nii nagu tahaks

2009-12-13T01:24:00.000-08:00

Viimasest blogi sissekindest juba kuu aega möödas. Twitterit ka praegu täita ei saa, sest sellega mingi jama. Nimelt ühel hetkel avastasime, et meie blogi lehel ilmusid täiesti suvaliste inimeste twitteri uudised. Üritasin seda seda viga kuidagi parandada aga ei saa hakkama. Seega ajutiselt võtsime twitteri uudised maha.

Seda viimast kuud võiks iseloomustada sõnadega- segased ja veidi pingelised ajad. Kõik see tulenes sellest, et asjad ei läinud päris nii nagu olime algselt lootnud. Kuna meil oli plaan aasta lõpus pangalt jääkväärtusega välja osta Eestis olev auto, siis tahtsime hullult tööd rabada ja raha teenida aga just nüüd tekkis olukord, kus ei saanud piisavalt töötunde. Tegelikult mina selle nädalani sain veel suhteliselt palju tunde täis aga järgmisest nädalast pidi olukord olema selline, et maksimum 3 päeva nädalas ja seda kuni jaanuari keskpaigani. Reinul aga olukord suhteliselt kehv, sest üks nädal oli tal täiesti vaba, mis tähendab päris suurt raha. Saatsime mõlemad cv´id ja helistasime ja uurisime ning sai isegi tööbüroos käidud aga ei saanud asja.

Otsustasime, et sõidame Sydneyst plaanitust varem minema. Tegelikult 3 kuud on täiesti piisav aeg (nähtud ja käidud) ja aeg edasi liikuda. Võtame suuna lõuna poole, Victoria osariiki. Linna nimega Cobram (elanike u. 5000), mis asub NSW piiri lähedal. Melbourni kesklinna 245km. Farmeriga sai täna telefoni teel kokkulepitud, et jõuame sinna järgmise nädala laup. õhtul. Hakkame korjama tsukiinisid ja muid selliseid juurikaid. Töö olevat raske, kuna palju on kükitamist aga ei saa see puude istutamisest enam raskem olla. Ja eks seal saab ka muid töid teha, näiteks pakkida ja traktoriga sõita. Aga kui oleme kohale jõudnud, siis saab juba täpsemalt rääkida. Ise oleme rõõmsad, sest hea, kui koht on olemas ja ei pea lihtsalt mööda farme sõitma hakkama, mis ei oleks muidugi ka midagi keerulist. Aga tööd pidavalt seal saama tahtmise korral teha kasvõi 7 päeva nädalas ja palk on ka hea.

See neljapäeva õhtu kuni laup. õhtu oli meil Sydneys külas jaapani sõber Nao. Ta elab ja töötab hetkel Melbourne´is. Aga kuna tal see nädal olid mõned vabad päevad, siis ta lendas meile külla. Väga tore oli jälle näha. Neljap. kui olime lennujaamast läbi kesklinna megasuurte ummikute meie hotelli jõudnud ja koti maha visanud, siis näitasime talle natuke enda kodukanti. Enne magama minekut vaatasime veel filmi You don´t mess with Zohan. Kes tahab naerda, siis soovitan vaadata. Me olevat nii kõvasti naernud, et keegi hotellist olevat isegi baaris kaebamas käinud. Kui see tõesti Nao nali ei olnud, siis talle baarman nii ütles.

Järgmine päev käisime Sydney kuulsas rannas Bondi beach. Lained olid jälle mõnusalt suured aga sai ka natuke ujuda. Vene poest võtsime Naole maitsta igasugu head kraami. Jah, nüüdsest on neil siin müügil ka tõelised vürtsikilud. Super! Paremat lõunasööki ei oleks osanud tahta. Kõige pealt kiluleivad ja sprotisaiad. Siis tatrapuder sibula ja vorstiga. Ning magustoiduks mango ja lõpuks Karumsi kohukesed. Meie olime ülirahul ja ka Nao poolt tulid vaid kiidusõnad. Peale seda sõitsime bussiga kesklinna, kus käisime läbi kohustuslikud kuulsad kohad. Botaanikaaias võtsime pildile nii ooperimaja kui ka silla, siis jalutasime ooperimajale endale ringi peale ja sadamas ja nautisime vaateid kõrgelt sillalt. Kui Tõnis oli ka oma tööpäeva lõpetanud ja velotakso ööseks kontori viinud, siis saime kokku Hiinalinnas ja sõime õhtust. Meil Reinuga kahjuks seekord toiduvalik väga ei õnnestunud, kuna vürtsikas toit oli ebanormaalselt vürtsikas. Higi jooksis ja näod olid punased aga ära me selle krevetiroa sõime. Pärast oli hull janu. Käisime läbi bottleshopist ja võtsime rummi ja koolat. Istusime maha Tõnise tagaaias, kus ühinesid kes lühemaks kes pikemaks ajaks, ka tema korterikaaslased. Oli tore ja sai palju nalja. Ainuke segav faktor oli, tüütud moskiitod. Praegu on igalpool kublad üleval.

Pidu lõppes meil kell 2 aga koju jõudsime alles 2 tundi hiljem, kuigi linnast on meie koju vaid maksimum poole tunni sõit. Täitsa uskumatu aga lihtsalt ei saanud varem taksot. Ju siis üritasime valede kohtade pealt. Kummaline muide oli ka see, et kui taksosse helistasid ja tahtsid tellida nagu Eestis, siis öeldi, et saadavad esimese võimaliku vaba takso aga aega, millal see olla võiks nad sulle ei ütle.

Järgmisel päeval magasime loomulikult lõunani ja väga aktiivsed kuhugi minejad ei olnud. Enne lennukile minekut tegime kesklinnas sadama ääres pooleteist tunnise jalutuskäigu. Ja ma sõin ülihead mangojäätist. Järgmisel korral kohtume Naoga juba Melbourne´is ja suure tõenäosusega toimub see vana-aasta õhtul.

Üks õhtu voodis arvutist filmi vaadates kuulsin, et keegi nagu liigutab end mu voodi kõrval kapi peal olevas kosmeetikakotis. Ühel hetkel kui silma nurgast ka pimedas liikumist nägin, kargasin püsti, panin tule põlema ja ütlesin Reinule, et mingi loom on mul kosmeetikakotis. Rein muidugi naeris ja arvas, et ajan segast aga järgmisel hetkel nägime, kuidas suur (suurem kui tikutops) prussakas põrandal roomas. Rein lämmatas ta mürgiga ja viskas minema. Väga rõve oli mõelda, et selline vastik elukas meil toas oli. Ju ta aknast maja seina pealt sisse tuli. Muidu meil toas selliseid asju ei ole. Aga eriti naljakas oli see, kui Nao esimesel õhtul põrandal olevasse asemesse magama hakkas jääma ja ühel hetkel püsti kargas ja ütles, et keegi lendas tal peas. Meil oli siis nalja kui palju ja Rein ütles, et ju sa näed halba und. Aga Nao ei saanud rahu ja ütles, et: ei, ei, siin oli keegi. Ja siis plätu alla peitiski end jälle üks vastik prussakas, kes samal hetkel selle sama plätu läbi ka lõpu leidis. Ei kõlanud eriti veenvalt, et meil muidu toas selliseid elukaid ei ela ;)
Aga ok, nüüd tuli mul hullult vürtsikiluleiva isu ja ma pean lõpetama.

Nii palju veel, et ärge meile siis Sydney aadressil mingeid pakke ega kaarte saatke. Anname teada, kui oleme uues kohas sisse seadnud ja aadress on kindel.

Teile aga mõnusat jõulukuu jätku! Kas see aasta päkapikud ikka Eestis käivad?

Rannas on mõnus

2009-11-16T00:16:00.000-08:00

Eile õhtul sai valmis kirjutatud alljärgnev blogilõik aga kuna just enne netti üles riputamist sai netiaeg otsa, siis teen seda nüüd...

Täna oli väga mõnus rannapäev. Olin seda juba nii kaua oodanud. Mitte, et poleks varem ilusaid ilmu olnud aga siis oleme kas just tööl olnud või siis kuskil mujal käinud. Hommikul enne kümmet autosse istudes ei tõotanud küll mitte eriti päikselist ilma. Rein juba jõudis mind teel kesklinna norida, et mul on nüüd stress, et ma ei saa päikese käes higistada. Aga peale seda kui võtsime Batman Ln´ilt Tõnise ja Dora peale ning jõudsime Bondi beach´ile olid enamus pilvi kadunud, järgi oli vaid mõnus mahe tuul ja päike.

Viimast päeva oli Bondi´l tasuta näitus nimega “Sculpture by the sea”, mis kulges mööda rannajoont (Bondi beach´ist kuni Tamarama beach´ini). Näitus ise oli päris huvitav aga nautimist segas see, et seda vaatamas oli liiga palju inimesi. Liikuda oli vaevaline ja piltide tegemine oli ka suhteliselt raskendatud. Eriti kihvt oli aga see, et täna õnnestus esimest korda elus näha vaala. Piltidele teda eriti ei saanud aga vähemalt oma silmaga nägime nüüd ära, kuidas ta veest välja hüppas ja vett pritsis. Vaal ujus turistidele mõeldud vaalavaatlus laeva kõrval päris tükk aega. Arutasime ka omavahel, et arvatavasti teda ikka mingite helidega sinna kõrvale ujuma meelitati, muidu ei oleks ta nii kaua seal laeva kõrval kaasa ujunud.

Kui eksponaadid oli vaadatud, siis sättisime ennast rannaliivale. Kuigi võib öelda, et enamus ajast olime siiski vees. Ujumisest küll midagi välja ei tulnud, sest lained olid liiga suured. Hüppasime niisama lainetega võidu ja loopisime ühte rätikut omavahel, mille veest hulpimas leidsime. Natuke ujuda saime rannal olevas basseinis, kus oli samuti ookeani vesi (nii vähemalt tundus).
Lained ei ole siin üldse nagu Eestis. Kui ikka laine tuleb, siis kohati üle pea (mis sest, et oled põlveni saati vees) ja siis lükkab sind täie jõuaga kalda poole. Üks hetk hakkas Rein südamest naerma. Ma ei saanud kohe muidugi aru, et mis värk on aga siis avastasin, et suur laine oli mu päevitusriiete ülaosa korralikult paigast ära nihutanud. Hahaaa…..Aaa, muide siin randades osad või siis päris mitmed naised harrastavad topless päevitust. Ju siis on nii väga soov rinnavähki saada.

Enne koju sõitu käisime läbi ka Vene poest. Nüüd saab jälle vahelduseks saiale natuke aega tumedat leiba süüa.
Kodus avastasime, et päike oli päris korralikult peale hakanud. Vaatamata sellele, et end 30se faktori päikesekreemiga kokku määrisime, olid mul õlad täitsa punased ja valusad. Õnneks oli veel alles tilk Eestist kaasa võetud Burnshield´i, mis peale peale määrimist mõjus kohe. Hea asi on ikka välja mõeldud.

Homme muide lubab taas korraliku rannailma (kuni 32 kraadi) aga homme tuleb juba tööle minna. Nagu eelmine kord juba mainisin, siis selle aasta lõpuks tuleb tublisti raha teenida. Aga ka õhtuti on ilm veel täitsa soe ja kui soovi siis jõuab ka siis randa.

Reede peale tööd sõitisme kesklinna. Saime kokku Tõnisega ja jalutasime niisama mööda linna ning nautisime Darling Hourbour´i (igasugu meelelauhutusasutused ookeani kaldal) ja suurte kontorihoonete tuledesära.

Ja eile õhtu käisime Tõnise ja tema indialasest korterikaase Sunnyga ühes India toidukohas söömas. Vahelduseks jälle täitsa hea. Eriti meeldis mulle piimaga valmistatud tee.

2009-11-07T00:17:00.000-08:00

Üks reede hilisõhtu (u. kuu aega tagasi) avanes meil hotelli rõdult selline vaatepilt...üle tee asuva pitsakoha töötajad tantsisid tänaval. Päris huvitav, onju :)

2009-11-07T00:07:00.000-08:00

Ku-ring-gai Chase National Park´is. Üritasime suurt sisaliku filmile saada...

Õigel ajal, õiges kohas

2009-11-04T18:20:00.000-08:00

Aga minul on täna töölt vaba päev ja nüüd üritangi midagi kasuliku selle päevaga peale hakata, et ei tunneks õhtul, et niisama päeva maha magasin. Kuigi ka see oleks vahelduseks päris mõnus. Lahedam oleks olnud kui väljas oleks nii ilus ilm olnud, et oleks saanud päikest võtta ja niisama chillida aga eks siis leian tubaseid toimetusi.
Tegelikult kui supervisor oleks mind tööle pannud, siis oleks hea meelega ka tööle läinud. Meil siin üks suurem projekt käsil, kui nii võib öelda aga ei kirjuta sellest pikemalt. Kes teavad, need teavad. Eks anname aasta lõpus teada, kas saime omale püstitatud eesmärgiga hakkama. Vihjeks nii palju, et praegu tuleb kõvasti tööd rabada ja pappi kokku ajada.

Rein töötab alates teisipäevast uue tööandja juures. Töö iseenesest on sama- maaler. Suur pluss selle juures on aga natuke kõrgem palganumber.
Eelmise tööandja juures oleks nii või naa umbes nädalakese pärast töö otsa saanud. Nii, et ajastus uue tööandjaga kohtumiseks oli suhteliselt ideaalne. See oli u. 2 nädalat tagasi, kui Rein bensiinijaamas peale tööd oma värviste riietega kütust võttis ja üks kohalik temaga juttu tegi. Põgus jutuajamine viis selleni, et vahetati numbreid ja lepiti kokku, et hoiavad ühendust. Et siis võibolla tulevikus koos maalritööd teha. Ja nüüd siis selleks teisipäevaks leppisidki nad kokku, et Rein teeb väikse proovipäeva ja näitab kui hea maaler ta on. Ja proovipäev lõppeski sellega, et Rein teatas oma eelmisele ülemusele, et asub homsest uude kohta tööle. Täna siis Rein kolmandat päeva uues kohas ja ütles, et on igati rahul. Tore, loodame, et kõik sujub ja tööd jätkub. Esialgu oli jutt, et selle aasta lõpuni kindlasti.

Minul on aga tööga veidike madalseis. Kui enne oli hotell peaaegu iga päev 100% välja müüdud, st kõik toad olid inimesi täis, siis nüüd on protsent langema hakanud. Ja langeb kuni aasta lõpuni veelgi. Nii vähemalt ülemused ennustavad. Mis tähendab siis, et iga päev ei saa teha täis pikki päevi ja ei saa ka iga päev tööl käija, kui tahaks. Homme näiteks saan teha vaid 4 tundi. Homme on ka tegelikult erand, kuna kõik toateenijad on tööle kutsutud, et kõik saaksid osa töötajatele korraldatavast koosviibimisest (tänupidu töötajatele heade kasuminumbrite eest). Eks näis mis moodi see planeeritud nelja tunnine üritus välja näeb. Loodan, et siis laupäev ja pühapäev saan vähemalt tööle minna.

Eelmine vaba päev oli meil koos pühapäev aga kuna tervis oli meil mõlemal nii kehv, siis möödus see suhteliselt põdedes ja mitte midagi tehes. Mis sest, et laupäeval sai suure suuga kokku lepitud, et homme on kindel randa minek. Julgen pakkuda, et meie halloweeni seltskonnast randa küll keegi ei jõudnud.
Halloweeni tähistasime väga toreda peoga Tõnise juures koos tema korterikaaslaste ja nende tuttavatega. Kõik olid endale, kas vähem või rohkem midagi huvitavat selga ja pähe leidnud ning isegi tagahoov, kus istusime oli kaunistatud halloweenile kohaselt. Pidu algas suhteliselt vaikselt ja tagasihoidlikult aga lõpuks oli ikka päris korralik nali ja naps. Öösel kui Reinuga mööda tänavaid käisime, et koju sõiduks taksot leida, siis ei leidunud inimest, kes ei oleks Superman´i tundnud.

Järgmine päev oli muide ideaalne rannailm. Õnneks suutsin end nii palju kokku võtta, et jõudsin kolmeks tunniks hotelli taga asuvasse parki. Uni oli nii magus, et hetkes avastasin end isegi silmad kinni varjus päevitamas.

Esmaspäev ja teisipäev palavad rannailmad jätkusid. Õhutemperatuurid tõusid päeval isegi 38 kraadini, mis oli küll ikka täitsa õudne. Mitte midagi tehes oli ka nahk märg ja õhku mida hingata lihtsalt ei olnud. Käisime mõlemad peale tööd 2 korda jaheda dušši all, et mitte päris ära minestada. Ja öösel oli suhteliselt võimatu magada. Vahet ei olnud, et kas aken oli lahti või mitte.
Ilmad on siin igatahes hästi muutlikud. Ühel päeval on jube palavus, siis järgmisel sajab vihma ja on jahe. Täna on näiteks terve päev pilves olnud ja kraade 20 ringis.

Osad teist on kindlasti juba ise ka märganud, et meil siin blogis väike uuendus. Nimelt otsustasime, et hakkame ka twitterit pidama. Üleval paremas nurgas hakkame mitte just igapäevaselt aga tihti lühidalt teada andma, et mis teoksil.

Aga ei tulegi praegu rohkem midagi meelde. Järgmise korrani. Teie, kes te Eestis olete- nautige miinuskraade. Varsti peaks teil ka lumi maha tulema. Lahe.

Suvi!!!

2009-10-18T23:34:00.000-07:00

Ei ole midagi paremat kui peale palavat tööpäeva esimese asjana avada külm õlu! Täna oli just selline ilm. Tundub, et lõpuks hakkab suvi ka Sydneysse jõudma. Sooja oli täna kuskil 25 kraadi ja täitsa inimese tunne on. Alla 20 kraadi on juba meie jaoks külm. Ei teagi mis siis saab kui peame kunagi oma kodinad pakkima ja Eestisse tagasi tulema. Ei taha selle peale kohe mõelda...prrr...külmavärinad tekkisid kohe. Tegelikult eile vaatasin Eesti looduse pilte ja Eesti loodus on ikka väga ilus, ilusam kui Austraalias. Igapäevaselt asjade see olles ei märkagi nagu nende ilu, alles kaugemalt mõistad seda.
Täna siis läksime nädalaks uuele "objektile". Seal on omanikuks Mr. Burns. Mitte küll see Simpsonitest, aga raha tundub tal olevat ja ehitusest ei jaga ta sittagi. Samas on tal seal üks vennike kes teeb üldehitustööd ja see siis õpetab neid ning jagab soovitusi. Libe sell on ja igal võimalusel peob Burnsidele. No tegelt mis see minu asi on, inimesi on igasuguseid ja Austraalias on juba kord nii, et töötaja PEAB tööandjale pugema ja teda igal võimalusel kiitma.
Eile ma mõtlesin, et linnaelu pole ikka minu jaoks ja maal meeldis mulle tunduvalt rohkem. Parema meelega läheks tegelt maale tagasi. Kas või sinna samma Manjimuppi. Oehhh... tegelt peaks uurima kas siin õhtuti kuskil vutti saaks mängida. Pole üle poole aasta juba mänginud, võiks ju. Meil siin lähedal peaks tegelt üks klubi olema küll. Ma ükspäev kaubanduskeskuses nägin nende stendi.
Ok, ma nüüd kala praadima. Eile ostsime mingit kalafileed ja praadisime neid. Muidu pole me seda siin varem teinud ja loomulikult ostsime kala nii palju, et jätkub kohe kaheks päevaks. Teate küll kuidas see kala praadimine käib. Muna, piim, maitseained ja lõpetuseks jahu sisse ja sisi pannile. Ahhh, küll te teate ja kui ei tea, siis õppige!!!
NB! Kristjan ja sina õpi kuidas videosid tehakse. See esimene video oli selline, nohh kuidas nüüd öeldagi- huvitav :D .
Kuulmiseni, Teie Rein

Ma olen maailma kõige laisem inimene

2009-10-17T21:21:00.000-07:00

Reinu jutt siis üle pika aja.
Kurat, ma olen maailma laisem inimene. Täna oli vaba päev ja see on vaikselt õhtusse veerenud ning ma pole mitte sittagi kasulikku teinud, ainult internetis passinud ja telekat vahtinud. Ma lihtsalt ei viitsi midagi teha . Nüüd siis kirjutan paar rida, et Maritele oleks ette näidata midagi. Muidu saan võtta ta käest, et ma pole midagi teinud.
Ega tegelikult midagi huvitavad pole juhtunud. Nädala sees on töö ja nädalavahetustel lihtsalt laisklen. Tegelt ma ei viitsi ka tööl käia ja küllap ei käiks kah kui keegi niisama raha annaks. Kahjuks aitäh eest ei anta kuskil raha, ei Eestis ega ka siin. Juhul kui keegi tahab mulle niisama raha anda siis mu konto nr Hansapangas on 1101559174. Kandke aga julgesti ja mida rohkem seda parem. Muidugi kui Hansapank seda raha kuskil "põletama" ei hakka nagu kuuldavasti olevat tehtud pensionifondides oleva rahaga. Minu omaga samuti, sest ka mul on seal midagi. Ei teagi kas enam on?! Ega ei nuta ka kui pole, loodetavasti sai vähemalt Eesti ilm soojemaks selle arvelt.
Tegelt mul midagi asjalikku pole kirjutada nagu te juba aru olete saanud ja siis ma lihtsalt kirjutan asju mis mulle pähe tulevad. Pensioni juurde tagasi tulles- huvitav mis saaks mu pensionifondi kogunenud rahast kui ma võtaksin Austraalia kodakondsuse?! See on huvitav küsimus ja uurisin ka foorumis poiste käest seda, aga keegi ei osanud mulle konkreetset vastust anda. Peaks Hansapanka kirjutama ja uurima. Mitte, et mul oleks plaan kodakondsust vahetada, aga huviatv mis nad siis teeksid selle rahaga!
Kohalikust liikluskultuurist ka natuke. See on peaegu nagu Egiptuses juba- igal võimalusel lastakse siin signaali( seisad liiga kaua foori taga, sõidad natuke aeglasemalt jne jne). Margus õpetas mulle kuidas sellistega käituma peab. Tuleb neile näidata kahte näppu- keskmist näppu ja nimetisõrme, samaaegselt. See on solvamam kui ainult keskmise sõrme näitamine. Tegelikult töötab see väga hästi, olen seda praktiseerinud. Tulevikus kui keegi plaanib siia kanti tulla võib järgi proovida.
Muidu on ikka kõik hästi ja elu on lill!!!
Olge siis tublid. Ma laisklen nüüd edasi. Tegelikult lähen Maritele tööle järgi ja siis toidupoodi. Luban, et vaaritan täna ise süüa, sest siis olen vähemalt midagi kasulikku teinud.

2009-10-14T00:07:00.000-07:00

Üleeile hommikul enne tööle minekut korjasingi ühe pisikese puhuri üles (pistsin kotti) aga peale tööd kodus proovides selgus, et siiski ei töötanud. Aga vahet pole, tundub, et ilmamees on aru saanud, et võiks rohkem sooja pakkuda ning nüüd ongi rohkem päikest näha ja ka kraade üle 20-ne.

Eile peale tööd tekkis mõte, et sõidaks Summer Bay´sse aga kui olime "Kodus ja võõrsil" ametliku kodulehte uurinud (backtothebay.net) siis selgus, et sinna on umbes tunnike sõitu. Lähme hoopis mõni teine vaba päev, kui on rohkem aega ringi vaadata. Kuna soov aga oli siiski kuhugi sõita, siis otsustasime, et lähme kesklinna midagi head sööma (hiinalinna). Võtsime ühendust ka Tõnisega, kes elab nüüd kesklinnas. Kuna Rein oli nii tark, et võttis lisaks ID kaardile kaasa ka koodid, siis sai ta Tõnise ID kaardilugeja abil teha hääletuse ära. Kui hääl oli antud, siis jalutasime kõrval tänavas olevasse parki, kus ootas meid Tõnise uus korterikaaslane Dora (Poolast). Eriti lahe on see, et Dora õpib siin juba teist aastat juuksuriks ja töötab ka samal ajal ühes juuksurisalongis. Ta oli hea meelega nõus mind oma salongis vastuvõtma ja seda loomulikult palju soodsamalt kui muidu küsitakse. Järgmise nädala kolmapäeval võtangi töölt vabaks ja lähen päeval juuksurisse (mida ma pole juba 11 kuud teinud).

2009-10-12T02:00:00.000-07:00

Eelmine kord unustasin kirjutada, et Rein osales siin mõned nädalad tagasi Sydney rattamaratonil (40 km). Käis koos ülemuse ja ta kahe pojaga (ratas siis ka nende poolt). Rada hakkas meie kodukandist ja jõudis lõpuks välja Olümpiaparki. Nagu nimigi ütleb, siis Olümpiapark ongi see koht, kus toimusid 2000 a olümpiamängud. Nüüd on seal võimalik ringi jalutada ja vaadata erinevaid staadioneid ja halle ning näiteks suures ujulas ujumas käija. Ma sattusin sinna siis, kui otsisin arvutihooldust (peakontor neil seal).

Hotelli tagasi kolides selgus, et vahepealsed külalised olid kuidagi moodi suutnud teleka ära lõhkuda ja nüüd ongi meil poole suurem ja parema pildika televiisor. Pulti kahjuks ikkagi ei ole.
Vahepeal oleme jõudnud ka otsusele, et ei otsi enam nii meeleheitlikult uut elamist. Kui midagi head hakkab silma, siis hakkab aga seni elame ikkagi samas Brigeview Hotel´is edasi. Tegelikult on see ikkagi väga hea hinnaga (250dollarit nädal). Ja neljapäeva õhtust oleme ka külmkapi omanikud, mis tähendab, et saame nüüd korraga rohkem süüa osta ja külmkapis säilitada. Vaatasime netist päris mitmeid külmkappe aga kas olid juba müüdud või siis asukoht liiga kaugel võis siis nt ebay´s alati suutis keegi viimasel minutil üle pakkuda. Käisime ka isegi ühte 70 dollarist kappi vaatamas. Pildi pealt tundus täitsa ok olevat aga kohapeal ütlesime kohe, et sellist raha sellise kapi eest küll ei maksa.

Igatahes täitsa vedas meil selle kapiga. Peale tööd, kui kuulutus oli alles tund aega tagasi netti (gumtree.com) üles pandud, helistasime ja leppisime vanema naisterahvaga kokku, et õhtul tuleme järgi. Hind oli muide vaid kümme dollarit. Mõtlesime, et kui on isegi mitte kõige parema väljanägemisega, siis võtame ikkagi sellise raha eest ära. Aga kohapeal selgus, et see külmkapp nägi täitsa kobe välja. Kodus tegime veel väikest puhustust seest ja väljast ning hommikul panime tööle (enne ei julgenud rõõmsad olla, kui tundsime, et kapp seest külmaks läks). Tänaseks oleme väikese vea avastanud, et sügavkülm ei lähe maksimaalselt külmaks (jäätis päris jäässe ei lähe) aga ikkagi oleme ostuga väga rahul.

Reede oli meil tore õhtu. Käisime Eesti Majas õhtusöögil. Rein kuulis ülemuse käest nädalakese tagasi, et on tulemas selline üritus. Kuna netist selle kohta infot ei leidnud, siis tänu Aalele, kes seal eesti keele tunde annab, sain siiski kontakti inimesega, kes seda korraldab. Oma osalusest tuli küll juba septembri lõpuks teada anda aga kirjutasin siiski, et äkki leidub veel lauas kohta kahele. Ja saingi positiivse vastuse, et meie nimed on kirjas ja oleme õhtusöögile oodatud. Minek õhtusöögile ei tõotanud küll midagi head (teel täiega ummikud; parkimiskohta ei leidnud kohe üles ja siis kui auto saime pargitud, siis ei leidnud maja üles. Kui jõudsime õigele tänavale, siis valisime vale suuna ja käisime kuni tänava lõpuni aga õiget maja numbrit ei leidnud. Olime juba hiljaks jäänud, kui kõmpisime siis sama tänavat pidi tagasi ning lõpuks hakkas veel ka korralikult vihma sadama). Tegelikult tasus see kõik ennast ära. Saime uusi tuttavaid ja toit oli ka väga maitsev (hapukapsas, kartul, vorstid, must leib jms ning magustoiduks kohvi kõrvale kaks maitsvat kooki). Ja enne ära tulekut ostsin endale veel kaasa ka ühe Kiss mustikasiidri.
Muide ka praegu podiseb meil potis hapukapsas. Mmm....

Ja ei saa üle ega ümber ka ilma jutust. Ei ole meil enam viimasel ajal olnud 30 kraadi sooja. Viimane nädal on olnud suhteliselt vihmane ja jahe. Päeval isegi 17 ja 18 kraadi osadel päevadel. Võib kõlada imelikult aga tegelt ka, sellised kraadid on jahedad. Tahaks rohkem kui 25 kraadi ja päikest. Oleme juba vahepeal jõudnud mõelda, et ostaks endale radiaatori või korjaks kuskilt tee äärest üles. Korjaks üles ses suhtes, et siin on kombeks, et inimesed tõstavad tänvale (oma maja ette) asju, mida nad enam ei vaja. See aga ei tähenda, et need kasutuskõlbmatud oleksid. Täna näiteks tööle minnes nägin tee ääres lisaks kõigele muule kraamile ka kahte radiaatorit.

Ja eile külastasime esimest korda meie hotelli all olevat söögikohta. Tellisin endale Caesari salati ja maitsest täpselt nii nagu olin oodanud. Very good. Kindlasti mõni päev lähen ja söön seda veel.

Ajavahe on nüüd 8 tundi

2009-10-04T05:53:00.000-07:00

Hea, et sattusin eile juhuslikult õhtuste uudiste lõppu nägema, muidu oleks täna tööle tund aega hiljem jõudnud. Kuna seda kella keeramise osa näitas vaid mõni sekund, siis ei olnud üldse kindel, et kas see tähendaski seda, et on aeg kella keerata. Otsisin ka netist selle kohta infot aga ikkagi jäi veidi kripeldama, et mis värk siis ikkagi on. Hommikul oleme juba harjunud, et tõuseme enamvähem samal ajal, kui väljas valgeks minema hakkab, isegi nädalavahetusel. Täna siis esimese asjana panin kohe teleka käima ja oligi nii. Hommikusaates näitas, et kell oligi tunnikese võrra edasi keeratud.

Nagu eelmine kord kirjutasin, siis olen nüüd ka jälle täitsa tööinimene. Kaks nädalat tagasi, esmaspäeval, jagasin oma cv-sid. Viisin kahte hotelli, mis asuvad meie hotellist u.4 km kaugusel ostukeskuste tänaval ja mõnedesse poodidesse seal. Juba järgmise päeva hommikul helistas Mantral Chatswood hotelli (esimene koht, kuhu oma cv jätsin ja tööotsija ankeedi ära täitsin) manager ja kutsus mind sama päeva lõunal intervjuule, mis kestis natuke vähem kui poolteist tundi. Intervjuu lõppes sellega, et saingi endale töö. Muide enne intervjuud, kui hotelli vastuvõtu lauas manageri ootasin, siis tekkis hetkeks täielik pinge. Nii või naa on normaalne, et enne tööintervjuud oled närvis aga siis lõi korraga pähe, et ma pean ju vaid inglise keeles rääkima. Aga tegelikult ei olnud midagi hullu, läks kenasti. Esimene tööpäev oli reedel.

Ametikoht on mul housekeeper ehk siis eesti keeles öeldes toateenija. Intervjuul oli juttu, et mingi aja pärast kui soovi on, siis saan ka hommikusöögi teenindaja tööd teha ja kui siis veel lisatunde vaja, siis õhtul ka restoranis aga selleks tuleks veel ühepäevane baarikoolitus läbida (et võiksin alkoholiga tegeleda). Aga eks näis, kuis kujuneb. Hetkel üritan veel housekeeper´i ametisse sisse elada. Esimesel päeval õppisin/töötasin ühe Nepaali tüdrukuga koos ja järgmine kord mõned tunnid supervisoriga aga peale seda pidin juba ise hakkama saama. Käed ja jalad päevad ikka päris kiiresti käima, kuna tube, mida läbi käija ja korrastada on palju. Esimestel päevadel ei leidnud isegi aega, et lõunat teha, kuna tahtsin õigeks ajaks toad korda saada aga isegi siis ei õnnestunud. Nüüd aga teen ikka lõunaid ka (seda supervisorite soovitaval nõudmisel. Üks on kohalik naine ja teine aasia tüdruk).

Kuna olen casual ehk siis nö hooaja töötaja, siis ei tea väga palju ette, et mis päevadel töötan ja kui kaua. Aga enamus päevi saab ikka tool käija. Tegelikult oli alguses jutt, et töötan see nädal kõikidel päevadel aga siis reedel öeldi, et laupäev on siiski vaba ja tööle saan tulla pühapäeval ehk täna. Tegelikult oli väga hea, et sain laupäeva vabaks, kuna hommikul tundsin, et olen ikka täitsa, täitsa väsinud. Kuna eile sadas vihma, nagu ka täna, siis Reinul jäi ka tööpäev ära (pidid hakkama aeda värvima aga noh, vihmaga ei saa ju värvida).

Kasutasime oma vaba laupäeva ära selleks, et külastada Sydney Aquariumi ja Wildlife parki, kuhu olime tahtnud juba eelnevatel nädalavahetustel minna. Kuna ilma oli vihmane, siis oli kohale tulnud päris palju inimesi, mis ei olnud väga positiivne, kuna mõne akvaariumi juures oli nii palju inimesi korraga, et oli tükk tegemist, et seal liikuda nii, et keegi sulle jala peale ei astu või küünarnukiga ribidesse ei pane. Aga kokkuvõttes oli mega lahe. Tunne oli nagu väike laps loomaaias. Nii palju kihvte ja huvitavaid loomi oli. Esimest korda elus ja oma silmaga (mitte telekast või pildi pealt) sai näha pingviine, haisid, dugongse, koaalasid jm. Aga seal olid veel kängurud, krodillid, erinevad linnud, igasugu kalasid, eraldi liblikate ruum, ja siis Suure Vallrahu korallid ja kalad. Ja siis ämblikud ja igasugu sitikad ning maod (muide maailma kõige mürgisemate madude edetabeli kolm esimest elab just Austraalias). Enne olin neist ühte (Brown snake´i) vaid äsja farmer poolt allaaetuna näinud. Rein ühte neist Lääne-Austraalia ühes rahvuspargis jalutades.

Lõunat käisime söömas hiinalinnas, kus on tunduvalt odavam, kui keskmisel Sydney kesklinna söögikohas. Aaasitoidupoed, söögikohad ja teenindusärid on koondunud ühte kohta kokku umbes 4-le erinevale tänavale. Huvitav oli see, kui olime oma toidu lõpetanud ja hakkasime lahkuma, siis kuulsime ja nägime, kuidas rahvas oli vaimustuses mingist tantsivast draakonist, kes muusika saatel liikus erinevatest poodidest ja toidukohtadest edasi. Meie jaoks oli see muidugi harjumatu ja naljakas aga aasialastele on see mingi õnne tähendusega.

Laup. hommikul tõstsime väärtuslikuma vara auto peale ja sõitsime u. 10km edasi ühte teise motelli, kuna meie tuba oli 2 päevaks broneeritud kellegile teisele. Ei osanud ka arvata, et seal hotellis nii kaua oleme ja panime toa kinni esialgu vaid nädalaks. Motell, kus hetkel oleme on tunduvalt kallim, kui hotell aga samas ja palju hubasem. Küsisin täna vastuvõtust, et kas neil oleks meile mingi erihind st. soodsam, kui tahaksime siia jääda näiteks kuuks või kaheks. Aga kahjuks siin kehtib ühe öö hind, sõltumata sellest, kaua sa koha peal oled.

Homme aga saame juba endisesse hotelli ja oma tuppa tagasi. Õnneks kõike kotte ei pidanud nädalavahetuseks kaasa tarima, vaid saime hotelli ühte tuppa oma asjad hoiule jätta. Laup. asju pakkides imestasime ise ka, et Austraaliasse tulime vaid ühe seljakotiga aga nüüd on meil seda varandust nii palju tekkinud. Aga samas kui mõelda jälle, et see on hetkel ka kogu meie elu, siis tegelikult ei ole asju üldse palju.

Oleme siin vahepeal ka aktiivselt elamist otsinud. Hotell on küll ok aga ikkagi kui wc ja dušš on koridoris, mis tähendab ka et nõusid tuleb seal pesemas käija, siis on päris tüütu. Ja külmkappi ka ei ole, ei toas ega ka kuskil koridoris.

Neljapäeval leppisin maakleriga kokku, et ta näitab meile ühte korterit, mis netist vaadates tundus väga hea. Ka kohapeal korterit nähes arvasime, et täitsa OK. Aga siis koputati uksele ja sisse tuli järgmine klient, kes oli ka sellest korterist huvitatud. Ja kohe peale meid sai maakler järgmise kliendiga kokku. Suhteliselt nõme süsteem siin, et kes rohkem pakub või kes suudab oma maksejõulisust kiiremini toestada, saab korteri endale. Lisaks tuleb pangast veel võtta oma sissetulekute kohta väljavõte, passi ja juhilubade koopia ja siis veel üks maalklerifirma poolt ankeet täita, kus tuleb igasugu infot kirjutada (nt isegi 2 soovitajat on vaja). Kuna selleks päevaks oli juba pank kinni ja ka järgmisel päeval peale tööd panka ei jõudnud, siis praeguseks jäi see korter sinna paika. Nõme oli ka see, et maakler tegi suured silmad selle peale, kui vastasin, et me mõtlelsime seda stuudiot rentida u. 3 kuud või rohkem. Ta eeldas, et vähemalt aastaks.
Eks vaatamegi siis kortereid edasi. Kiiret ei ole, sest hotellis saab hakkama küll. Sest kui midagi juba rentima hakata, siis võiks ka midagi head olla, kuhu pikemalt jääda.

OK, järgmise korrani, sest aeg on magama minna. Meil ju kell juba 12 öösel, kui teil on alles 4 päeval.

2009-09-23T21:37:00.000-07:00

Oleme nüüd vahepeal üht teist jõudnud avastada ja suurlinna kiire elugagi veidi harjunud. Nagu eelmises blogi sissekandes kirjutasin, et plaanisime nv. Blue Mountain´sse minna, nii ka tegime. Ilm oli sel laupäeval jube palav (30 kraadi ringis) ja seega väga pikki jalutuskäike rahvuspargis ette ei võtnud. Aga jalutasime piisavalt, et silm sai puhata, kuna loodus oli seal ilus (suur kosk, sügavad orud ja mäed). Järgmisel päeval tegime siis kesklinnaga tutvumise päeva. Jalutasime Royal Botanic Garden´is, kus sai kenasti ühele pildile nii ooperimaja kui ka uhke sadamasilla. Vaatasime ja katsusime ka ooperimaja ja silla lähedalt ära. Korra tekkis mõte, et võtaks üle silla käimise tuuri aga kui olime juba vaid sillal natuke jalutanud ja tajunud kui kõrge see on, siis pidasime paremaks mitte minna (pilet oli ka jube kirves).
Kõndisime läbi ka ühelt tänavaturult, kus müüdi igasugu pudi padi. Meie pilk jäi aga pidama kahel tänavakunstnikul. Mul on igatahes alati olnud sisimas soov, et lahe oleks end kellegil joonistada lasta. Ja kui nägime, et üks pilt, mis oli meie silme all parasjagu valmimas, oli suhteliselt joonistatavate moodi, siis otsustasime, et miks mitte lasta ka ennast jäädvustada. Pildile joonistas ta meid kõrvuti istuma aga tegelikult kui joonistas, siis istus korraga vaid üks. Tulemusega väga rahule ei jäänud, sest ei suutnud eriti ühiseid jooni leida aga noh, vahet pole. Hea mälestus on siiski.
Eelmisel pühapäeval tegime jälle ühe kesklinna päeva. Päeva valik ei olnud just hästi õnnestunud, kuna samal hommikul toimus suur Sydney maraton. Sellega seoses oli palju liiklus ümberkorraldusi ja osad tänavad hoopis kinni. Ja muudatusi oli ka just selle tänava peal, kuhu olime plaaninud oma auto parkida ja ringi vaadata. Esimene linnasõidu katse sõna otseses mõttes edaõnnestus. Läbi suurte ummikute jõudsime peaaegu soovitud tänavasse aga siis keerasime ühe tänava valesti ja enam tagasiteed ei olnud, kui tuli vaid otse üle silla kesklinnast kaugemale sõita. Egas siis midagi. Kuna teistega oli kokkusaamine juba varem paika pandud, siis tuli leida jälle õige tee ots ja kesklinna poole tagasi sõita. Lõpuks jõudsimegi taas linna, leidsime soovitud parkimiskoha ja saime Aale ja tema kihlatuga kokku ning Tõnisega. Kuna Aalel ja tema teisel poolel oli leppitud veel üks külla minek kokku, siis nendega saime suhteliselt lühidalt vesteldud. Tõnisega tegime veel väikse jalutuskäigu linnas ja istusime maha Oxfordi tänaval asuvasse eesti kohvikusse. Nagu baarman ütles, siis ei saa seal kahjuks kaerajaani tantsida ega eesti õlut juua. Eestiga on see kohvik vaid nii palju seotud, seal töötavad vaid eestlased.

Plaanisime tegelikult too päev ka ühte suurde akvaariumisse ja metsiku looduse parki jõuda aga kuna kell oli juba lõpuks palju, siis otsustasime, et jätame need külastused mõneks teiseks korraks.

Kuna Tõnis tegi reklaami, et tema kodu lähedale Bondi beach´ile jääb üks vene pood, siis sõitsimegi hoopis sinna ja pärast seda viisime ka Tõnise koju. Vene poest leidis igasugu väärtusliku kraami, mida silmad polnud juba mitmeid mitmeid kuid näinud. Lõpuks lahkusime poest kotiga, kus sees must leib, heeringas, sprotid, hapukapsas, hapukoor, tatratangud. Kodus muidugi oli pettumus suur, kui avastasime, et külmkapist Karumsi kohukesi ei võtnudki. Aga eks siis järgmine kord, kui sinna kanti satub, siis ostame topelt.

Ja vast kõige suurem uudis see, et ma sain endale ka tööd ühes neljatärni hotellis. Alustan homme. Aa, ja siis see ka, et meil oli siin eile päris korralik liivatorm. Vb nägite isegi uudistest. Kohe varsti kirjutan pikemalt.

Jah, oleme ikka endiselt Sydneys

2009-09-09T20:50:00.000-07:00

(Marite jutt) Teeme tööd ja püüame vaikselt suurlinna eluga kohaneda. Aga nüüd kõigest veidi lähemalt.
Pühapäeva hommikul Oranges ärgates oli üllatus suur, kui avastasime, et väljas oli kõik härmas kaasaarvatud meie auto. Poleks nagu arvanudki, et siin päris miinusesse läheb aga kuna enne Sydneyt on suhteliselt mägine maastik, siis on täitsa võimalik, sest siin ju isegi mäed, kus saab talisporti harrastada. Enne Sydneysse jõudmist vaatasime põgusalt üle ka kuulsa The Blue Mountainsi (Three Sisters). Kuna see rahvuspark on küllalt suur, siis otsustasime, et parem jätame selle avastamise mõneks teiseks nädalavahetuseks. Kohustusliku pildi kolme õe juures saime aga juba seekord tehtud. Sõit sinna oli hästi kurviline, tõusude ja langustega. Madalamates kohtades oli sõit nagu siil udus. Ja sealt kandist edasi sõites oli tunda, kuidas liiklus muutus aina tihedamaks ja kaarti oli aina raskem lugeda. Mingil hetkel tundsime, et muud üle ei jää, kui tuleb teha planeerimata väljaminek ja osta endale autosse GPS seade. Peale auto käsipesu ja avastust, et oleme õigest teest mööda pannud, otsisime juba lähimat elektroonikapoodi. Muide üks kohalik mees, kellel palusin kaardil näidata oma asukohta, pööritas hetkeks silmi ja hakkas siis meie kaartide atlasest paremat Sydney kaarti otsima. Kui ütlesin, et see ongi parim, siis ta pidas paremaks käega viidata vajalikus suunas. Mitte, et meie ammu ostetud kaardiatlas kehv oleks aga suurlinnade jaoks peaks ikka täitsa eraldi kaardid olema, kuna meie kaardil on märgitud vaid suuremad tänavad.

Leidsime elektroonikapoe ja peale müüjaga väikest arutelu olimegi uue väga kasuliku vidina omanikud. Saame seda hiljem ka Eestis kasutada (on vaja vaid Eesti või siis Euroopa kaardid peale laadida). Müüja oli muide väga sõbralik. Kui hakkasime garantiiankeeti täitma, siis ta hakkas täitsa ootamatult rääkima naljakat lugu, mis tal sõbrannaga oli juhtunud. Nimelt kui tal kunagi oli vaja kellegile öelda tüdruku telefoninumber, siis ta ajas osad numbrid kogemata segamini ja siis oli tal tüdruksõbraga tükk tegemist, et talle seletada, et see oli kogemata. Eestis sellist situatsiooni naljalt ette ei tule, et müüja hakkab täitsa lambist oma eraelust jutustama.

Et kõik liiga hästi ei oleks, siis alati peab ju midagi juhtuma ka. Me siis sõitsime linnaossa nimega Chatswood, kus pidime kokku saama Reinu tulevase tööandjaga. Kuna aga kokkusaamiseni oli veidi aega, siis otsustasime, et katsetame äsja ostetud GPS´i ja viime Tõnise kesklinna ära, et ta ei peaks oma saja kotiga matkama hakkama. Just sellel hetkel aga otsustas auto aku tühjaks minna (millagil tulevikus tuleb vist aku uuema vastu ära vahetada). Ega siis ei olnudki pikka mõtlemist, kui helistasime meile juba tuttavale numbrile RAC`i. Autoabi oli kohal 10 minutiga ja mõni minut hiljem tänu krokodillidele saimegi kesklinna poole sõita. Sydney ooperimaja veel ei näinud aga täiusliku kaarega sadamasild on nähtud ja katsetatud (kuna ei teadnud, et tee üle silla on tasuline, siis mingi aja pärast peaks meile saabuma postiga arve).

Peale linnaskäiku istusime tunnikese Reinu ülemuse koduaias ning rääkisime tööst ja niisama tühjast tähjast. Kuna aeg hakkas juba õhtusse jõudma, siis peale seda oli meil aeg endale mingi elamiskoht vaadata. Ei pidanud kaua otsima. Sõitsime mõned kilomeetrid suvalises suunas. Peatusime bensukas ja küsisime, kus saaks ööbida ja sealt juhatatigi meid paarsada meetrit edasi, kus asus Bridgewiev Hotel. Astusime sisse, küsisime tuba ja kui pakutud tuba oli üle vaadatud, siis võtsime juba terve nädala. Mingit luksust siin ei ole aga mõneks ajaks kõlbab elamiseks küll. Miinuseks on see, et dušš ja wc asuvad koridoris ning toas ei ole külmkappi. Ja nüüd oleme ka aru saanud, et hommikul ei ole vaja äratuskella panna, sest tuvide „laulmise“ peale ärkame nii või naa.

Õhtul tahtsime võtta kiiresti mingit hiinakat aga kuna oli pühapäeva, siis enamus kohti oli selleks ajaks juba kinni. Lõpuks avastasime aga ennast istumas India restoranist küünlavalgel ja ainukeste külalistena süües kõike head ja huvitavat. Ei oleks tahtnudki nii palju kulutada aga sõbralik tädi, kes meid teenindas suutsis meid igasugu asju proovima panna. Samas aga ei olnud ka rahast kahju, sest toit oli tõesti väga maitsev ja vahest ju võib ka ennast hästi tunda, eksju. Lahkudes andis tädi meile kaasa ka ühe külma õlle (kahjuks mitte India oma).

Järgmisel päeval ehk siis esmaspäeval oligi Reinul juba esimene tööpäev maalrina. Mina püüsin ka kasulik olla ning korrastasin meie ajutist elamist, tutvusin ümbruskonna tänavate ja poodidega ning otsisin netist elamist (easyroommates.com).

Teisipäeval oli juba ka minul tööpäev. Minust sai sel päeval samuti maaler. Ega tütar ei saa siis isast ju kehvem olla, onju. Objekt asus meie hotellist vaid paari kilomeetri kaugusel nagu enamus kohti (eramajad). Minu ülesanne oli värvida aeda. Rein lihvis akent, pani pragudesse silikooni ja värvis seina. Ilm oli mõnusalt soe ja päikseline ja töös midagi väga keerulist ei olnud. Aga kõike tuleb teha ikkagi ülimalt hoolikalt, millest ka koguaeg pidev pinge, kuna töö peab olema korrektne.

Eile ja täna läks Rein koos ülemusega juba teisele objektile maalritööd tegema. Mina sain uue töö. Nimelt pesin ülemuse pere majas kõik aknad puhtaks. Naine teeb housekeeper´i tööd aga nagu öeldakse, siis ega kingsepal pole ju kingi. Ei, tegelt kodu on neil kõik kenasti puhas, kena ja korras aga aknapesuni ei olnud veel jõudnud. Mulle sobis. Eile pesin 8,5 tundi ja täna töötasin pool päeva ning kuna polnud rohkem aknaid, mida pesta. Tänu sellele sain nüüd siis aega, et jälle blogi uuendada.

Siin pool mandril on juba täitsa suve tunda (kalendri järgi on veel muidugi kevad). Nädalavahetuseks lubab päikest nagu eenevatelgi päevadel aga sooja pügalad ulatuvad juba 27-30kraadini. Plaanime laupäeval sõita Blue Mountains National Park´i, et veeta üks lõõgastav nädalavahetus looduses. Millagil teeme ka ühe linna päeva, et vaadata üle ooperimaja, külastada Eesti Maja ja tahame leida ka mõne vene poe, kus pidavat olema saada igasugu väärt kraami (must leib, kohukesed, pelmeenid, seljanka, hapukurk jms...juba sellele mõeldes hakkab suu vett jooksma). Nagu teate, siis Sydney on väga suur ja samuti ka selle kesklinn, nii et avastamiseks jääb ühest päevaks otse loomulikult väheks. On palju, mida tahaks näha.

Jõudsime Sydneysse

2009-09-06T03:45:00.000-07:00

Kirjutab homme täpsemalt, et mis ja kus...lühidalt öeldes-kõik on hästi :)

Sydney´ni veel vaid natuke alla 300 km

2009-09-05T04:22:00.000-07:00

Täna jõudsime linna nimega Orange. Sõitsime jälle põhimõtteliselt terve päeva. Hommikul oli plaan, et ööbime täna Katoombas, mis on Sydneyst u. tunnikese autosõidu kaugusel ja The Blue Mountains´i külje all aga peale 600 km otsustasime, et parem on, kui siiski nii pikalt edasi ei sõida. Otsus tuli suhteliselt peale seda, kui mina rooli läksin. Nimelt olin jõudnud sõita vaid u.1o km kui ühtäkki avastasin, et olin unustanud silmad kaheks sekundiks kinni (täitsa õudne. Sõime just enne sõidu alustamist, autos oli uimastavalt soe ja muusika ka sel hetkel ei mänginud ja jäin mõttesse ja...). See ehmatas mind nii ära, et ülejäänud tee olin väga ergas. Panime kohe muusika mängima ja avasime aeg ajalt aknaid ja panin külma õhu näo peale puhuma. Siit igatahes moraal, et kui oled väsinud, siis puhka! nagu ka kõikide Austraalia teede äärses olevad sildid ütlevad.

U. 30 km enne Oranget vilgutas paar vastutulevat autot tuledega, just kui politsei oleks tee ääres kiirust mõõtmas. Siis aga mõne aja pärast tuli vastu auto, kust juht andis avatud aknast käega märku, et võtaksime hoo maha. Ja kohe oli ka teel näha, et on juhtunud mingit suuremat sorti liiklusõnnetus, sest vilkuvaid tulesid oli palju (mitu politseiautot, kiirabi). Kohe sai selgeks ka see, et sama teed edasi sõita pole võimalik. Pöörasime siis auto ümber ja võtsime suuna teiste autode järgi, kes suure tõenäosusega samuti teist võimaliku teed otsivad. Peale mitmeid kilomeetreid mööda jube kurvist ja kruusast (loe: libedat) teed ja jõudsimegi taas suurele maanteele välja.

Seni olime ööbinud karavan parkide cabin´ites ning rahule jäänud. Tahtsime seda teha ka siin aga mõlemad linna karavanid olid täiesti välja müüdud. Algul mõtlesime, et "tore" aga tegelikult leidsime Motor Lodge´i, kus samuti väiksed majakesed (nagu ridaelamu). Köögi osa selles küll ei ole aga samas muu vajalik ikka olemas ja väga korralik samuti.
Nagu ka eile ei viitsinud kohale jõudes enam midagi vaaritama hakata, siis võtsime söögiks hiinaka kiirtoitu. Kuna kõht oli suhteliselt tühi, siis esmapilgul tundus ports väike. Võtsimegi siis mõlemad juurde veel McDonaldsi eined ka.

Maakad sõidavad suurlinna

2009-09-04T05:01:00.001-07:00

Kolmapäeva varahommikul 6.30 olid meil kogu elamine auto peal ja olime valmis startima idakaldale. Start siiski natuke enne seitset, sest Tõnisel õnnestus sisse magada. Hommikul rääkisime veel paar sõna ka Nao ja afganistaani poisi Aziz´ga.
Kõlab suhteliselt pööraselt aga tegelikult ei olegi see sõitmine väga hull olnud (õnneks ei ole hetkel nii palav ka). Igatahes sõitsime kolmapäeval kokku üle 1000 km (mina sellest 180 km).
Jõudsime tee äärsesse asustusse nimega Balladina. Peale ühe kompleksi, kus oli motell, karavanpark, backpacker ja pood, ei olnud peale looduse midagi.
Neljapäeval sõitis terve tee Rein, kokku natuke üle 1000km. Jõudsime linna nimega Ceduna. Eelmine kord kui siin käisime, siis tundsime, et siia tahaks veel tagasi tulla. Ja kui eile siia tagasi jõudsime, siis oli tunne sama. Väga mõnus väike ja vaikne ookeani äärne linna on. See kord oli see sama karavan park juba täis ja seega ööbisime ühes teises ookeani äärses, mis oli ka täitsa mõnus. Saime oma käsutusse köögi, kus kõik vajalik olemas, magamistoa, kus kaks nari (üks neist kahesevoodiga) ja siis veel läbi väikse väliesiku läks vanni/wc tuppa.
Täna tundsin, et energiat jätkub ja sõitsin terve tee (880km) ise. Jõudsime linna nimega Broken Hill. Ööbime jälle karavan pargis. Ja võtsime jälle cabin´i ehk siis väikse maja, kus samuti paeaegu kõik eluks vajalik olemas (seal hulgas dušš ja wc sees).
Pikast sõidust jäi eredamalt meelde see, et pidin korra pidurdama, et oodata, kuni emuema oma 5 pisikese emulapsega üle tee läheb. Ja siis kui mingid metsikud kitsed või soku moodi elukad peaaegu tee peal jalutasid. „Magavaid“ kängurusid nägi ka päris mitmeid. Kahjuks mõned teist olid veel täitsa beebid. Muidu möödus sõit jälle suhteliselt rahulikult. Viimased tunnid aga juba suhteliselt niheledes, sest tagumikud olid üpris kanged.
Uni surub juba liiga tugevalt peale ja seega on targem praeguseks lõpetada. Järgmise korrani.

Head aega Manjimup!

2009-09-04T03:59:00.000-07:00

(Marite jutt) Väike täpsustus. Kui Reinu jaoks olid viimased nädalad Manjimupis töö poolest ühed raskeimad, siis minu jaoks olid just ühed lihtsamad. Alguses oli jutt, et poogin õunapuid vaid maksimum neli päeva ja peale seda jälle teistega koos väetama aga tegelikult töötasingi ülemuse poja farmis kuni Manjimupis oleku aja lõpuni. Sain teha igasugu lihtsaid töid: pookisin pisikesi avokaadopuid, kastsin kasvuhoones avokaadopuid. Samuti väetasin neid väikeste väetise kraanulitega ja väikse kulbiga veega segatud väetisega. Ja siis veel tegin neile üleliigsete õite ja lahtede kärpimist ja lõpuks panin neile toestuseks bambuseoksi. Ühesõnaga peaaegu nagu täitsa proff juba sellel alal. Üks kohalik mees, kes Rodi juures töötab ja teab nursery´st palju, kiitis, et poogin väga hästi. Muidugi ei jätnud ta ka mainimata , et kui minu poogitu õunapuud kasvama ei hakka, siis on kohe teada, kelle suunas vaadata.
OK, aitab mõneks ajaks töö juttudest. Ja Manjimupist.

Siin on keegi!

2009-08-28T19:31:00.000-07:00

Nagu vist kõik aru on saanud lükkus minu homme paar päeva edasi. Proovin siis hästi lühidalt ülejäänud seiklused kokku võtta. Igatahes meie kola saabus lõpuks mingi natuke enne kella 16. Selleks ajaks oli väljunud viimane buss, mis saarel sõidab. Autodega saarel sõita ei tohi ja selleks on ainult buss, mis reisijaid veab. Seega jäi ära meie esialgne plaan ööbida telkides kuskil saare teises otsas.
Kuna mingit majakest polnud võimalik enam rentida, sest väidedavalt olid kõik majad inimesi täis või siis koristajad polnud veel neid jõudnud koristada. Otsustasime siis ööbida koopas, mille avastasime kui ootasime oma pagasit. Õhtul käisid kangemad mehed surfamas ja püüdsid kala. Saagiks saadi mingi lesta välimusega kala. Andres viskas ta vette tagasi, sest keegi ei suutnud tuvastada kas see elukas on ka söödav. Õhtul keedeti väiksel pliidil kaasavõetud purgisuppe ja limpsiti rummi koolaga. Südaöö paiku laotasime oma matid koopa põrandale ja tõmbasime magamiskotid ümber ning uinusime sügavasse unne. Kella 4 paiku ärkasime röögatuse peale- SIIN ON KEEGI!!! Kisajaks oli Triin- Liis, kes kuulis mingit krabinat meie kottide ümber. Krabistajaks oli quokka (ei teagi ,kuidas on nende eesti keelne nimetus). Pilti nendest näete siin- http://en.wikipedia.org/wiki/Quokka Neid vennikesi vaadates jääb mulje, et nende ema on olnud rott ja isa orav. Kuhu ma siis jäingi... nohh igatahes need tobud olid tulnud meid uudistama ja meie prügikottidest tuhlama. Need raisad ei karda ka inimesi ega midagi. Algul proovisin neid taskulambi valgusega hirmutada, aga see ei aidanud. Siis loopisin neid kividega, see ei aidanud samuti. Lõpuks pani Kuno 1,5 liitrise täis veepudeliga ühele, siis nad hakkasid vaikselt aru saama, et meiega ei maksa nalja teha. Vaja läks muidugi paari hoopi veel, ennem kui nad meid rahule jätsid.
Hommikul ärkasime 9 paiku, pakkisime asjad ja sõitsime bussiga saare teise otsa, kus Andres ja Reno surfisid. Meie vahtisime niisama ja sõime grillitud kana. Midagi nagu väga erilist ei juhtunud. Kell 14 astusime tagasi laeva peale ja sõitsime tagasi mandrile. Laev enam nii palju ei raputanud, aga natuke ikka. Sadmas jätsime hüvasti Andrese ja Renoga ning peale seda viisime Kuno ja Triin- Liisi koju. Jätsime ka nendega hüvasti, päris kurbus puges hinge kohe tegelt. Tegu on väga toredate inimestega ja mine tea, millal me neid taas kohtame. Plaanime ju järgmisel nädalal Idakaldale reisida. Kokkuvõtteks võib öelda, et vaieldamatult oli üks parimaid nädalavahetusi Austraalias, vähemalt meie jaoks.
Tagasi Manjisse võttis sõit 3,5 tundi ja roolis oli Marite, sest linna sõitsin mina. Teel juhtus selline huvitav seik, et kuskil 50km Perthist väljas lamas keset teed lammas ja mingi naine sikutas teda tee äärde. Algul arvasime, et ta oli lamba lihtsalt alla ajanud, sest lambal tuli suust verd. Meie jaoks oli see muidugi imelik, sest kuidas peaaegu linnas saab lammas teele. Selgus tuli majja kuskil poole tunni pärast. Nimelt meie ees sõitis suur rekka, millel järel kaks haagist koos lammastega. Haagised olid 4 kordsed ja kõik korrused olid lambaid täis ja loomulikult nn. viimasel korrusel polnud katust peal. Nii me siis nägime kuidas sõidu ajal üks lammas seal 4 korrusel teiste seljas „ratsutas“. Tõenäoliselt kukkus varem teel nähtud lammas samast veokist teele. Proovisime hästi kiiresti sellest rekkast mööda saada, sest ei soovinud, et lammas meie esiklaasi maanduks. Selline natuke kurb looke siis lõpetuseks.
PS! Marite paneb siia loo juurde ka video meie koopast, kus me siis ööbisime.

Palju toredaid inimesi

2009-08-24T05:54:00.000-07:00

24.08 (Reinu jutt)
Tere sõbrad! Võtan nüüd ennast kokku ja kirjutan ka üle pika aja meie seiklustest.
Töö koha pealt pole sittagi muutunud. Eelmisel nädalal viidid mind ka siis lõpuks „mägedesse“ mände väetama. Ei viitsi isegi enam vinguda, et see on sigaraske ja ma ei viitsi enam seda tööd teha. Õnneks üks nädal veel ja siis tõmbame idakaldale, aga sellest on juba Marite siin kirjutanud. Jätan siis selle vahele ja kirjutan põnevatemast asjadest, mis leidsid aset möödunud nädalavahetusel.
Kuna neljapäeva õhtuks olid mul närvid krussis, siis otsustasime, et reedel on mul day off ja Marite teeb natuke lühema päeva. Seda selleks, et reede õhtul oli noortel eestlastel Perthis väike grill plaanis ja tahtsime samuti natuke vaheldust saada. Startisime kell 14 ja Perthi jõudsime kell 18. Üritus oli linna põhjaosas ja sinna otsustasime sõita mööda freeway d. See oli meie jaoks muidugi uus kogemus. Freeway on 3-4 realine nn. kiirtee mis läbib linna, valgusfoorid puuduvad ja sõita saab kuskil 100 km/h. Mõeldud tehtud, lihtne polnud, sest isegi seal suutsime me ära eksida. Õigemini minu arvates luges Marite kaarti valesti ja magasime õige teeotsa maha, millelt maha pidime keerama. See juhtus muidugi mingi 20 km peale õiget kohta. Keerasime siis kiirteelt maha ja hakkasime õiget kohta otsima. Selle ka lõpuks leidsime, muidugi suutsime ka seal paar korda mõned valearvestused teha, aga kaua tehtud kaunike. Kohale me jõudsime täpselt samal ajal kui Triin- Liis ja Kuno (nendega tutvusime Jaanipäeva üritusel). Nendega oli kaasas nn. nende poeg Fredi. Tegelt pole Fredi päris nende poeg vaid hoopis nende üürnik.
Astusime tuppa ja nagu eestlastele ikka kohane alustasime napsudega. Muidu ei saa ju ükski pidu õiget hoogu sisse. Meie olime suht esimesed ja vaikselt tuli kokku kuskil ca 30-35 inimest. Enamuses olid uued näod ja nende nimed mulle küll meelde ei jäänud. Lisaks perekond Kunole olid tuttavates veel Andres, Kaisa ja Reno. Nendega tutvusime me samuti Jaanipäeval. Neid võib ka nagu perekonnaks kutsuda Kaisa ja Andres on paar ja Reno on nende üürnik ja Andrese töökaaslane. Marite vana kooliõde oli ka seal, aga mina ta nime ei mäleta. Ühesõnaga pidu oli nagu pidu ikka. Söödi ja joodi, joodi muidugi rohkem.
Mingil hetkel tuli vaikselt jutuks, et järgmisel päeval võiks sõita Rottnesti saarele. See plaan tuli perekond Andreselt, sest Andres ja Reno tegelevad lohesurfiga. Ma loodan ikka seda kutsutakse nii. Igatahes sul on tuulelohe moodi asi, millel on küljes nöörid. Lisaks on sul veel surfilaud (see pole nagu tavaline surfilaud, vaid erinev). Ühesõnaga lohe aetakse tuule jõul taevasse ja siis see veab sind lauaga mööda vett. Igasugu trikid on ka muidugi kohustuslikud. See selleks, natuke hiljem kirjutan sellest veel. Igatahes leppisime kokku, et järgmisel hommikul läheme siis 8 kesi sinna saarele. Meie Maritega pidime peale võtma Kuno, Triinu ja Fredi ning peale seda Andrese, Kaisa ja Renoga kuskil kaubanduskeskuses kokku saama. See tähendas, aga seda, et äratus oli hommikul vara. Sellepärast lahkusid ka teised varakult (kell 12 öösel) ja meie kobisime ka varsti peale seda Maritega magama. Ööbisime samas majas, kus see üritus toimus. Peo korraldaja Kaja eraldas meile oma toa koos voodiga. Suur, suur aitäh talle. Magama jäime kohe kui voodisse saime. Isegi see, et teises toas käis pidu veel täistuuridel.
Hommikul kell pool seitse oli äratus. Maganud olime kuskil tiba üle 5 tunni. Pesime, kusime ja kammiseme ennast. Tänasime perenaist ja oligi aeg võtta suund Wattsi uulitsale, kus Fredi oma „ema ja isaga“ elab. Õnneks Marite ei kuritarvitanud alkoholi eelmisel õhtul väga palju ja tema pandi siis pool kohustuslikult rooli. Auto oli pargitud maja ette ja ta oli mõnusa kallaku peal. Samuti polnud meil paagis eriti palju bensiini ja seni kuni Marite peegleid paika seadi hakkas mootor turtsuma. Pidime ruttu auto sileda maa peale ajama, et ta bensiini korralikult kätte saaks. Igatahes järgmine peatus oli bensiinijaam, kus suksut joodeti kogu raha eest.
Pool üheksa olime Wattsi tänaval nagu kokkulepitud. Kohe me seda muidugi üles ei leidnud ja 3-4 korda pidime ikka ennem helistama. Kohale jõudes, et meie 8 inimesest seltskonnast on järgi jäänud ainult 6. Fredi ei leidis mustmiljon vabandust mittetulemiseks. Tegelt ma arvan, et tal oli lihtsalt pohmellipoiss. Kaisa loobus samuti, sest ta ei tahtnud nende koera üks koju jätta. Loomi sellele saarele ei lubata kaasa tuua. Jätsime Fredi kodu valvama ja võtsime suuna kaubanduskeskuse juurde, kus pidime teistega kohtuma. Ostsime siis vajalikud söögid, joogi ja muu kola, mida meil saarel võis vaja minna. Peale seda võtsime suuna sadamasse. Teed näitas Andres, sest ta teadis õiget terminali. Nagu hiljem selgus ta väga hästi ikka ei teadnud, sest terminali jõudes selgus, et see on vale terminal. Õige asus natuke eemal ja loomulikult oli laeva väljumiseni 10 minutit. Õnneks jõudsime täpselt õigeks ajaks ja meie järgi isegi oodati, sest auto parkimine võttis natuke aega. Saare kohta täpsemalt võite lugeda täpsemalt siit- http://en.wikipedia.org/wiki/Rottnest_Island . Ei viitsi ise pikemalt saarest kirjutada, panen rõhku rohkem meie tegemistele.
Saarele sõit võttis 25 minutit ja sinna viib kiirlaev. Täitsa mõnusalt ikka hüppas see kui ookeanil sõitis. Kohale jõudes hakkasime kail otsima konteinerit kuhu me oma kola panime. Mida polnud oli loomulikult konteinert. Andres läks uuris mingi vennikese käest, et mis värk on? Ja loomulikult polnud need ohmud meie konteinerit laevale tõstnud. Asjad lubati järgmise reisiga ära tuua. Järgmine reis aga saabus mingi 2,5 tunni pärast.
Ok ma olen väsinud ja ei viitsi täna enam rohkem kirjutada... homme jätkan, teie aga tutvuge saarega wikipedia vahendusel...
Kuulmiseni homme!

Kuidas elate, mis uudist?

2009-08-15T08:17:00.000-07:00

15.08 (Marite jutt) Mis meil siis siin vahepeal toimunud on? Kõige suurem uudis vast see, et sain meili peale rõõmsa sõnumi: „This is to advise that you have been granted a Working Holiday Visa, Subclass 417, on 10 August 2009“ ehk siis mul on lubatud Austraalia mandril viibida kuni 21.nov 2010. Kuna polnud esmaspäevani meilile oma küsimusele vastust saanud, et kas pean lisaks kopsupildile ka arsti juurde mineva või ei, siis otsustasin, et panen ikkagi aja kinni. Kohe peale tööd helistasingi haiglasse ja panin kopsupildiks aja. Peale telefonikõne vaatasin oma meili ja üllatus. Ei olegi vaja ei kopsupilti ega arsti vastuvõttu, kuna olen juba viisa kätte saanud. Helistasin siis kohe haigla tagasi ja tühistasin aja. Vedas, pääsesin neist mõlemast.

Eelmisel nädalavahetusel käisime Perthis. Laupäeva hommikul peale toimetusi sõitsime Mareti ja Haraldi juurde. Too päev ja õhtu möödus suuresti juttu ajades. Tahtsime vaadata ka lõpuks selle filmi „Austraalia“ ära aga mingil müstilisel põhjusel ei olnud lisaks pildile ja taustamuusikale kuulda inimeste hääli. Seega jääb vaatamine mõneks teiseks korraks.

Pühapäeval oli Haraldi sünnipäev. Kella 12-st saabusid külalised. Alguses väiksed näksid ja joogid ja siis korralik kolmekäiguline lõunasöök. Väga maitsev oli ja seltskond oli ka nagu alati tore. Kuna ei tahtnud tagasisõiduga väga pimeda peale jääda, siis lahkusime esimestena kell pool neli. Leppisime ka nende kauaegse naabritädiga kokku, et järgmisel korral kui Perthi lähme, siis käime ka tema juures läbi.

Puud on peaaegu selleks aastaks kõik istutatud. Vaid osad istutavad veel viimaseid mände mägedes. Nüüd edasi saab teha väetamist, mis tegelikult alguses tundub isegi raskem olevat kui puude istutamine. Väetamise ajal tuleb kanda sama ämbrit/kotti, kuid väetis (väiksed hallid kraanulid) on mitu korda raskem. Olime seda ühel päeval ka juba varem teinud, kuid siis vaid 3 tundi. Nüüd tehes seda 8 tundi on tunda, et keha väsib kiiresti. Käima peab endiselt palju aga koorem, mida kanda on raske ja see annab kohe jalgades tunda. Õnneks see nädal tegin seda vaid korra, sest neljapäev ja reede sain õunte pookimist teha. Ja esmaspäeval jälle. Rein tegi endiselt väetamist. Reedel hakkas aga hommikul nii tugevalt sadama, et nad pidid juba kell 11 lõpetama. Kuna mina pookisin katus pea kohal, siis sain teha täis päeva. Suvel pookisime avokaadosid kasvuhoones, kus oli kohati nii palav nagu saunas (no mitte päris aga ikkagi). Nüüd õunapuid poogime tegelikult põhimõtteliselt õues. See on ilma usteta suur metallist hoone, kus toimub ka pakkimine. Aga kui terve päev vaid kohapeal istuda ja liigutada vaid sõrmi, siis ei ole seal eriti soe (eriti kui on tuul ja vihma sajab nagu oli seda reedel). Aga kui päike paistab siis on jällegi täitsa mõnus. Eks nagu igal asjal oma head ja vead.

Kuna ka väetamine saab varsti tehtud ja siin Manjimupis oleme peale kuuajast ringreisi ka juba üle 2 kuu jälle olnud, siis otsustasime, et septembri alguses pakime elamise kokku ja sõidame autoga idakaldale. Täpsemalt siis Sydneysse. Reinul võimalus seal maalritööd saada (ühel eesti poisil mingi väike firma seal). Aga eks kohapeal paistab, et mis seal on ja mis ei ole.
Täna ostsime Ipodi ja veel mingi vidina, millega on väga lihtne ja mugav autos läbi raadio muusikat (enda muusikat, mida Ipodi paneme) kuulata. Kui linna/aleviku piirist välja sõita, siis raadiosagedused kaovad ja cd´ga ei jõua ka koguaeg jännata. Meil cd-raadio ei taha tihti cd´s esimesel või siis isegi kümnendal korral mängima hakata. Kuna juba siit Sydneysse sõit võtab umbes nädala, siis saate isegi aru, et rohkelt muusikat kulub väga ära.

Vaatame, mis ta räägib?

2009-08-15T07:24:00.000-07:00

(Marite jutt) Peale väsitavat tööpäeva ei ole mingi ime, kui mõnusalt voodis olles ja ajakirja lugedes juba enne kella kaheksat silmad lihtsalt kinni vajuvad. Eriti koomiline on kui sind siis äkki üles äratatakse...ei saa midagi maast ega ilmast aru :)

Üks õhtu noorte pidutsejate häälte peale, kes akna tagant möödusid üles ärgates ei saanud esimesel hetkel aru, et kus ma olen. Mõtlesin, et unenägu veel kestab ja küsisin see peale Reinu käest, et mis need inimesed siin metsas teevad? Rein see peale üllatunult küsis, et mis metsas? Ma muidugi ka siis üllatunult vastu, et :"Kus me siis oleme?" Reinu vastas, et Manjimupis muidugi! Ma siis lasin lollaka pilguga silmadega toa üle ja alles siis lõi pildi ette, et oleme tõesti Manjimupi hotelli toas, mitte karavaniga metsas :)

Jälle Manjimupis tagasi

2009-08-06T04:37:00.000-07:00

06.08 Sõitsime eile õhtul peale tööd Manjimupi tagasi. Nii hea on taas tagasi olla. Kuna täna hommikul läksime jälle varakult tööle ja nüüd on jube väsimus, siis hetkel lihtsalt ei viitsi pikemalt kirjutada. Aga muidu on meil ikka kõik hästi.

2009-08-02T04:16:00.000-07:00

02.08 (Marite jutt) Kuna ei olnud siiani immigratsiooni büroost teadet saanud, et ei pea arstivastuvõtule teise viisa jaoks minema, siis kirjutasin täna neile ise meili ja küsisin, et kas siis ikkagi pean või ei pea. Ootan endiselt vastust.
Aa, oleme muide ikka veel Kojonupis, kuigi jah, ise ka teadsime, et see reede saab kõik lõpetatud ja siis saame Manjimupi tagasi minna. Aga ei. Mark tuli neljapäeval ka lõunast meile appi istutama. Vb ta ei olekski pool päeva meiega töötanud, kui ei oleks tahtnud paluda, et ehk oleme nõus järgmiseks nädalaks ka siia jääma. Esimene reaksioon oli küll, et ei viitsi enam siin olla aga samas kui kuulsime, et teine variant oleks see, et peame mände mägedesse istutama hakkama või siis mägedes väetama, siis oleme nõus veidikeseks veel jääma. Õnneks Manjimupi hotelli admin. Margaret oli väga mõistev ja vastutulelik ning lubas meil endiselt oma asju tubades hoida, ilma et selle eest midagi maksma peame. Loomulikult viime talle tagasi minnes tänutäheks midagi head, vb mingi veini näiteks.
Reede lõunal helistati meile Mick´s auto works´ist, kus oma auto parandusse jätsime, et auto on valmis ja võime järgi tulla. Kuna ei viitsinud laup. kell 8 Manjimupis olla (st. ärgata 6-st), siis otsustasime, et lõpetame varem ära ja sõidame juba reede peale tööd Manjimupi. Nii ka tegime. Mõnus kodune tunne oli jälle Manjimupis olla, eriti veel kui hotelli tuppa korra asju võtma läksime.
Auto´l olid need vead, mis palusime korda tehtud, kuid mehaanik soovitas kohe kiiremas korras ka mõlemad tagumised rehvid ära vahetada. Samuti arvas, et peaks lähitulevikus ka sumbutaja mingit asja parandama. Kuna auto on meil siin eluks vajalik, siis ilma pikema mõtlemiseta panimegi siis ülejärgmiseks nädalaks uue aja kinni. Ja otse mehaaniku juurest sõitsime samal tänaval asunud kummitöökotta, kus lasimegi taha tutikad rehvid panna. Kõik see kokku läks päris korralikult maksma aga mis teha, eks raha tuleb ja raha läheb- auto peab korras olema.
Kuna Kojonupis eriti shoppamise võimalusi ei ole, siis tegime ka vajalikud ostud ära. Ja kui kõik vajalikud asjatoimetused olid aetud, siis tellisime kõigile ühed mõnusad suured pitsad, lisaks küüslaugusaiad ja joogid. Tagasisõit oli väsitav, kuna sõita tuli pimedaga ja seetõttu jäid meil plaanitud mojitod järgmiseks päevaks ehk siis eilseks õhtuks.

Kuidas istutatakse puid?

2009-08-01T04:13:00.000-07:00

2009-07-27T03:47:00.000-07:00

27.07 (Marite jutt) Tegin eile ka neti teel teise aasta viisa taotluse ära. Taotlust lõpetades sain teate, et pean veel lisaks kopsupildi tegema ja arsti vastuvõtule minema. Rein sai tol korral sama teate aga kui olime jõudnud juba arstile aja kinni panna ja kopsupilt oli tehtud, siis avastasime, et meilile oli vahepeal tulnud kiri, et tegelikult ei ole vaja arsti vastuvõtule minna. Vedas. Ma nüüd ka loodan ja ootan, et äkki saan ka meilile samasisulise kirja. Seni ei ole kahjuks midagi saabunud. Aga tegelikult kui isegi pean arsti vastuvõtule minema, mis siis ikka, eks maksan viisa tegemise eest natuke rohkem. Kopsupilt on õnneks tasuta, vähemalt Manjimupi haiglas. Aga Manjimupi jõuame suure tõenäosusega tagasi selle nädala lõpus ehk siis saan arsti juurde minne mitte enne kui järgmisel nädalal. Ja peale seda kui pilt tehtud ja arsti juures käidud, siis võin alles oma teise aasta viisa vastust meilile oodata. Aga arvan, et viisa saamisega ei tohiks küll mingit probleemi olla.

2009-07-26T05:33:00.000-07:00

26.07 (Marite jutt) Oleme nüüd 3 päeva uues kohas puid istutanud. Pinnas suhteliselt hea, kohati isegi liiga pehme. Mõne koha peal peab lausa vette istutama. Kaks korda on jalg nii sügavale vajunud, et täpselt kummiku ülemisel piiril on vesi pidama jäänud. Nao´l ei läinud nii õnneks ja reede sai ühe jala ikka täitsa korralikult märjaks. Aga ega sellest midagi väga hullu ei ole ka, sest hea on see, et viimased kolm päeva on ilmad nii ilusad olnud. Päike paistab ja vihma ei saja (kui siis ainult öösel). Reede tõi Mark meile kasutada ka uuema bike, kuna vana keeldus hommikul niiskusega tööle minema.
Aa reede keset töö tegemist jooksid kolm känguru suhteliselt lähedalt üle vagude. Nad ikka hüppavad nagu vedrude peal. Ja siis kui aiani jõudsid, mis oli enne metsa, siis nagu muuseas hops ja olidki üle traat aia.

Laupäeva päeval peale tööd ja poes käiku tegime siin samas karavan pargis barbequed. Peale sööki otsustasime, et nüüd on viimane aeg Reinul juuksed lühemaks lõigata. Seda ka tegime aga enne kui sai valmis lõplik korralik soeng katsetasime kõik võimalike nõmedaid variante. Kõige nilbem oli see hetk, kui kogu pea oli juba kenasti lühike aga vaid ette jätsime pika tuka. Appi, see oli ikka väga nõme (meenutas nagu vene rahvusest noorukit). Eks pildid räägivad enda eest.

Pühapäeval toimetasime ja vedelesime (lugesime ajakirju, surfasime netis, tegime süüa) niisama. Pesime oma töö autot, mis oli ikka väga, väga räpane, sest ega ükski backpacker seda suure tõenäosusega enne puhastanud ei olnud. Endal on nüüd lihtsalt mugavam autos olla. Ma tegin ka päeval tunnise jalutuse Kojonupi peal. Aga ega tegelikult midagi huvitavat ei avastanudki. Üks peatänav ongi, kus üks toidupood ja siis paar toidukohta (bakery, country kitchen) , postkontor, politsei ja kohtumaja, apteek, tööriista kauplus, kool, kirikud jms aga enamus kohti oli muidugi pühapäeval kinni.
Loodame, et jõuame järgmise nädalaga siin kandis kõik puud ära istutada ja saame jälle tagasi kodusesse Manjimupi minna.

Lesson to learn

2009-07-22T07:25:00.000-07:00

22.07 (Marite jut) Pühapäeval pani RAC töötaja kiiresti mingi traadi abiga meie auto tööle ja siis sõitsimegi Manjimupi, kus jätsime oma auto Mick´s Autowork kõrvale (oleme seal alati oma autot ülevaadata ja parandada lasknud). Korra käisime ka hotelli toast läbi ja jätsime mõned asjad hotelli. Nt söögiriistad, sest meil siin karavanpargis on kõik olemas. Tagasi Kojonupi sõitsime ülemuse vana Holdeniga.

Täna lõpetasime selles kohas, mille pärast siia tulime, puude istutamise. Aga ülemuse poeg küsis eile, et kas oleme nõus Kojonupis veetma veel ühe nädala, sest tegelikult siit mingi 15 min autosõidu kaugusel on veel üks suhteliselt suur maalapp, mis tuleks täis istutada. Peale natukest mõtlemist olime nõus, sest tegelikult on mõnus olla ise enda peremees. Ülemus ise ei käi siin üldse koha peal. Tema poeg, Mark käib aeg ajalt läbi nagu täna ja kuulab mis meil mureks ja aitab ka nats teha ja eks vaatab ka kuidas hakkama oleme saanud. Saame ilma ülemusteta täitsa hästi hakkama, kui välja arvata mõned väiksemad jamad. Esmaspäev jäi meil näiteks auto kinni, millel olid puud peale laotud. Kuna rehvid on sel suhteliselt peenikesed ja puudest ka raskus taga ning vihmast oli maapind pehme, siis juhtuski. Me ei jõudnud isegi põllule väga lähedale sõita, kui ilus roheline muru osutus petlikuks st liiga pehmeks. Õnneks sõitis tol päeval maaomanik seal ringi ning tuli appi. Kuna auto tegelikult väga kinni ei olnud, siis piisas kui kõikidest rehvidest natuke õhu välja lasime ja autot tagant lükkasime. Alguses muide maaomanik natuke pahandas meiega, kuna arvas, et meie süü läbi oli lamba pääsenud istutatud alale ja osad puud välja kiskunud ja pealt ära söönud. Tegelikult aga viimane inimene, kes reedel oma autoga pinnasess kinni jäi, mingi valitsuse tegelane. Ju see siis jättiski värava hetkeks lahti ja lambad saidki sisse.

Aga jamadest veel nii palju, et pidevalt meil kaob midagi ära. Ma ei tea, mitu korda me oleme kellegi vihmapükse ja vihmamantlit käinud põllu pealt otsimas. Siis läks üks päev kaduma meie vajalik mõõtmise pulk (mõõdame sellega puude vahemaid). Eile tööpäeva lõpus ei suutnud kuidagi leida kaarti, kus kirjas mis puid kuhu istutama peab. Helistasime siis Mark´ile, et äkki jäi kaart tema kätte aga ta kinnitas, et enne tema lahkumist jättis ta selle bike peale. Ega siis muud üle ei jäänudki, kui otsustasime, et täna esimese asjana tuleb see kaart kuskilt vagude vahelt üles leida. Enne aga veel kui hakkasime kaarti otsima avastasime, et kaduma on läinud ka auto (millel puud peal) võtmed. Kuna tavalise sõiduautoga põllule väga lähedale ei sõida, siis jätame alati oma asjad sh. toidukraami, just sellesse autosse. Kui aga hakkasime asju autosse tõstma selgus, et kellegil ei olnud võtit, millega uksi avada. Kuna eile oli Rein viimane, kes sellega sõitis, siis ainuke kelle otsa süüdistavalt oli vaadata, oli tema. Katsusime kõik taskud ja kotid läbi aga mida ei olnud, seda ei olnud. Muud siis üle ei jäänudki, kui mina, Tõnis ja Nao alustasime kaardi otsinguid ja Rein sõitis läbi kõik võimalikud kohad, kus ta arvas, et võti võiks olla. Ta sõitis isegi tagasi Kojonupi ning otsis ka karavanist ja küsis poest, kus eile käisime. Tagasi tuli ta aga tühjade kätega. Helistas isegi Mark´ile ja ütles, et kahjuks selline lugu. Me olime õnneks selle ajaga kaardi põllult üles leidnud ja saanud tööd alustada. Kui Rein ka lõpuks tagasi jõudis, siis ta ütles, et ta suhteliselt kindlalt teab, et jättis autovõtmed Holdeni. Mulle aga meenus see peale, et eile peale tööd poodi minnes haarasin autos kolm müslibatooni paberit just sealt, kuhu Rein mäletas, et oli võtmed jätnud ja viskasin poe ees olevasse prügikasti. Kuna süda ei andnud ikka rahu, siis otsustasin, et käin ka Kojonupis ära ja vaatan ehk ikkagi on need võtmed seal. Sõitsin siis linna ja kui eemalt nägin, et prügikast on endiselt veel ääreni täis nagu eile, siis tekkis lootus, et ehk leiangi need sealt. Tasus mul vaid ühte müslipaberit liigutada, kui nägingi, et võti oligi seal. Helistasin siis kohe Mark´ile ja teatasin, et kõik kadnud asjad on leitud. Õnneks lõppes kõik hästi. Mulle igatahes: lesson to learn.

Nagu ka ennist kirjutasin, siis jääme Kojonupi veel ka järgmiseks nädalaks, et siin lähedal veel üks ala puid täis istutada.l Rein ja Nao käisid peale tööd Mark´iga seda kohta üle vaatamas. Enamust sellest alast pidavat olema hea pinnasega, puud keskmisest suuremad. Eks siis homme näeb kuidas meil seal kujuneb.

Tervitused Kojonup´ist

2009-07-18T23:43:00.000-07:00

19.07. (Marite jutt) Minu sünnipäevast on nüüd juba nädalake möödas ja vahepeal on siin igasugu põnevaid ja mitte põnevaid asju juhtunud. Püüan siis ajas tagasi minna ja lühidalt nendest juhtumisest kirjutada.

Nagu Rein eelmine kord kirjutas, siis sünnipäeva hommikul olid meil silmad kõpsti juba kell 5 lahti ja tundus mõttetu lihtsalt niisama edasi vedeleda. Mina siis panin kohe kapsad hauduma ja Rein hakkas riideid pesema. Mõne aja pärast teatas Rein, et tal on vaja poodi minna ja siis ta tuligi tagasi koos värskete saiakestega otse kohalikust pagariärist. Peale hommikusööki ja muid toimetusi tegime ka ühe poetiiru ja siis kella ühe paiku läksimegi Timberparki neljakesi (mina, Rein, Tõnis ja Nao) sünnipäeva puhul barbequed tegema. Ilm oli ilus päikseline; kapsad, liha ja kartulid maitsesid hästi, Vana-Tallinn oli ka kiirelt otsas ja seltskond oli hea, kõne kodustelt ja kõik oligi tore. Peale barbequed seadsime end mugavalt telekatuppa ja vaatasime kohaliku footit, kriketit ja bowlingut (kuulide veeretamine murul) jm. U. 19 paiku tundsime, et väsimus on nii suur, et nüüd oleks õige aeg lihtsalt magama minna. Olime end juba enam-vähem magama sättima hakanud, kui helistas Tõnis ja ütles, et meid oodatakse all pubis õhtust sööma. Kuna meil olid kõhud juba kõigest heast ja paremast täis, siis otsustasime, et jätame täna õhtusöögi vahele. Kuid Tõnis helistas veel kord ja ütles, et meid ootab all kook. Isegi siis mõtlesin, et ah vahet ei ole, ei viitsi. Lõpuks aga oli meil pubist baaridaam ukse taga ja nõudis, et me kindlasti alla kooki sööma tuleks. No ega meil siis enam midagi muud üle jäänud, kui end alla vedada. Neljakesi alla pubisse minnes oli tore üllatus, et sünnipäev on hoopis Reinul ja Naol. Vähemalt nii oli baaridaam A4 lehele kirjutanud: Happy Birthday Rein and Naomichi!!! Meil muidugi nalja kui palju. Shokolaadikook oli väga hea.
Selline oligi minu sünnipäev Austraalias. Aitäh kõigile, kes mind meeles pidasid!

Järgmisel päeval ehk siis pühapäeval enne lõunat alustasime sõitu Pembertoni poole. Olime seal tegelikult juba 2 korda käinud. Esimesel korral kui ostsime auto (14.02), siis käisime ühes rahvuspargis, kus tol korral oli kuiv ja seega ei olnud seda efekti nagu seal nüüd nägime. Nüüd oli vett väga palju ning kosk (Peedelup Falls) ja jõgi mühises ja vahutas päris korralikult. Jalutasime siis seal ringi ja nautisime loodust. Enne Pembertonist tagasi sõitu nägime ühte mudellennukit taevas tiirutasime ja otsustasime minna lähemalt uurima, et kes sellega mängib. Üks sõbralik kohalik tegigi meile väikse demonstr.lennu. Lennuk ise oli mudellennuki kohta päris suur (25 korda väiksem päris lennukist) ja lennukis istus ka piloot. Manjimupi tagasi jõudes proovisime ära ka siin populaarse toidukoha, mis nüüd avati ka Manjimupist, Subway. Kohapeal küpsetavad erinevaid pikki saiu, mille vahele saad valida kõik võimelike värskeid salateid, vorste ja juuste ja kastmeid.

Alates kolmapäevast (15.07) oleme neljakesi töölähetuses Kojonup´is. See on Manjimupist u.140 km. Hommikul laadisime oma auto nädalaks vajalike isiklike asjadega täis ja sõitsime tööle st. puid istutama. Peale tööd võtsime suuna Kojonupi kesklinna suunas, kus Mark (ülemuse poeg) oli meile teinud Royal Hotel´i broneeringu. Hotelli kõrvale autot parkides oli juba väike kahtlus, et ega see seest ei näe sama „hea“ välja kui väljast? Sisenedes pubisse, mis oligi ühtlasi ka nagu vastuvõtulaud, siis süvenes arvamus sellest kohast veelgi. Aga niipea kui meile näidati tubasid saime aru, et sinna me ööseks ei jää. Ma arvan, et sealt oleks saanud kõik võimalikud putukad endale külge, kuna tubades ei olnud mitte mingisugust soojustust, mis tähendab, et tubades valitses niiskus. Natukest arutlust omavahel helistasime Mark´ile. Ütlesime, et oleme nõus kas või igapäev nii pika maa tööle ja tagasi sõitma, kuid sellisesse kohta me ööseks jääda ei taha, isegi mitte üheks ööks. Mõne aja pärast helistas ta tagasi ja ütles, et läheks vaataks mis olukord on Kojonupi karavanpargis. Õnneks oli karavanpark mitu korda hubasem ja parem ning otsustasime võtta siin esialgu 2 ööd. Esimese öö olime ühes väikses karavanis neljakesi. Meil Reinuga oli kahene voodi ja Tõnis ja Nao magasid narivoodis. Ruumi neljale oli karavanis suhteliselt vähe aga vähemalt tundsime end hästi, eriti kui mõtlesime, et oleksime pidanud seal õudsas hotellis ööbima. Hotelli nime see igaljuhul ei vääri.

Järgmisel päeval (reedel) aga mõtlesime, et oleme nõus siin karavanpargis olema ka järgmisel nädalal 3 või 4 päeva ehk siis nii kaua kui jõuame siin piirkonnas puud ära istutada. Peale tööd läksime sellest karavanpargi omanikuga rääkima ja siis ta pakkus välja, et kuna kavatseme siin ööbida pikemalt, siis ta pakub meile suuremat karavani (kahe toaga) ja soodsamat hinda. Ainuke miinus on aga asja juures, et mõlemas toas on kahene voodi. Kuna poisid olid nõus voodit jagama, siis võtsime pakkumise vastu. Selgus aga, et üks tuba on tegelikult ehitatud karavanpargile juurde, mis tähendas, et seal ei olnud väga mingeid mugavusi. St teine tuba oli karavan kogu sisustuse ja vajaliku varustusega (nõud, pliit, külmkapp jne). Tegime siis loosi, et kes mis toa saab. Rein peitis välgumihkli kummikute sisse ära ja Nao arvas, et millise sees välgumihkel olla võib. Tal vedas ja valis välgumihkliga kummiku, mis tähendas, et nemad said parema toa. Mis siis ikka, mäng on mäng. Kuigi mina olin ikkagi pettunud. Ööbisime ühe öö nii ära aga hommikul mõtlesime juba mõlemad, et tegelikult oleks meile kõigile parem, kui Reinuga koliksime ikkagi esialgsesse karavani tagasi (kahele inimesele on see ideaalne). Kuna hommikul tööle läksime nagu ikka vara, siis rääkisime peale tööd karavanpargi omanikuga ja saimegi oma karavani tagasi. Mõnus, pisike meie kodu.
Õhtul pesime kõik oma tööriided ära aga seekord mitte käsitsi vaid kasutasime kõrval asuvat pesumaja teenust. Õnneks kuivatid olid nii head, et riided olid välja võttes täiesti kuivad, isegi tulised. Ja siis mõtlesime, et astume korra Tõnise ja Nao kabiinist läbi, et Tõnis sünnipäeva puhul paar sõna veel juttu rääkida (olime töönädalast nii väsinud, et tahtsime vaid magada) aga lühikesest jutust sai pikem jutt, kui Tõnis pakkus enda poolt Vana-Tallinnat. Muide Eestis olles seda eriti ei joonud kui mitte öelda, et vaid paar korda sai proovitud aga siin kaugel tundub Vana-Tallinn kuidagi teist moodi- hea.

Et vaba laupäeva ikka korralikult ära kasutada, siis alustasime juba varakult. Startisime karavanpargist 9.30 Albany poole. Olime Reinuga ka Albanys juba varem käinud, seega teadsime mis meid ees ootab. Armas linn, kus ookeani ääres, kus rohkem ostlemise, söömise ja vabaaja veetmise võimalusi kui Manjimupis. Kõige pealt läksimegi sööma hiina ja jaapani kiirsöögikohta. Mõnusalt vürtsikad nuudlid olid. Peale seda jalutasime poodides. Mõtlesime Reinuga, et kui midagi ilusat näeb, et siis ostame, kuna eks peab endale ka vahest midagi head lubama. Aga ei ostnudki peale toidukraami midagi. OK, välja arvatud sundost bikiinid. Nimelt peale shoppamist läksime veekeskusesse, kus oli meie kõigi väga oodatud saun. Kohapeal aga et saun on naistele ja meestele ühine, seega paljalt siseneda ei saa. Ja keskuses ei laenutata ka ujumisriideid. Reinul olid õnneks lühikesed püksid kaasas, millega ta sai kenasti sisse. Mina läksin siis poodi bikiinide otsingule. Tõnis ja Nao ka. Valikud eriti ei olnud ehk siis kolme erineva variandi puhul oligi valida, sest pole ju praegu hooaeg. Pole kunagi endale vist nii kiiresti midagi selga ostnud. Ujulas vaatasin, et püksid oleksid võinud sutsuke väiksemad olla aga muidu olid täisa ok. Nali oli see, et kui Nao riietusruumist välja tuli, siis tal olid püksid eest kinni seotud ja hoidis neid käega kinni, et maha ei kukuks. Ta oli vist mingi 5 numbrit suuremad püksid ostnud. Ega siis midagi vahetasid Reinuga ära, kuna Reinul pükstel oli üleval kumm ja eraldi seotavad paelad. Veekeskus oli ikka tõeline puhkus. Nautisime aurusauna ja ujusime basseinis. Kahjuks kõige suurem bassein koos allalaskmise rõngaga oli küll kinni aga ikkagi keha sai mõnusalt lõõgastuda. Peale veekeskust võtsime McDondalds´ist suured eined ja tundsime end hästi. Ja siis oligi aega hakata Kojonupi tagasi sõitma. Nii pea kui hakkasin autot käivitama sain aru, et midagi on väga valesti. Kõik võimalikud tuled läksid tööle aga mis ei käivitunud oli mootor. Ma ei tea miks see nii on aga iga kord kui kõik on väga hästi, siis ikka peab midagi nihu minema. Rein siis proovis ka ise uuesti autot käivitada aga sai aru, et see on tulutu. Ütles kohe, et helistame RAC kohalikku kindlustusse. Jumal tänatud, et paar kuud tagasi selle kindlustuse otsustasime oma autole teha. Kui kõne tehtud, siis maksimum 15 minuti pärast oli kollane RAC auto kohal. Muide me seisime MacDonaldsi parklas, kus meie paremale käele jäi just RAC office (sel hetkel küll suletud aga ikkagi). Kaks töömest vaatasid auto üle ja peale mõne ajast auto näppimist nii seest kui väljast käivitasid nad meie auto (küll mitte võtmega) ja ütlesid, et saame sõita kuni Kojonupi ja seal siis tuleb näpitsate abiga auto mootor seisma jätta. Sõit Kojonupi võttis tavapärasest rohkem aega, kuna ilmastikuolud olid kohati päris jubedad. Lisaks sellele, et väljas oli pime, sadas täiega padukat. Aga õnneks kohale jõudsime ilusti. „Tore“ oli aga see, et isegi näpitsaid kasutades ei olnud võimalik auto mootorit välja lülitada. Uskumatu. Helistasime siis uuesti RAC´i ja rääkisime mure ära. Mõne aja pärast tuli suhteliselt lähedalt üks RAC töötaja meile appi aga siis oli jõudnud mootor ise juba kummalisel kombel seisma jääda. Igatahes leppisime kokku, et ta tuleb homme kella 15. paiku uuesti tagasi ja käivitab vist kruvikeeraja abiga vms meie auto, et saaksime sellega Manjimupi sõita. Seda me siis nüüd kohe tegema hakkamegi. Hetkel ootamegi seda meest ja siis sõidame Reinuga koos Manjimupi tagasi, kus jätame auto remonditöökotta ja siis sõidame ülemuse ühe teise vana Holdeniga siia Kojonupi tagasi. Meil ju vaja kuidagi homme ja ülehomme jne tööle ja tagasi sõita.

OK, pean nüüd tegutsema minema. Eks siis järgmine kord kirjutab, kuidas meil see lugu jätkus...

Töö tegi ahvist inimese

2009-07-10T18:59:00.000-07:00

Reinu jutt jälle tulemas. Kuna meil pole peale töö midagi olnud, siis kirjutan enamasti sellest.
Kolm päeva käisime eelmisel nädalal ja sellel nädalal mände istutamas. See tähendab seda, et istutamine toimub mägedes ja mingeid vagusid ees pole kuhu puid istutada. Siledal maal puid istutada on selle kõrval ikka lapselalin. Esimesed kaks päeva olid enamvähem ok, sest mäed polnud nii järsud. Viimasel päeval oli aga mägi nii järsk ja maapind nii kivine, et ma olin nii vihane, et mõtlesin- persse kogu see üritus, on lihtsamaid võimalusi selle raha teenimiseks. Mändide istutamine näeb välja nii- inimesed jagatakse meeskondadeks. Igas meeskonnas on 2-4 inimest. Meeskondadel on nn. 3 meetrised „lipud“. Esimine rida lippe pannakse mäe otsa (2-4 lippu, vastavalt nii palju kui on inimesi selles meeskonnas), lippude vahe on 3 meetrit. Lipp ise on tavaline kaigas mille otsas on roosa lint. Järgmine rida pannakse keset mäge ja viimane rida lippe mäe lõppu. Lipud on selleks, et read otse jookseksid. Iga kord kui rida alustad, lõpetad või jõuad keskmise lipurea juurde pead oma real asuvat lippu liigutama 3 meetrit, et üles ronides oleks uus rida olemas.
See on ikka sigaraske töö, sest rea pikkuseks on enamasti vähemalt 200 meetrit. Vahest isegi rohkem. Sa pead vedama oma 10 kg „kaussi“ kus on puud, toru istutamise jaoks ja vaatama lippe. Juhul kui võtad sihiks vale lipu, siis on persekellad, pead oma taimed üles kiskuma ja õige lipu peale sihi uuesti võtma. Kujutate ette, et 4 inimest on ühes meeskonnas, neil on erinev tempo ja siis neid lippe liigutatakse kogu aeg. Üks pudru ja kapsad on see ikka. Kõige parem on üksi istutada, sest siis ei ole mingit jama lippudega. Lisaks peab vahest muutma ridade jooksmisenurkasid, sest mägedes on ju kalded ja kui sa ridasid ei muuda, siis otse ei jookse ükski rida otse.
Viimasel päeval oli meil selline mägi, et mäe tipus olles me alumisi lippe ei näinud. Seda sellepärast, et mäe ülemine osa oli laugem ja keskelt läks ta tunudvalt järsemaks. Seega tegime ühe lipurea juurde. Alumise osa kalle oli tunduvalt järsem kui Munamägi. Igatahes mina lõpetasin sellel päeval tunnikese varem, sest ma oli nii vihane. Ülemus sai sellest aru ja enam ta meid pole mände istutama pannud. MÄNDIDE ISTUTAMINE ON MAAILMA KÕIGE RASKEM TÖÖ!!! Keeruline jutt sai, aga paremini ma seletada ei oska.
Kaks päeva (kolmapäev ja neljapäev) käisime puid istutamas kohas mis asub Manjimupist 140 km (!) kaugusel(enemasti on töökohad ikka 70-90 km kaugusel) . See tähendab seda, et sõita tuli tööle peaaegu 2 tundi ja sama tagasi. Loomulikult pidin mina sõitma ühe autoga. See kord oli mu autoks õnneks sõiduauto. Tee sinna oli muidugi väga lahe. Kohati korralik asfald, siis jälle selline asfald, et keset teed jooksis auto laiune riba asfaldi ja kummalgil poolel oli poole auto jagu kruusa. Juhul kui auto tuli vastu, siis pool autot oli asfaldi peal ja pool kruusa peal. Vahele muidugi 30 km kruusa. Vihmase ilmaga on sellise kruusa peal rõve sõita, sest see on pehme ja libe. Kiirus alla 80 eriti lasta ei saa, sest ees sõitvate dziipidega tuleb tempot hoida. On mis on, aga see, et mulle autojuhi amet on antud näitab, et mind usaldatakse rohkem kui teisi. Õnneks oli selles kohas maapind väga hea ja teenisime nendel kahel päeval hästi. See korvas pika sõidu.
Viimasel päeval (neljapäeval) suutsin ma peale lõunat ühe dziibi pori sisse kinni sõita. Läksime siis seda ülemuse poja dziibiga seda välja sikutama, aga tema oma jäi samuti kinni :D . Sama juhtus ka meie kolmanda dziibiga. Lõpuks toodi kuskilt kohale vägevamad dziibid, ketid ja muud möllud. Alles siis saadi meie 3 autot mudast kätte. Ülemuse poeg ütles, et olgu see sulle õppetunniks ja tulevikus vii sellistesse pehmetesse kohtadesse taimi ATVga. Õnneks ta vihane polnud ja võttis asja huumoriga. Tagasi koju sõites läks Margi (ülemuse poja) dziibil järel oleval treileril üks rehv katki. Õnnetuseks oli treileril ATV. Tagavararatast muidugi polnud. Egas midagi, ATV aeti dziibi kasti, tõmmati koormarihmaga kinni. Treiler jäeti tee äärde metsa ja kojusõit või jätkuda. Tagasi Manjimuppi jõudsime kell 19. Seega oli meie tööpäeva pikkuseks koos tööle ja kojusõiduga 13 tundi! Perses päev, muud ei midagi. Oleks ma ainult teadnud mis meid järgmisel päeval ootab...
Eile (reedel) kell 6 hommikul nagu tavaliselt ikka sai kogu punt jälle hotelli parklas kokku, et meid erinevate kohtade vahel ära jagada. Meie grupp oli 4 liikmeline- mina, Marite, Shala (kohalik naine) ja Emili (pratsuse tüdruk). Sõiduriistaks sain sellel korral ülemuse poja dziibi. Eelmisest päevast oli selle kastis veel ATV, aga see jäi ka sinna, sest meil läks seda istutamisel vaja. Teise autoga sõitis Shala, lisaks oli tal veel treiler. „Objekt“ asus 65 km kaugusel. Töö oli raskem kui eelmistel päevadel, aga ei midagi hullu. Kõik oli kuni poole kolmeni ok, siis otsustas prantsuse tüdruk, et tema on väsinud ja enam täna tööd ei tee. Eks me siis jätkasime kolmekesi ja lõpetasime kell 17-45. Viimased istutasime nii, et suurt aru ei saanud mis toimub, sest väljas oli juba pime. Lisaks olime nii väsinud, et viimased kaks tundi ei huvitanud meid enam raha mis teenime. Tahtsime ainult kiiresti kogu selle pulli ära lõpetada. Polnud mõtet seda jupikest ka järgmiseks korraks jätta. Vihased olime igatahes selle prantsuse plika peale- nii võib, aga nii pole ilus. Meie paneme perse vahus tööd teha, aga tema magab autos. RAISK!!! Kokkuvõttes oli rahaliselt minu parim päev Austraalias. Ausõna päeva lõpuks oli mul rahast täitsa savi. Täna ma nii enam ei mõtel (muigan). Õnnesk Margi auto on hea ja sellega on lust sõita.
Tagasi hotelli jõudsime peale 19 õhtul. Seega oli tööpäeva pikkuseks rohkem kui 13 tundi. Autot parklasse parkides tuli üle tee asuva hosteli juurest ülemuse poeg koos ühe inglise kuti, virga neegri ja veel ühe kohalikuga. Ta uuris miks me nii hilja tulime. Seletasime mis juhtus ja ta naeris ainult totakalt. Lisas ainult, et isa läks meid juba otsima, sest Shala ei vastanud ka telefonile. Kas see oli ka tõsi ma ei tea. Mu arust oli Mark purjus (100 % ma kindel pole), sest ta käitus väga kummaliselt. Õllepurk oli tal igatahes käes.Loodetavasti ma esisin. Küsisin veel, et kes su autoga koju sõidab. Ta pidi ise sõitma. Kas ta ka seda tegi ma ei tea, sest lasime sealt jalga. Hommikul igatahes autot parklas polnud.
Kolmapäeval käisime tegime ühes firmas oma tuludeklaratsiooni ära. Majandus aasta lõppeb siin juuni lõpus. Proovisime alul ise netis teha, aga see on ikka jube raketiteadus ja otsustasime asjatundjal lasta selle ära teha. See läks küll meile kokku maksma 180 dollarit, aga tädi arvutuste järgi peaksime saama 8 kuu jooksul makstud maksudest 2/3 tagasi, sest tema arvates peaksime masude suhtes kvalifitseeruma residendite alla. Saame näha kas see ka läheb nii. Igatahes kui nii on, siis saame väga-väga kopsaka summa tagasi. Paari nädala jooksul peaks asi selge olema.
Tädi kes meie pabereid täitis oli Leedu päritolu. Õigemini ta ema on leedukas. Koju tagasi jõudes vaatasime veel neid pabereid mis meile kaasa anti ja tuli välja, et firma kus käisime on täitsa eesti nimega- ARVEPIDAJA Ltd. Tundub, et omanikeks on seal Eesti päritolu inimesed.
Täna siis Marite sünnipäev. Hommikul oli meil kell 5 uni läinud, ju oleme ikka nii rütmis sees, et ei suuda isegi nädalavahetustel magada. Marite hakkas maguhapuid kapsaid vaaritama ja mina pesu pesema. Nüüd on kell nii kaugel, et läheme ostame poest veel söögikraami. Õhtul läheme arvatavasti grillima ja Vana Tallinnat jooma- Timberparki nagu alati.
Ongi selleks korraks kõik,
Hasta La Vista beibed.
Rein

Tähelepanu!!! Rein töötab nüüd juhtival ametikohal!!!

2009-07-01T05:34:00.000-07:00

Tere minu inimesed. Rein jälle siin pool. Täna siis minu kord blogi kirjutada.
Esmalt tahaksin kirjutada meie Jaanipäevast. See toimus möödunud nädalavahetusel Perthis. Minek oli suht ekspromt, kuigi me plaanisime sinna minekut juba pikalt, siis reede õhtul otsustasime, et me ikka ei lähe, sest teiste eestlaste huvi selle vastu oli suht leige. Kirjutasime, siis teistele eestlastele reede õhtul Orkuti foorumisse, et me ikkagi ei tule, sest huvi tundu olevat. Laupäeval ärkasin kell 8, pesin oma tööriided ära ja valmistasin hommikusöögi. Avasin peale seda interneti ja avastain, et mõned hädaldasi meie loobumise üle. Otsustasime siis, et ikkagi läheme. Pakkisime 15 minutiga oma asjad ja panime pealinna poole minema. Pidime kell 15 linnas olema ja jõudsime ilusasti. Saime linnas kokku ja sõitsime linnast välja grillima ja lõket tegema. Alguses läksime 3 autoga ja pärast tuli 2 autot veel. Kokku oli lõpuks 14 inimest. Kõik olid noored ja kokku oli tulnud igasugu karvaseid ja sulelisi. Kedagi me otseselt ennem muidugi ei tundnud. See tüdruk, kes selle ürituse organiseeris sõitis esimeses auto ja mingi hetk jäi nende auto seisma. Tüdruk hüppas välja ja oli sellise näoga, et hakkab kohe oksele. Me Maritega arutasime, et mis tal viga on. Marite pakkus, et ju on rase. Oksele ta ei hakanud ja sõit jätkus. See kestis 20 meetrit, siis käis hoo pealt uks lahti ja ta oksendas. Hiljem selgus, et tal oli lihtsal pohmell.
Lõkkeplatsile jõudes hakkas muidugi vihma sadama, nagu Jaanipäevale kohane. Kallas ikka korralikult. Õnneks olid nad kaasa võtnud varjualuse, mille panime laua kohale. Keegi muidugi ei istund, sest muidu poleks me ära mahtunud, sest varjualune kattis täpselt selle laua. Alguses olid kõik vaiksed, aga mida aeg edasi seda rohkem hakkas pidu tuure üles võtma. Lõpuks oli pidu ja pillerkaar ikka taevani. Mina muidugi ei tarvitanud alkoholi, sest ööbisime linnas ja pidin tagasi sõitma. Meie pidu lõppes kell 21, teised jäi veel edasi jaurama. Mõned jäid isegi ööseks. Kes magas telgis ja kes autos. Prrrrrrr... sellise rõveda ilmaga on see ikka päris jube.

Ööbisime oma tuttavate väliseestlaste juures ja sinna jõudes rääkisime nendega poole ööni. Nad sõitsid eile (teisipäeval 30.06) Eestisse laulupeole. Kaks nädalat veedavad ja siis tagasi. Tegelikult on nad ikka väga toredad inimesed ja oleme õnnelikud, et nendega tuttavaks saime.
Natuke siis töö juttu ka. Töö on raske nagu marite juba eelmisel korral kirjutas, aga oleme harjunud ja enam lihased ei valuta. Marite arvates on mulle isegi lihased tekkinud. Võimalik, et paari aasta pärast tuntakse kolme Eesti vägilast- Mitti, Murumetsa ja Väina.
Samuti on mu villid paranenud. Ainult parem põlv on mul hakanud valutama. Sama põlv millega rohkem kui aasta tagasi dr. Rahu juures käisin. Tookord aitas glükasamiinist ja opereerima ei pidanud. Loodetavasti aitab ka seekord. Igatahes hakkasin neid tablette taas võtma. No worries... tegelt see valu pole nii hull ka nüüd, et tööd teha ei saa.
Nüüd siis juhtivas ametikohast ka natuke. Juhtiva ametikoha täpne nimetu on autojuht. Nimelt hommikul lüüakse kogu punt kolmeks-neljaks meeskonnaks kes töötavad erinevates kohtades. Minu sõiduriistaks on olnud Toyota Land Cruiser. See on aastast 1981.Tõeline klassika on see auto. Tootmisse võeti ta kuskil 70 ndatel võimalik, et isegi varem. See mahutab kokku 12 inimest. Kaks ette ja ülejäänud taha. Eesistujate jaoks on ainult küljeuksed. Taga istujad tulevad tagantuksest ja nad ei istu näoga sõidusuunas, vaid küljega sõidusuunas ja näod vastamisi. Nagu Nao ütles, sõjaväe tunne tuleb kui seal taga sõita. Auto on muidugi üks paras ront. Meenutab natuke villist. Roolivõimu pole, roolil on selline tühi loks sees, soojaõhu radikas on salongis, kojamehed on nagu on. Tugeva vihmasaju korral tilgub vesi autosse. Mäest ülesse sõites on vaja ennem ikka kõvast hoogu koguda, sest muidu on see väga vaevaline. Eriti siis kui auto on rahvast täis ja järelkäru järel. Ainuke mis selle auto juures hea on kängururaud. See on tõesti võimas ja känguru sõidab sellega pooleks nagu naksti. Teeme kunagi sellest klassikast pilti ja paneme fotkisse, siis näete ka seda.
Viimastel päevadel on meie istutamine toimunud 85 km kaugusel Manjimupist. See tähendab seda, et hommikul ma tukkuda autos ei saa ja peale tööd ka mitte.Kui teiste tööpäevad on 8 tunnised, siis minu omad 10 tunnised. Hommikul tunnike autoroolis ja õhtul samuti. Loomulikult selle eest mulle keegi ei lisaraha ei maksa. Ehk Jehhoova näeb seda ja peab meeles järgmisel korral kui Viking Lotto pileti ostan. Tegelt ju siis peremees usaldab mind kõige rohkem, et mind rooli pani. Vastutus on muidugi suur, aga mis teha. Täna vastutasin lisaks endale veel 10 inimese eest.
Marite on ka juhtival ametikohal, aga ainult siis kui päeval on vaja istutamise ajal sõita punktist A, punkti B. See tähendab seda, et kui liigume ühest bokist teisse, siis mina sõidan ATVga, millel on käru järel, Marite sõidab kastiga Toyota dziibiga, Inglise kutt Land Cruiseriga ja peremehe poeg oma autoga. Eile oleks Marite muidugi tiiki sõitnud dziibiga. Ma läksin ATVga ees ja ja seal oli üks selline 5 meetrine hästi järsk tõus, mis lõppes kohe 90 kraadise parempöördega. Tõusul olles sa igatahes ei näe, mis peale tõusu on. Marite ei vaadanud, et ma pöörasin kohe peale tõus paremale. Ta tahtis põrutada otse, aga seal oli tiik. Õnneks sai ta pidama. Inglise kutt aitas, siis Maritel auto ilusast otseks saada ja sõit jätkus. Nalja kui palju, Marite jaoks muidugi mitte. Õnneks polnud peremehe poega tol hetkel seal kohal. Kuigi vaevalt ta oleks midagi öelnud. Ta on selline ladna vennike.
Täna sai veel autodega nalja. Lõpetasime lõunaks puude istutamise ja siis löödi grupp kaheks. Pooled hakkasid puid väetama ja teised saadeti 3 km kaugusele asuvasse teisse farmi. Seal istutati eelmisel aastal puud, aga osad polnud kasvama läinud ja pidime need üle istutama. Marite sai jälle oma kastiga Toyota, mina seekord Land Cruiseri järelkäruga ja peremehe poeg näitas enda autoga teed. Farmi pidi sõitma üle karjamaa. Peremehe poeg oli esimene, siis Marite ja siis mina. Kuna siin on kõvasti sadanud, siis Marite jäi keset karjamaad muidugi kinni. Mina panin muidugi täie pasaga edasi. Gaas põhja ja läks ilusasti läbi. Kirusin muidugi Maritet, et ei oska sõita. Oleksin ainult ma teadnud, et paari minuti pärast kirusin ma ennast veel rohkem. Mark (peremehe poeg) aitas Marite sealt välja. Mark näitas mulle kuhu sõitma pean ja ei hakanud neid ootama. 500 meetri pärast nägin kuidas valitsuse poolt meie järelvaatajaks määratud tüdruk (puid istutame Austraalia riigile) oli oma dziibiga nii kinni jäänud, et auto ei liikunud ei edasi ega tagasi. Mõtlesin, et kas peaksin seisma jääma või temast vasakult mööduma ja edasi põrutama. Otsustasin, et vajutan gaasi põhja ja küll ma seal kõrvalt mööda saan. Sittagi, tema kõrvale jõudes olin samuti põhja peal kinni. Nalja jälle kui palju, kuigi see olukord polnud samuti naljakas. Tagantjärgi tarkusena oleksin pidanud ikkagi seisma jääma.
Paari minuti pärast olid Mark ja Marite ka meil järel ja nad naersid samuti. Meie alustasiem puude istutamisega ning Mark ja valitsuse tüdruk hakkasid autodega mässama. Igatahes nad neid sealt kätte ei saanud muidu kui kutsusid korraliku dziibi kes siis meie autod välja tirisid. Tegelt on see normaalne, et autod mutta kinni puude istutamise aeg jäävad. Raisk, see jutt sain nüüd pikk ja teie jaoks keeruline, aga ehk saite ikka aru ja kui ei saanud, siis pole ka hullu.
Ühest asjast tahtsin veel kirjutada ja siis oleks selleks korraks kõik. Puudeistutamisel töötab ka üks must. Eestis nimetatakse neid neegriteks, siin ei tohi nii öelda. See vennike on ikka nii loll, et teist nii lolli inimest ma pole oma 31 aasta jooksul kohanud. Ei teagi miks peremees ta endale on tööle võtnud. Lisaks ta on laisk nagu porikärbes. Tea, kas käib ka kirikus või siis peremees otsis väljakutset ja proovib temast korralikku inimest teha?
Üks huvitav seik juhtus temaga samuti täna. Nimelt tuli täna mingi aeg jutuks töö tegemine ja ma ütlesin talle a la- ma olen eestlane ja kõik eestlased on väga head töötajad. Tema julges selle peale avaldada arvamust, et kõik eestlased on laisad. Ai perkele kus ma tahtsin talle öelda- Hea, et sa seda Austraalias eestlasele ütlesid. Eestis oleks eestlased sind sellise jutu peale nööriga tammeoksa külge rippuma pannud. Kui valge mees ütleb neegrile, et ta on laisk, siis on ta rassist, aga kui neeger ütleb valgele sama, siis on see OK. Vahemärkusena võib öelda, et see see vennike on laisast eestlasest (minust) poole aeglasem. Seda ma muidugi talle ütlemata ei jätnud.
Järgmisel korral kirjutan kindlasti ka teistest inimestest, sest seltskon on ikka jube kirju. Aitab selleks korraks küll.
Suured tänud Liiale ja emale, kes paki meile teele panid. Eks proovime ka ise kunagi teile vastu midagi saata. Kaup on juba isegi ostetud, aga postkontor pannakse kell 17 kinni ja selleks ajaks me tavaliselt tagssi tööl pole jõudnud. Ehk ikka kunagi jõuame varem.
Oleme siinse eluga rahul ja õnnelikud. Kuigi nagu ikka vahest on igatsus koduste järgi. Mina igatahes olen õppinud seda maad armastama. Tore koht, aga Eesti on ikkagi parim koht maailmas!!!
Cheers mates, järgmise korrani.
Rein alias Ivan Venemaalt (nii kutsub mind Jaapani poiss Nao, mina kutsun teda Kim Koreast)

Tree planting

2009-06-25T05:56:00.000-07:00

Neljapäev 25.06 (Marite jutt) Neli päeva rasket tööd on nüüd seljataga. Homme veel ja siis saab kaks päeva puhata. Teadsime, et puude istutamine ei saa olema kerge töö aga et ta füüsiliselt nii läbi võtab ei oleks arvanud. Täitsa õigustatult lasi ülemus mul kaks kuud tagasi puude istutajat käes hoida ja mõelda, et kas ikka olen selleks tööks valmis. Nagu too kordki kinnitasin, et saan sellega hakkama nii ütlen seda ka täna. Ütlesin ka ülemusele, et tal oli täitsa õigus- kerge töö see ei ole. Töötame contract´iga, mis tähendab siis, et mida kiiremini töötad, seda rohkem saad ka raha. Mõlemad oleme iga päevaga oma tulemust parandanud. Otseloomulikult on Rein minust jälle kiirem aga nagu ütlesin, siis ei ole see kerge töö. Ka minu tulemused on head. Teenime rohkem kui muidu teeniksime tunnitasuga. Et teil mingigi ettekujuts tekiks, et palju jõuab päevas puid istutada, siis kirjutan esimese nelja päeva tulemused: esmasp. Marite 27 alust ja Rein 35 alust; teisip. M-40 alust ja R-52 alust; kolmap. M-54 alust ja R 65 alust; neljap. ehk täna M-47 alust ja R-55 alust aga siin tuleb arvestada, et lõpetasime 2,5 tundi varem ära, kuna selles kohas said kõik tehtud. (Ühel alusel on u. 70 puud, üks päev oli ühel alusel ka natuke üle saja. Nii, et arvutage ise, palju uusi puid ühe päevaga kasvama pannakse).
Tööpäevad algavad meil võrreldes eelmise kohaga päris vara. Esimesel päeval saime kõigiga (u. 17 inimest) hotelli parklas kell 6.30 kokku. Kolm viimast päeva aga juba kell 6.00. Nii varajane kokkusaamine on seetõttu, et istutamise kohta jõudmiseks tuleb umbes tunnike sõita. Tavaliselt minnakse kolme või nelja autoga (järelkärus puude istikud), üks neis on vana Land Cruiser, kuhu mahub päris palju inimesi, kuna taga on kaks pikemat istet . Me oleme senini sõitnud ülemuse poja autos, mis on kindlasti mugavam kui selles vanas Cruiser´is.
Tööpäev algab sellega, et kõik laevad auto järelkärud istikuid täis, millelt edaspidi hakkame järjest uusi puid endale plastik ämbrisse laduma. Ämber on kõigil rihmaga üle õla, üks rihm on ka ümber keha, et kogu raskus ei langeks kaelale vaid ka puusadele. Istutaja (rauast toru), millega istikuid maasse torkame on põhimõtteliselt terve päev paremas käes. Ja see ei ole üldse kerge. Töö ongi siis selline, et käime järjest mööda vagusid. Vasaku käega haarad oma seljas olevast ämbrist istiku ja paned selle istutaja ülemisest avast sisse. Parema käega lükkad toru alumise terava otsa maasse ja parema jalaga astud toru küljes olevale kangile, mille peale toru ots avaneb ja istik kukub pinnases olevasse auku. Ja et istik ikka korralikult mulla (muda, liiva) all oleks, siis tuleb veel enne edasi astumist üks jalahoop mulda peale vajutada. Siis tõstad toru üles, astud mõned sammud edasi ja teed seda sama eelnevat liigutust, kuni tööpäeva lõpuni. Ega jah, midagi keerulist ei ole. Vaheapeal peab muidugi käima ka istikuid oma ämbrisse juurde laadimas. Peale esimest tööpäeva ostsime endale lihasevalu vastu kreemi. Nüüd siis igapäev määrime end sellega. Lisaks lihase valule oleme saanud ka „mõnusad“ villid. Minul õnneks vaid üks paremal käel ja teine varbal aga Reinul on parem käsi ikka päris korralikult villidega kaetud ja ka suur varvas on korraliku villi saanud.

Täna tundsime, et natuke on juba kergem. Eks keha hakkab ka vaikselt harjuma ja varsti kaovad ka villid. Igatahes tunda on, et lihased kasvavad. See nädal oleme iga päev peale tööd nii väsinud, et ei jõua eriti midagi teha. Isegi sooja süüa tegime täna esimest korda. Eile premeerisime endid hea töö eest suure pitsaga.

Loodan, et nüüd selle raske töö jutuga teid ära ei ehmatanud. Tegelikult on meil ikka kõik hästi, tegelt ka.

Picking and pruning

2009-06-21T03:39:00.000-07:00

Pühapäev 21.06 (Marite jutt) Ma nüüd kirjutan ka üle tüki aja mõne rea, kuigi kohati mulle tundub, et ma olen nagu muhv, kes ise endale kirjutab.
Ega siin midagi väga erilist juhunud ei olegi. Need, kes meie tegemiste vastu rohkem huvi tunnevad, nendega on juba telefonis, msn´is või meili teel niikui nii suheldud.
Alates 29. maist kuni siis tänase päevani töötasime Fontanini fruits and nuts farmis. Kuni 10. juunini korjasime õunu ja siis peale seda tegime õunapuude pügamist. Tegelikult oli meil ülemusega alguses kokkulepe, et korjame õunu nädala või poolteist kuni algab endises töökohas puude istutamine. Kuna aga puude istutamine lükkus vähese vihma tõttu edasi, siis küsisime ülemuselt, et ega tal ei ole meile rohkem mingit tööd pakkuda. Alguses ütles ta, et tööd oleks vaid ühele (squirreliga ehk oravaga õunalatvadest õunte korjamine). Aga siis ta mõne aja pärast teatas, et saab meid kõiki tööle rakendada. Tavaliselt puude pruning´ut (pügamisega) nii vara ei alustata (oodatakse kuni kõik lehed on langenud) aga õnneks tegi see kord erandi. Kuna kasutada oli vaid üks orav ja Rein oli kohe julge proovima, siis sai tema selle toreda aparaadiga pool päeva sõita. Orava juhtimine käib kahe jalaga ja seetõttu võtab natuke aega, et sellega harjuda. Aga kuna ma ju sellega ei töötanud, siis ei saa ka eriti rohkem kommenteerida. Mina ja Tõnis saime kätte elektrilised käärid, millega hakkasime usinasti puid pügama. Esimese tunnikese oli ka ülemus meiega tööd tegemas ja juhendamas. Pügamine on võrreldes õunte korjamisega lihtne, kuid alguses võttis tükk aega aega, et aru saada, et kas lõikame ikka piisavalt palju oksi maha ja kui lõikame, kas siis ikka õigeid oksi jne. Esimestel päevadel me ikka küsisime päevas mitu korda üle, et kas teeme ikka õigesti ja mis ta arvab. Aga ta vastas alati, et väga hea, keep on going. Ta ei olnud nagu tüüpiline ülemus, et range ja kontrolliv jms, pigem selline chill ja no worries. Näiteks kui ühel hommikul sadas tugevat vihma, siis helistasime talle, et öelda kui sobib, siis tuleme tööle alles siis kui ilm paremaks läheb. Ta oli kohe arusaaja ja ütles loomulikult, et tulge, kui enam ei saja. Ja sadas muideks selle kolme nädala jooksul ikka päris palju. Enamus päevi olid sellised, et sadas vihma ja siis oli päike ja siis jälle sada ja siis päike jne.
See reede ja laupäev ei jõudnudki tööle, kuna vihma oli rohkem kui päikest ehk siis sadas liiga palju. Seepärast läksime tööle täna ehk pühapäeval. Aga ka täna ei teinud tervet päeva vaid pügasime vaid 5 tundi. Ilm oleks isegi lubanud kauem töötada aga lihtsalt ei viitsinud rohkem. Tööpäev lõppes meil sellega, et ülemus kutsus meid kastaneid sööma ja pakkus õlut. Tore oli. Rääkisime juttu, mekkisime natuke kohalikku õlut ja sõime küpsetatud kastaneid ja pähkleid. Üllatus oli see, kui ta ütles, et ta on vaid 29 aga eks see seletab natuke seda, miks ta kõike suhteliselt vabalt võttis. Ja me mõtlesime, et ta single. Tõnisel oli isegi kahtlus, et äkki talle meeldivad mehed, kuna ta oli nii sõbralik ja üks laupäev ütles, et kui meil tööst tüdimus tekib, et siis tulge pakkimislattu ja ta pakub mõned õlled. Me muidugi mõtlesime too kord, et ta tegi nalja aga järgmisel päeval ta ütles, et ta ei tee selliste tõsiste asjadega nalja. Igatahes tuli täna välja, et ta on abielus ja tal on juba 5 last (ühed neist koguni kolmikud).
Ülemus tegi meile ka väikse kingituse hea töö eest- iga ühele oma pudeli jahutaja (pehmest materjalist pudeli ümbris). Siin on need päris populaarsed. Ja meie ütlesime ka omalt poolt aitäh, kinkides talle teemantviili.
Reede õhtul oli meil väike pidu. Jaapani sõber Nao tuli ka Manjimupi tagasi, et puid istutada. Ja siis me rääkisimegi, naersime, .... nagu vanadel headel aegadel ehk siis nagu mõned kuud tagasi.
Homme algab kaua oodatud puude istutamine. Ülemusega saame kõik (endised ja uued töötajad) hotelli parklas kell 6.30 kokku ja siis sõidame kuhugile lagendikule, kus siis tulevikus peaks meie istutatud puud kasvama.

Laisa eestlase eest valivad europarlamenti lollid ja venelased!!!

2009-06-09T03:59:00.000-07:00

Tere kauge rahvus, kaugel külmal maal. Kuningas jälle siin pool. Esmalt tahan tänada neid 45% inimesi kes andsid viimastel europarlamendi valimistel oma hääle. Ükskõik kellele see hääl ka siis ei läinud. Isegi kesikutele või voodiparteile hääle andmine on parem kui mitte valimine. Minu arvates tuleks nendelt inimestelt kes valimas ei käi Eesti pass ära võtta. Kui ikka oma kodanikukohust täita ei taha, siis ole parem halli passiga. Miks peaks Eesti riik võimaldama oma laiskadel kodanikel viisavaba reisimist maailmas? Pirukas piruka vastu ikka. Valimine peaks olema ikkagi auasi. Need kes valimas ei käinud mingu nüüd nurka ja häbenegu seal paar päeva. Häbi, häbi, püksis käbi…
Ongi kõik,
Kuningas Rein Esimene

PS! Ka mina andsin elektrooniliselt oma hääle. Minu valik langes Klenski kasuks. Tundub normaalne vend olevat ja õde on tal ka hea näitleja. Kahjuks ta valituks ei osutunud, aga ehk järgmisel korral läheb tal paremini. Need kes valimas ei käinud ärgu minu otsust kritiseerigu, sest teiesuguste eest valingi mina. Või siis Valentina Lasnamäelt, või Sergei Sillamäet või Tädi Maali Litsmetsast.

Rein hakkab aborigeenide kuningaks

2009-06-04T04:51:00.000-07:00

Reinu ametlik pressiteade- Kuna keegi pole meile nii ammu kirjutanud (ma isegi ei mäleta millal see olla võis), siis otsustasin, et peale teise viisa lõppemist jään ma Austraaliasse. Otsin omale aborigeeni hõimu ja hakkan nende kuningaks. Väga lihtne on kuningaks saada, sest mul on auto. Sellega saan oma hõimu hommikul metsast poe ette hängima viia.
Olge siis tublid ja ärge jumala eest meile midagi kirjutage. Istuge aga +7 kraadiga toas ja vahtige telekat. Ma ka enam ei viitsi kirjutada. Vaatan parem Simpsoneid mida netist tõmbasime.

Kuningas Rein Esimene

2009-06-03T04:01:00.000-07:00

03.06 (Marite jutt) Annan teada, et meiega on endiselt kõik ok. Teeme nüüd tublisti tööd ja ei ole väga midagi erilist juhtunud. Eks nädalavahetusel kirjutab pikemalt. Olge tulbid!

Pink Lady

2009-05-29T02:59:00.000-07:00

Reede 29.05 (Marite jutt) Nonii, tööpäev on nüüdseks selja taga. Kus juures ei olegi nii hullult väsinud, kui kartsin. Alustasime kell 8.00 ja lõpetasime natukene enne 16.st. Kokku tegime kolme peale 12 bin´i, mis on u. 300 või 400 kilo. Tublid olime. Rein pani tänase päeva hindeks 4-, mille sees on ka väike avanss. Kui oleksime teinud 15 bini, siis oleks juba väga hea. Aga tegelikult esimese päeva kohta (st siis meil peale kuu ajast puhkust ja Tõnis üldse esimene päev) täitsa hea tulemus. Ilm oli muideks korjamise kohta suurepärane ehk siis ei olnud väga palav ega ka külm. Peale kuu ajast niisama lulli löömist on täitsa mõnus jälle taas kord tööd teha.
Homme alustame samuti 8.00 ja töötame kella 13ni, sest siis sõidame Reinuga Perthi Haraldi ja Mareti juurde.
Hotellis elame muideks praegu ajutiselt ühes teises toas. Toas, mis ei ole mõeldud tegelikult backbackeritele nagu hotelli administrator (Miss Margaret) ütles. Tuba näeb küll natuke parem välja ja dušš on täitsa korralik aga ikkagi meie eelmine tuba meeldis rohkem, sest seal oli palju rohkem ruumi. Järgmise nädala teisipäev saame oma vana toa (nr 38) tagasi. Kuna jõudsime oma tehtud broneeringust varem kohale, siis see ruum oli juba ühele perekonnale välja antud. Kui hotelli jõudsime, siis algul saime ühe teise adminni käest nr 38 võtmed. Ja siis oligi üllatus, et miks meil toas nüüd 3 voodit on. Ladusime asjad juba välja, kui Margaret tuli ütlema, et peate ajutiselt teise tuppa kolima. Mis seal siis ikka. Võtsime kõik oma kompsud jälle kokku ja suundusime ruumi nr 24.
Tänaseks siis jälle kõik. Teie aga ikka kirjutage meile!

Taas tagasi vanas heas Manjimup´is

2009-05-27T18:10:00.000-07:00

Neljapäev 28.05 (Marite jutt) Jõudsime eile peale kuu ajast rännakut taas tagasi Manjimupi. Jääme nüüd mõneks ajaks st. mõneks kuuks siia. Kuna puude istutamine algab alles paari nädala pärast, siis lähme täna juba väikesele tööotsingule. Sõidame läbi Manjimupi ümbruses olevad farmid ja küsime, kas on abikäsi vaja. OK, eks siis hiljem anname teada, kuidas meil läks.

Juhuuu......Leidsime tööd. Kuigi mingi hetk tundus juba täitsa lootusetu, kuna farmides, kus jutule saime, oli igal pool sama jutt. Kõik korjavad viimast saaki ja ka selleks on juba töötajad olemas. Õnneks üks farm, kes tegeleb ka päris mitme asjaga (õunad, avokaadod, pähklid jm) võttis meie telefoninumbri, et siis meile natukese aja pärast tagasi helistada. Helistaski. Sõitsime farmi tagasi, vaatasime töökoha üle ja leppisimegi kokku, et homsest (kell 8.00) alustame õunte (Pink Lady) korjamist. Töö on tükitöö ehk siis mida rohkem korjad, seda rohkem raha. Tundub lihtne, eks? Tegelikult arvan, et oleme homme peale tööd täitsa läbi. Või kui räägin vaid enda eest, siis arvan, et olen homme nagu tühjaks pigistatud sidrun.
See, et töö nii kiiresti leidsime on super. Ainuke paha asi on see, et meie kõik tööriided ja jalanõud on hetkel Perthis (Haraldi ja Mareti juures). Aga mis seal ikka, eks tuleb siis 2 päeva kuidagi teiste riietega hakkama saada. Laupäev peale tööd sõidame Perthi ja pühapäev koos kogu kraamiga, mis enne reisi sinna jätsime, jälle tagasi Manjimupi.

Pikemalt ei kirjuta, kuna tuleb magama minna, et homme õunte korjamiseks vormis olla.

Esperance

2009-05-26T03:37:00.000-07:00

Teisipäev 26.05 (Marite jutt) Pool kaheksa olime söönud ja asjad koos. Esimesena tuli läbida Austraalia pikim sirge teelõik 146,6 km. Peale mida tuli väike kale paremale ja sirge tee jätkus. Vaheapeal tankisime seni kõige kallimad 10 liitrit bensiini, ühe liitri hind 1,68. Teel läbisime ühe suurema linna nimega Norseman, kuid ei teinud isegi peatust vaid panime edasi, kuna tahtsime võimalikult vara ookeanilinna Esperance´sse jõuda. Linna on ookeani kaldal ilusate randadega. Elanikke u. 13000. Külastasime kohustuslikku Visitor Centerit, ühte tööbürood, poodi ja sättisime end Esperance Bay Holiday Parki. Seekord valisime ööbimiseks cabini ehk siis väikse ühetoalise suvemaja või noh kuudi aga kõik vajalik on siin olemas. Meil Reinuga on suur voodi aga samas on veel siin ka 2 nari. Söögitegemiseks kõik vajalikud tarvikud olemas. Isegi telekas on toas olemas. Igatahes vahelduseks autole ja telgile täitsa luksus. Peale barbequed (kartuli ja kana) võtsime ette väikse tööotsingu. Oleks hea, kui leiaks 2 kuni 3 nädalaks tööd enne kui algab puude istutamine. Jalutasime mööda ranna pea tänavat ja astusime nelja majutusasutusse sisse, et küsida, et kas neil ei ole tööd pakkuda või kas nad ei tea, kedagi kes pakuks. Kahjuks oli meie jalutuskäik tulemuseta. Loodame, et järgmine kord läheb paremini. Tuleb ise rohkem hakkajam olla.

Caiguna

2009-05-26T03:01:00.000-07:00

Esmaspäev 25.05 (Marite jutt) Hommikul oli maa veel öisest vihmast veidi märg. Öösel tegime isegi Tõnisele, kes magab telgis, esiistmele ruumi, et kui telk peaks läbi laskma hakkama. Õnneks ei hakanud. Vaid hommikusöögil tulid veel mõned üksikud piisad.
Meiega koos telkimisplatsil ööbis üks lahe mate. Tegi hommikul Reinuga kohe juttu. Rein näitas kaardil, et kus asub Eesti ja tema seevastu näitas Reinule oma autos leiduvat igast huvitavat kraami (tikutopsi suurust kullatükki, mille oli leidnud. Kullaotsimise aparaate. Jahipadruni otse ja vb veel midagi). Välja nägi ta pikk ja peenike. Pikk habe oli ka (mitte nagu Tõnisel Backstreet Boysi oma) ja pikkk pats oli kuklas. Oli nagu vandersell. Kaelas rippus tal üks haihammas, mille ta ise oli hai suust välja tõmmanud. Haid on looduskaitse all ja seega võttis ta vaid hamba ja lasi hai vette tagasi. Ja auto antenni otsas rippusid tal veel mingid loomade sabad. Muidu lisaks kullaotsimisele tegeleb ta oma lambafarmiga, kus tal olevat 250 lehma. Senikaua, kui ta on reisil (plaanis koju minna alles oktoobris) hoolitseb farmi eest ta isa.
Hommikul enne Cedunast lahkumist käisime läbi ühest transpordifirma kontorist, et küsida infot töövõimaluste kohta. Eelmisel õhtul nägime kuulutust, et otsitakse sadamasse töötajaid pärlikaste maha laadima. Peale paari lause vahetamist taheti meile juba lepingut lugeda anda (isegi mulle, kuigi ei arvanudki, et seda tööd oleks tegema hakanud). Kui aga selgus, et selleks nädalaks oleks tööd vaid 1 päev ja ka seda 4-8 tundi ja järgmine nädal ka vaid 2 laeva, siis ütlesime viisakalt ära. Ei tasuks nii väheste töötundide pärast sinna peatuma jääda.
Sõit läbi Nullabori oli pikk ja sirge. Ladina keeles tähendab Nullabor- ühtegi puud. Sõit väga igav ei olnudki. Kuulasime cd-sid, mida olime juba vähemalt kümme korda kuulanud ja tegime sellist mängu, et kes pakub kõige täpsemalt, et kaua kestab mingi teelõik sirgena. Samuti sõitsime läbi sellisest kuulsast kohast nagu Dog Fence, kuhu turiste raha eest viiakse. See on 5,300 km pikk (2 m kõrge) aed, mis läbib 3 osariiki. See ehitati kaitsmaks lambaid kohalike koerte ehk dingode eest. Paar peatust tegime ka kahe huvitava liiklusmärgi juures.
Nagu ka eile, siis tuli täna samuti mõne koha peal vihma, kuid vahe oli selles, et see kord oli ka päike väljas. Nägime mitmeid poolikuid ja terveid vikerkaari. Tegime kiirteelt kõrvalpõike kohas nimega Head of Bight (maist oktoobrini vaalade vaatlus koht). Visitor Center´is oli info, et see on tasuta aga kohapeal selgus, et tahavad vaateplatvormile mineku eest 12 dollarit. Kuna kaardi järgi pidi teele veel 7 vaateplatvormi jääma, siis sõitsime edasi, et sama ookeani tasuta vaadata. Ja nägime ka (Bunda Cliffs). Selleks tuli veidike mäest alla jalutada ja vaade sinisele ookeanile ja suurtele lainetele oligi meie ees. Koht oli u.10 km enne lõuna ja lääne osariigi piiri. See piiripunkt oli esimene, kus olid kohapeal ka inimesed, kes palusid sõbralikult toidukotte näidata. Meie olime juba nii targad, et sõime ja/või viskasime mittelubatud kraami minema. Nimelt üle ühegi osariigi piiri ei ole lubatud viia puuvilju, juurvilju, taimi ega lilli. Kui ületasime piiri, siis keerasime kellad poolteist tundi tagasi ja võitsime poolteist tundi valget aega juurde.
Teel nägime veel 4 dingot ja palju vareseid ning mõnda kotkast. Samuti ka jälle surnuid kängurusid. Paar kilomeetrit enne ööbimiskohta jõudmist hüppas üks mitte väike känguru u. 20m kauguselt meie auto eest mööda (Tõnise jaoks oli see esimene känguru, keda ta täies suuruses nägi). Alguses oli meil plaan ööbida piiri peal aga kuna Reinul oli energiat edasi sõita ja samuti meil soov võimalikult kaugele sõita, siis söitsime kuni täitsa pimedani välja. Jõudsime Caiguna karavanparki. Kokku sõitsime 863 km. Rein palus eraldi küsida, et kas keegi on veel ühel päeval järjest nii palju sõitnud? See on sama nagu sõita kaks korda Tallinnast Narva ja tagasi.

Ceduna

2009-05-26T03:00:00.000-07:00

Pühapäev 24.05 (Marite jutt) Hommikul ärgates oli suhteliselt soe aga taevas oli täiesti pilves. Otsustasime, et käime ära Visitor Centeris ning vaatame, kas on midagi ilusat lähiümbruses vaadata. Kuna aga peale sööki tundus, et ilm kisub hullemaks ja päikest seal kandis täna suuretõenäosusega näha ei või siis sõidame edasi. Arvame, et tuleme veel sealt kaudu ida rannikule sõites läbi, seega pole hullu kui ei jõua igale poole. Mõne aja pärast linnast välja sõites hakkaski väga tugevalt sadama. Vahelduseks oli täitsa mõnus vihma näha. See oli meie reisi esimene vihm. Mulle vähemalt tekkis küll see peale Eesti sügise tunne. Ja samal ajal ka veidike koduigatsust ja Eesti suve igatsust.
Oma teel sõitsie läbi linnast nimega Kimba, mis asetseb lõuna osariigi linnadest täpselt Austraalia keskel. Seal samas oli ka üks suur kakaduu kuju, kellest otse loomulikult mina pilti tegin.
Sõidust jäi meelde ka üks ülbik rekka juht, kellele valmistas suurt raskust meile märku anda, et millal ees tee vaba on, et mööduda. Muidu on siin enamus ikka sõbralikud. Väga paljud lehvitavad ehk siis teevad outback wave´i. Ja kui paluda (käega märku anda), siis lasevad ka mööda minnes tervituseks signaali.
U. kella 15 jõudsime päikese paistega linna nimega Ceduna, kus elab veidi üle 3000 inimese. Sõitsime kokku 474 km. Enne kui leidsime meie sobiva karavanpargi, külastasime veel kolme teele jäävat parki. Ööbimiseks valisime kohe ookeani kaldal asetseva Forshore Caravan parki. Peale kiiret poeskäiku tegime jalutuskäigu ookeani äärde sadamakaile, kus inimesed nautisid ilusat tuulevaikset õhtut ja püüdsid kala. Osade püüdjatega rääkisime paar sõna juttu ja tegime nende saagist pilti (kaheksajalg, sinine krabi, heeringas ja mingi sarvega kala). Tekkis endalgi tahtmine õng kätte võtta ja proovida. Aga arvame, et teeme selle kalapüügi ka Austraalias kunagi ära.
Päikese loojang oli ka väga ilus, kui kai laternad peegeldusid vees. Ceduna on linn, kuhu tahaks kunagi tagasi.

Port Augusta

2009-05-23T02:42:00.000-07:00

Laupäev 23.05 (Marite jutt) Taas oli hommikul ärgates väga jahe (alla 10ne kraadi kindlasti). Mis ilma eriti jahedaks tegi oli külm tuul. Tuul vaibus alles õhtul, kui väljas juba pimedaks läks. Täna möödus enamus päevast autos ja seega ei ole väga millegist põnevast ka kirjutada. Kokku sõitsime 567km ja jõudsime Port Augustasse. Teel siia tegime vaid kaks väikest peatust. Üks oli tee ääres keset kõrbe, kus paistis kaugelt väike veekogu. Kaardi järgi olevat see olnud Island Lagoon. Keset lagedat kõrbe maastiku oli väga tugev tuul ja seega ei peatunud kauem, kui 10 minutit. Teine peatus oli väikses linnas nimega Woomera, mis loodud 1947. Alguses tundus, et linnas ei ole peale meie ja tugeva tuule mitte ühtegi inimhinge. Aga peale seda, kui olime oma auto ära parkinud nägime mõnda turisti ja paari kohalikku. Linna külastasime seetõttu, et seal olevat katsetatud mingi aeg rakette ja pomme ja NASA mingi jaam olevat seal olnud (1960-72). Tahtsime minna vaatama ka muuseumisse aga kahjuks oli see kinni. Igatahes saime igasugu pomme, lennukeid, rakette jms vaadata muuseumi kõrval olevas pargis.
Täna siis ööbime Port Augustas. Vaateme homme hommikul, kuidas ilm on. Võibolla jääme ka teiseks ööks siia, et päeval linnas olevate vaatamisväärsustega tutvuda.
OK, järgmise korrani.

Sillamäe on väga ilus linn

2009-05-22T04:03:00.000-07:00

Reede 22.05 (Reinu jutt) Lisaksin veel Marite eelmise päeva jutule paar rida. Nimelt on need mäed tõesti väga võimsad. Kata Tjuta oli meie peatuspaigast 45 kilomeetri kaugusel jak ui sinna sõitsime, siis kogu aeg tundus, et need kivid on meie kõrval. Uluru otsa ronimisest veel nii palju, et mina käisin kuskil 1/3 peal ja Tõnis kuskil ½ peal. Tunnistan ausalt- sinna otsa ma ei julgenud ronida. Kardan kõrgust ja nagu Eestis öeldakse- hirm on see mis mehe araks teeb. Ja hirm tegi mind araks, sest mida kõrgemale läksin, seda rohkem nägin kuidas mu kõrval on mõlemal pool ainult üks suur kuristik. Ennast lohutama ma valedega ei hakkanud, et jalanõud on kehvad või siis füüsilinevorm sitt või siis, et mul polnud vett kaasas. Jalanõud olid enam vähem, füüsilinevorm ka ok ja veepudel oli samuti mul kotis olemas. Lihtsalt hirm sai minust võitu ja tunnistan seda ausalt. Samuti annan au neile kes seal üleval on ära käinud. Kel vähegi võimalik ja julgust jagub, tehgu see temp ära. Asi on seda väärt!
Nüüd aga tänase päeva tegemiste juurde. Hommikul ärkasime vara, pakkisime asjad ja Coober Pedy poole punuma. Isegi sööma ei hakanud, sest sõita oli ainult 230 km. Kohale jõudes avastasin, et see linn on kõige koledam linn mida oma elu jooksul olen näinud. Isegi Sillamäe on selle kõrval väga ilus. Linn asub keset kõrbe. On väga palju tolmu, majad on nagu kanakuudid. Osad majad on ehitatud poolenisti või täielikult maa alla, sest suvel on päeval väga palav ja talvel öösiti väga külm. Linn elatab ennast opaalide kaevandamisest. Terves linnas on enamus poed ainult sellised kus müüakse opaale. Käisime ka ise mõnes neis ja vaatasime ka muuseume. Samuti saime ka väikse ekskursiooni kus näidati kuidas opaale kaevandatakse. Juhul kui kellegi huvi kaevandamise vastu , siis ca 70 dollari eest saad omale rentide 50 korda 50 meetrit maatüki ja siis void seal 3 kuu jooksul opaale otsida, Soovi korral võid veel 12 kuu võrra pikendada rendilepingut.
Õhtul pesime oma auto kohalikus selvepesulas ära ja auto näeb nüüd välja nagu uus. Süüa ei viitsinud teha ja ostsime kohalikust baarist pitsat. Omanikuks on Itaalia päritolu mees ja oli väga hea ja väga suur.
Ongi tänaseks kõik. Homme siis jälle Marite kord.
Head ööd!

Uluru

2009-05-22T04:02:00.000-07:00

Neljapäev 21.05 (Marite jutt) Nii nagu eile ei jõudnud päikese tõusuks Uluru juurde, nii ka täna- uni oli ikkagi magusam. Tegelikult mõtlesime juba õhtul, et ei jää väga millegist ilma, kui hommikul Ulurut ei näe. Hommikul peale isetehtuid hamburgereid sõitsimegi jälle Uluru poole. Seekord siis aga juba täitsa Uluru kõrvale. Eile muideks lunastasime igaüks 25 dollarit Uluru ja Kata Tjuta rahvuspargi sissepääsuks. Pilet võimaldab suuri kive imetleda 3 päeva. Ilm soosis meie Uluru külastust. Oli soe aga mitte palav ja tuult oli mõõdukalt. Mida lähemale kivile jõudsime, seda võimsamalt see tundus. Meie kindel plaan oli, et käime kõik kivi otsas ära. Nii pea, kui aga seda rada nägin ja neid inimesi, kes sealt üles ronisid ja sõna otseses mõttes roomasid, siis tekkisid juba väiksed kahtlused. Aga esialgne vaatepilt ei olnud piisav, et aru saada, kui suur see kivi ikkagi on ja mis see üles ronimine ikkagi tähendab. Tegime veel enne üles minekut mäe jalamil rõõmsad pildid ja alustasime ronimist. Enne muidugi kõrvaldasime kõik kõrvalised ja ebaolulised esemed, sest kui need kivi peal juhtuvad lendu minema, siis ei ole lootust, et neid veel kätte saab või siis tervena tagasi saab. Kivi otsa minek oli juba alguses suhteliselt järsk ning vähemalt minul tekkis juba päris alguses kahtlus, et kas üldse edasi minna või mitte. Mul olid küll kinnised jalanõud nagu kõikidel teistel aga need osutused äärmiselt libedaks ja ei tahtnud üldse kiviga haakuda. Mõtlesin kogu aeg, et ülesse poole suudan kindlasti minna aga seda kuidas ma alla tulen, ei kujuta ette. Rein ja Tõnis olid kohe vaprad ja kihutasid minust mööda. Ma siis istusin kivil ja mõtlesin, et ma pean suutma edasi minna, vähemalt nii kaugele, kus algas kett, millest edaspidi kinni hoida. Kett läks üles välja. Kui olime kõik kivi otsast alla tulnud, siis arutasime, et miks see kett nii kõrgelt peab hakkama ja jõudsime järeldusele, et arvatavasti ongi selleks, et eraldada kohe kõige nõrgemad. Kes ketini ei jõua, neil pole tark enam üles poole minna. Igatahes mõningast sisemist sundimist ja jalanõude libedusega harjumist otsustasin edasi ronida. Saagu, mis saab. Edasi ronisigi vaid ketist kahe käega kinni hoides ja ennast üles poole tirides ja siis ülevalt alla poole tulijate käest küsides, et kuidas seal kõrgema oli. Väga üksikutelt sai vastuse, et nad jõudsid tippu. Paljud andsid ikkagi varem alla. Kahjuks pean tõdema, et ka meist kolmest keegi tippu ei jõudnud. Aga ikkagi oleme tublid! Kes käis kõrgemal, kes madalamal aga igatahes oleme Uluru´l ära käinud.
Mingi hetk saime alla poole minnes kõik kivil kokku. Tegime mõned head fotod, nautisime vaadet ja liikusime aeglaselt alla poole. Pean tunnistama, et minul võttis alla tulek topelt aega. Mõtlesin koguaeg, et parem karta, kui kahetseda. Inimesed olid rajal kõik väga abivalmid ja julgustasid üksteist ja küsisid, et kuidas ennast tunnen jne. Need, kes tipus ära käisid, olid kõik väga rahul ja soovitasid minna aga eks igaüks teab palju on tema jaoks piisav. Usume, et üles minek oleks seda väärt ja sealt avaneks super ilus vaade vb siis järgmine kord….
Peale Uluru otsas ronimist tegime veel autoga sellele suurele kivimürakale tiiru peale, et imetleda seda iga külje pealt. Ilus oli.
Ja peale seda sõitsime edasi lõuna poole. Võiks öelda, et jälle oli tegemist päikesega võidu sõitmisega. Õnneks see kord meie võitsime. Peatusime kiirtee ääres olevas Marla karavanpargis. Marla on väike küla, kus elab vaid Lonely Planeti järgi 180 inimest. Ega me rohkem seal ringi ei vaadanudki, kui võtsime kütust, ostsime süüa ja siis parkisime end ära. Enne pimedaks minekut vahetas Rein ära ka tagumise rehvi, kuna eelmine rehv oli ikka suhteliselt ajalugu (nagu üks meie karavanpargi naaber ütles). Õhtul veel korralik söök ja magama.

Kata Tjuta ja Uluru

2009-05-20T04:23:00.000-07:00

Kolmapäev 20.05 (Marite jutt) Kuna oleme tänasest päevast täitsa väsinud, siis teen hästi lühidalt. Hommikul päikese loojangule ei jõudnud, kuna tundsime, et tahame magada. Aga käisime ära Kata Tjuta kahel käimisrajal ja õhtul Uluru juures päikese loojangut nautimas. Homme kirjutame pikemalt. Mõned eilse päeva pildid panime ka fotkise üles aga homme lisame vb ülejäänud.
Head ööd!

Kings Canyon

2009-05-19T02:05:00.000-07:00

Teisipäev 17.05 (Marite jutt) Tänane äratus oli vara, väga vara ehk siis 6.00. Väljas oli veel pime ja suhteliselt jahe. Pakkisime endal asjad kokku ja sõitsime Kings Canyon Resort´st 10 km eemale. Hommikul oli küll pime aga teel ei näinud ühtki känguru ega ka mitte dingot. Kohale jõudes asusime kohe rajale, mis oli 6km pikk ja kulges üle kanjoni. Raja esimene osa oligi kõige raskem, kuna üles tuli ronida päris kõrgest mäest, mis kulges suhteliselt järsult otse üles. Hingeldasime ja ähkisime aga jõudsime üles. Üleval kanjoni otsas oli juba lihtsam, tuli vaid väga hoolikalt vaadata kuhu astud, et rajalt mitte mööda panna (vaba langemist oleks olnud muidu u. 400m). Kuna läksime rajale esimeste seas, siis oli mõnus rahulik jalutada, sest hiljem oli näha, et rahvast kogunes ikka mitmete busside kaupa.
Ühe väikse grupi juht, keda rajal kohtasime ütles, et ta sõber oli kunagi Eestis käinud. Sõber olevat talle öelnud, et Eestis on kõige ilusamad naised JJJ
Kanjonis oli 6 vaateplatvormi, kus oli ohutu(m) üle serva ja kaugusesse vaadata. Rada viis ka kanjoni sisse, mille nimetus oli Edeni aed. Seal oli siis väike veekogu, kus oleks põhimõtteliselt võinud ka ujuda. Juures oli aga hoiatav silt, et vesi on väga külm. Piisas, et Rein katsus käega ja ütles, et on tõesti külm.
Peale 6km matka tegime veel ühe lühema jalutusmatka, mis kulges all kanjoni seinte vahel. Pikkus oli 2km. Raja lõpus oli vaateplatvorm, kus oli võimalus näha, kui kõrgel me siis ikkagi enne käisime. Tõdesime, et kõrgus oli sama nii ülevalt alla vaadates, kui alt üles vaadates.
King Canyonist kuni Ayers Rock Resort (ehk Uluruni) oli u. 310km, mille sõitsime ära ühegi peatuseta ja tänu sellele olime ka juba u.15st karavanpargis. Veidi enne kui kaugelt nägime Uluru monoliiti, tegime peatuse kiirtee ääres, kus oli suuruselt 3 monoliit- Mount Conner (suuruselt teie on Mount Augusta). Enne seda käisime korra läbi ka kohaliku mehaaniku juurest, kuna tahtsime, et kontrolliks üle meie ühe tagumise rehvi. Tundub, et auto sööb liiga palju ühte rehvi. Mehaanik vaatas üle ja ütles, et see ongi Holden Commodore´de viga, et kui taga on suur raskus, siis kipubki nii rehve kulutama. Kuna meil on autos olemas ka tagavararehv, siis enne kui suure kivi juurest lõuna poole sõitma hakkame, siis vahetame rehvi ära.
Karavanpargis võtsime kohe 2 ööd, et jõuaks homme suure kivi ära vaadata ja siit veel natuke edasi, Kata Tjuta ehk The Olgas (palju kivimürakaid üksteise kõrval; kõrgus on isegi 200 m rohkem kui Uluru ehk Ayers Rock).
Õhtul oli meil tavapärane korralik õhtusöök. Täna siis menüüs mulgipuder koos mulgikapsastega- tõeline mulgivärk- very good! Lootsime, et jõuame täna ka juba Uluru juurde päikseloojangut vaatama aga õhtu jõudis liiga kiiresti kätte. Seega teeme seda homme- aega meil on, meil on puhkus. Kuigi jah, mis seal salata, varsti ehk siis juuni alguse poole peame Manjimupis tagasi olema ja taas tööd tegema, et siis jälle reisida saaks.
Et meie reisist lugeda ka läbi kolmanda isiku silmade, siis lugege ka reisikaaslase Tõnise blogi:
http://sternhof.blogspot.com

Eidolf Hitler ja Kings Canyon

2009-05-18T22:44:00.000-07:00

Esmaspäev 18.05 (Reinu jutt) Hommikul ärgates oli üllatus suur, sest päike paistis. Polnud teda 2 päeva näinud. Sõime hommikusöögi ja tegime muud toimetused ära. Kell 9 olime valmis ja läksime korraks linna, sest Tõnis tahtis omale internetipulka osta. Selle ka ta omale sai. Linnas kohtasime ühte kohalikku pompsi, kes meie eesti keelt kuuldes ütles meile- Eidolf Hitler. Ju ta pidas meid sakstlasteks. Valge nahavärgiva pomps on üldiselt siin haruldus. Enamasti on siinsed pompsi välimusega inimesed ikkagi aborigeenid. Nad näevad välja väga räpased. Enamasti on nad paljajalu, mõned kannavad sokke ja osadel on isegi jalanõud olemas. Neile meeldib kaubanduskeskuste ja suurte supermarketite ees olla. Ju Eesti teismelised on oma tsillimise ja hängimise nendelt üle võtnud. Või siis vastupidi. Kahju on kohati neist, sest nad näevad tõesti räpased ja koledad välja. Linnaelu pole ikka nende jaoks.
Peale internetipulga ostmist võtsime suuna Kings Canyoni poole. See on Alice Springsist 480 km kaugusel. Oleks ka ca 150 km otsemat teed pidi saanud, aga see tähendanuks 100 km kruusateed. Ei, aitäh, see pole mulle. Tee möödus kiiresti ja ühe vahepeatusega. Kogu sõit kuskil 4,5 tundi. Sõit möödub siin üldse kiiresti, eriti kui ise roolis olen. Mulle ei meeldi lihtsalt kõrval istuda. Samuti on Põhja Territooriumil lubatud sõita 130 km/h. Nii kiiresti ma muidugi ei sõida. Enamasti vahemikus 100-115. Teed on sama head, kui normaalne Eesti maantee. Autosid sõidab väga vähe. Tänase päeva jooksul möödusin 480 km jooksul kuskil 5 autost ja sama palju sõitis ka minust mööda. Vastu tuli muidugi rohkem, sest enamus sõidavad põhja soojemasse kliimasse. Loodus on väga üksluine. Ikka kõrb, kus on kuivanud rohi, mõned põõsad ja mõned puud. Taamal mõned mäed, vahelduseks ülesõit tühjaks kuivanud ojadest ja jõgedest. Täna ei pannud ühtegi „magavat kängurut“ isegi tähele. Kotkad on ka kuskile kadunud. Selline ongi Austraalia kõrb. Eestlase jaoks muidugi harjumatu, sest meie jaoks on kõrb üks hunnik liiva.
Samuti on saanud uue tähenduse vahemaad, kui kodus olles tundus Tallinnast Viljandisse sõit pikk ja Egoni maale Vastseliinasse sõit kõige pikem sõit üldse, siis siin 500 km järjest läbi sõita pole mingi probleem. Samuti ärge imestage selle üle, et meie liikumistempo on nii kiire. Siin on lihtsalt vahemaad nii suured ja igat kivi ning puud ju ka päris vaatama ei lähe. Piisab sellest kui vaatame kuulsamad kohad üle. Selleks, et kõik kohad läbi käia, peab olema 4 veoline sõiduk, palju raha ja veel rohkem vaba aega. Kuskil 30-40 aastaga suudab siis kõik Austraalia vaatamisväärsused ära vaadata küll.
Just lõpetasime õhtusöögi, selleks oli mulgikapsas ja praekartul. Keetsin tegelikult kartulid juba eile õhtul ära ja samuti ka kapsa. Täna jäi ainult üle need üles soojendada. Tõnis polnud mulgikapsaid ennem söönud. Täiesti ulme ikka, 29 aastane ja pole mulgikapsaid söönud. Parem hilja kui mitte kunagi. Mis siis, et Austraalias. Homme näeb menüü ette kartulitangu putru. Mõned teavad ka seda mulgi pudru all. Asjad on ostetud ka selleks. Homme on ka viimane päev, millal selle reisi jooksul süüa teen. Olen lihtsalt väsinud sellest vaaritamisest. Tahaks ka peale pikka sõitu lihtsalt puhata. Ise ma muidugi ei usu, et sellest mitte vaaritamisest midagi välja tuleb. Minust paremat kokka pole lihtsalt terves Austraalias. Isegi Eestis on minust ainult üks parem kokk, selleks on mu ema. Nohh, aga tema on üldse eriline naine. Ärgu nüüd teised naised solvugu, aga mu arust on ta parim Eesti naissoost autojuht samuti. Naine ja korralik autoga sõitmine ei käi tavaliselt kokku. Vähemalt 10 nest naisest 9 puhul peab see paika. Naissugu võib mind nüüd materdama hakata. Sorry, aga maailmas on muid asju, millega te paremini hakkama saate. Nagu ka siin näiteks, kui sa sirgel teel kus on 130 lubatud, mingil hetkel avastad, et su eest sõidab mingi auto 80nega, siis võid kindel olla, et selle roolis on aborigeeni naine. Seega ,kui see teid lohutab, siis aborigeenid sõidavad veel halvemini.
Aborigeeni vanaeidega tuli veel üks asi meelde. Hommikul karavanpargist linna sõites ristus meie tee korraks peateega. Meie auto eest läks just mööda peateed aborigeeni vanaeit, kes loopis oma koera puukaigastega. Tõenäoliselt selleks, et koer talle järgi tuleks. Tulemus oli igatahes see, et koer jäi meie auto ette seisma ja me ei saanud peateele sõita. Isegi signaali andmine ei aidanud. Koer lihtsalt seisis ja ei liikunud. Nähes, et koer segab meid, hakkas abo oma koera kutsuma. See, vaene loom ei saanud enam muidugi millestki aru, sest alles 20 sekundit tagasi loobiti teda kaigastega ja nüüd kutsutakse teda sõbralikult. Lõpuks ta läks meie auto eest ära. Muidugi mitte perenaise juurde, vaid meie taga seisva auto ette.
Hetkel siis oleme Kings Canyonis ja läheme täna varakult magama, sest homme on tund enne päikesetõusu (päike tõuseb 7:11) on äratus. Plaanime päikesetõusuks kanjonis olla. Pidavat ilus vaatepilt olema, saame näha, kas ikka on. Peale seda plaanime teha seal samas väikese matka (6 km pikkuse). Õhtuks jõuame Suure Kivi (Uluru) juurde. Eks Marite kirjutab sellest homme pikemalt.
Just käis meie platsi juures kohalik tädi ja kutsus karavanpargi baari, kus pidi esinema mingi bänd. Eks näis kas läheme sinna. Samuti hoiatas ta dingode eest. See tähendab siis seda, et auto uksed olgu kinni, sest muidu on need metslased autos ja „virutavad“ asjad ära. Sama asi pidi juhtuma jalanõude, rätikute jne asjadega, mis auto kõrvale jäetakse. Tore eluke siin, igatahes saame siis ka täna öösel dingode ulgumis kuulda. Uluvad nad muidu nagu koerad ikka. Tema sõnade kinnituseks jooksis just siit paari meetri kauguselt mööda. Pai teha ei lasknud, aga pilti küll!
Kuulmiseni!

2009-05-17T06:05:00.000-07:00

Pühapäev 17.05 (Marite jutt) Täna hommikul oli ärgatuse juba veel jahedam. Kuna Alice Springsi ümbritseb ikkagi kõrb, siis ööd muutuvad siin ikka suhteliselt jahedaks. Mitte alla miinuse (kuid ka seda tuleb vahest ette) aga ikkagi jahe. Päeval peaks olema u. 20-25kraadi sooja. Täna oli aga hommikul juba taevas pilvine ja ei selginenud see ka päevaks ega õhtuks. Korra tuli isegi paar tilka vihma.
Hommikul käsime läbi turistiinfokeskusest ja jalutasime mööda shopping mall´i ehk siis turutänavat. Igasugused kauplesid seal oma toodanguga.
Peale seda sõitsime linnast välja ja hakkasime järjest läbi käima turistiinfost saadud kaardil näidatud kohti. Käisime läbi 5 märgitud kohta. Kõik olid kenad kohad aga kui oled juba eelnevalt väga palju kenasid kohtasid näinud, siis ei ole need enam midagi nii erilist. Üks koht oli teistest erilisem ja sundis rohkem pilte tegema. Tee viis üles mäkke, kus kõrval ehk siis all oli kanjon, mis oli küll praegusel ajal veest tühi. Kogu rada ära ei käinud, kuna kell hakkas juba liiga õhtu poole liikuma (ehk siis kell oli ˇ16) ja meil oli veel plaanis ühe kanjoni juurde jõuda ja siis tunnike tagasi karavanparki sõita. Ei tahtnud pimeda peale jääda, kuigi kui linna lõpuks jõudsime siis oli juba suhteliselt pime. Tegime veel poest ostud ja karavanparki. Vaaritasime süüa. Rein tegi isegi homseks päevaks söögi (mulgikapsad ja keedukartulid) valmis, et siis oleks vaja vaid homme soendada. Kirjutasin pikemalt aga kell on juba liiga palju ja väsimus pressib peale. Luban, et mõni teine kord pikemalt.
Ja tuletan veel meelde, et meil on nüüd ka Skype kasutamise võimalus. Kel aadressi pole- tehke! Siis on veel üks võimalus juures, kuidas ühenduses olla. Ja muidugi blogisse on kõik võimalikud kommentaarid teretulnud.
OK, hoidke üksteist ja olge ikka endiselt tublid!

Alice Springs

2009-05-17T05:47:00.000-07:00

Laupäev 16.05 (Marite jutt) Ärgates oli ilm võrreldes kõikide eelmiste hommikutega suhteliselt tuuline ja mitte enam nii soe kui tavaliselt. Päeva poole läks ikka soojemaks aga üle 30 kraadi enam mitte. Sõitsime kokku 521 km ja nats enne kolme jõudsimegi Austraalia südamesse ehk Alice Springs´i. Peale ostukeskuse külastust sõitsime karavanparki ja seadsime end sisse. Võtsime kohe 2 ööd, et oleks aega ümbruskaudsed kohad läbi sõita. Karavanpark on kõige ilusam, kus seni ööbinud oleme. Siin on isegi kolm basseini aga kuna ilm oli ka õhtul suhteliselt jahe, siis seekord kuuvalgel ujumist ei teinud.
Teel Alice Springsi külastasime sellist kohta, kus olid hullult palju igas erinevas suuruses ja kujus kive. Ronisime siis seal natuke ringi ja klõpsutasime pilte. Ja natuke enne linna jõudmist tegime veel paar pilti 2 aborigeeni kuju (rauast vm sellisest) juures. Ning kui ületasime kaljukitse pöörijoone, siis ka seal.
Õhtul söök ja siis läks enamus ajas selle peale, et sorteerida pilte ja siis need netti tõstmise jaoks väiksemaks teha ja fotkisse laadida. Nüüd oleme jälle targemad ja üritame neid tihedamini fotkisse tõsta, muidu on jälle liiga palju korraga.

Lapsed tuppa, tali tuleb...

2009-05-16T17:02:00.001-07:00

Laupäev 16.05 (Marite jutt). Laadisime hunniku pilte fotkisse. Jutt päeva tegemiste kohta tuleb 10 tunni jooksul ehk siis Eesti aja järgi kuskil 14-15.

Võidusõit päikesega

2009-05-15T05:18:00.000-07:00

15.05 (Reinu jutt) Tere üle pika aja. Mind lasti ka siis üle pika aja arvuti taha. Õigemini ronisin ise. Kui veel täpsem olla, siis lihtsalt sundisin ennast, sest tavaliselt olen ma olnud päevad läbi olnud autojuht ja õhtuti kokk. Seda sellepärast, et Tõnisel pole lubasid ja ma tunnen ennast turvalisemalt, kui ma olen ise auto roolis. Marite armastab teha selliseid manöövreid mis ajavad mul juuksed püsti. Kokkamisega on sama teema. Mulle meeldib seda teha, sest siis ma saan valmistada toite mis ka mulle maitsevad. Kui keegi teine vaaritab, siis võib juhtuda nii, et söök ei maitse mulle. Igatahes nüüd alustan oma jutuga.
Ööbisime oma viimase öö Katherine linnas, kus oli väga 5 karavanpark. Parim mida siiani oleme külastanud. Hommikul käisime läbi kohalikust kaubanduskeskusest kus ostsime valmis söögi mida õhtuks teeme. Järgmiseks sihtpunktiks oli Mataranka. Seal oli kaks vaatamisväärsust- Bitter Springs ja The Thermal Pool. Esimesena külastasime Bitter Springsi. See on selline jõeke kus vee tempratuur on 32 kraadi. Vee värvus oli sellinerohekas sinine ja ma pole sellist värvi vett kuskil näinud. Jõgi oli minimaalselt 2 meetrit lai ja maksimaalselt kuskil 6 meetrit lai. Sügavust enamasti kuskil 2 meetrit ja jalad mul seal igatahes põhja ei ulatunud. Oli kaks distantsi mida sai läbida. Esimene kuskuil 50 meetrit ja teine natuke rohkem. Mis seal ikka, hüppasin esimeses kohas vette kus sai ja panin lõikama. Endalegi üllatuseks, sest ujumine pole mu tugevam külg. Õigemini ujudes ei pane ma kunagi pead vee alla ja ujun konna. Vesi oli kuskil 10 kraadi soojem kui õhk. Kahjuks olin ainus, kes esimese distantsi läbis. Tõnis ei uju sellistes kohtades kus jalad põhja ei ulatu ja Marite lihtsalt kartis. Nemad jalutasid jala. Lõpuks suutsin ikkagi Marite nii kaugele saada, et ta viimase distantsi (ca 70 m) julges ujuma tulla. Muidugi pidin mina ees ujuma. Vesi oli nii selge, et põhja nägi igas kohas. Viimase distantsi ujusin mina läbi kaks korda. Ausalt tunnistades oli viimane kord alasti. Marite nõudis seda lihtsalt. Peale Bitter Springsi sõitsime The Thermal Pooli. See oli koht kus on selline laste variant ja jalad ulatuvad ilusasti põhja. Vee soojuseks oli seal 34 kraadi. Seal tegime paar kiiremat ring ja siis jalutasime paarsada meetrit edasi kus see jõeke suubus suuremasse jõkke. Jõe kaldal oli silt mis hoiatas jões olevate magevee krokodillide eest. Magedavee krokodillid on ohtlikud ainult siis, kui neid häirida. Ujuma ma sinna ei läinud, kuigi vahepeal oli kiusatus väga suur, sest üldiselt pole sealse krokodillid ohtlikud. Igatahes sai kaine mõistus minus võitu. Kuigi veepiiril me käisime Tõnisega mõlemad. Krokodillid oleksid meid juba seal ära söönud, kui nad oleks tahtnud. Ju neil oli lihtsalt vaba päev.
Lõpetasime Matarankas kell 13-15 ja ei olnud veel otsustanud kus meie sihtpunkt on. Pidime selle panema paika natuke hiljem. Oli kaks varianti, kas Elliott mis või Tennet Creek. Esimene oli Matarankast 310 km ja teine 568 km. Pidime otsustame Elliottist . Kuna tee oli hea ja Põhjas võib sõita maksimaalselt 130 km/h, siis jõudsime Elliotti kell 16. Seal otsustasin, et 258 km Tennet Creeki suudan ma läbi sõita natuke üle kahe tunniga ilusasti. Aega rohkem meil lihtsalt rohkem polnud, sest peale päikeseloojangut on väga ohtlik sõita. Kängurupoisid lähevad lihtsalt siis hulluks ja armastavad tee peale joosta. Pole sugugi meeldiv kui sa ajad selle looma alla. Tee ääres oli jällegi palju „magavaid kängurisid“ ked nokkisid erinevad linnud. Enamuses neist kotkad. Samuti pole meeldiv kui kotkas sulle 120 km/h tunnnikiirusel esiklaasi lendab. Nägime nädal tagasi kuidas meie eessõitvale aborigeeni džiibi esiklaasi lendas suuremat sorti kotkas. Asi lõppes sellega, et esiklaasi oli katki ja aborigeen jäi oma autoga tee äärde, sest esiklaasist polnud midagi võimalik näha. Kuigi täna jättis meie autoklaasi oma elu 3 lindu . Kaks olid pasknääri suurused ja üks varblase suurune. Need on lihtsalt nii väiksed linnud, et suure kiiruse pealt pole neid näha ja kiirust pole ka mõtet alla võtta, sest see tekitab veel ohtlikuma olukorra. Kotkaid märkab juba kaugelt ja siis saab kiirust vähendada ja signaali lasta. Selle peale tõmbavad nad enamasti uttu. Kuigi kindel ei saa olla. Täna läks nibin-nabin , et esiklaasis oleks lõpetanud oma elu kotkas kelle tiibade laiuseks oli vähemalt 1,5 meetrit.
Võidusõit päikesega Elliottist Tennet Creeki oli suht ekstreemne, sest Elliottist lahkudes nägime tee ääres känguru. Polnud just meeldiv vaatepilt. Päike hakkas loojuma ja aeg tiksus armutult. 50 km enne Tennet Creeki nägime kuidas üks auto oli sirgel lõigul sõitnud põõsastesse. Rattad olid taeva poole ja kiirabi oli just lahkumas. Võtsime siis kiirabile sappa, sest teise auto sabas on turvailsem hämaras sõita. Igatahes jõudsime turvaliselt Tennet Creeki. Päike oli ka just loojunud ja karavanpark oli õnneks linnapiiri lähedal. Igatahes enam sellsit kogemust ei tahaks. Nüüd ma natuke kiitlen ja ütlen, et 5 tunniga läbisin ca 570 km ja selle sisse jäi kiire tankimine. Enam ma sellist trikki ei taha teha.
Karavanpargis tegin oma „kahele lapsele“ ühepajatoitu ja tutvusime ühe Hollandi vanapaariga. Nemad on Austraalias kolmandat korda. Esimest korda 14 aastat tagasi, siis 8 aastat tagasi ja viimast korda nüüd. Saime neilt häid näpunäiteid edasiseks reisiks. Väga toredad inimesed.
Kokkuvõttes võib öelda, et tänane päev on üks paemaid terve reisi jooksul olnud. Homme põrutame Alice Springisi ja sealt on ainult kiviviske kaugusel Suur Kivi. Kuigi võtame Alices aja maha paariks päevaks, sest aega meil on. Ilm on ka normaalseks läinud ja meenutab Eesti suve.
Muidu on ikka kõik hästi ja oleme elus ja terved. Seda ka veel ,et üks imelik asi on veel juhtunud. Nimelt ma räägin oma autoga. Kas ma peaks oma mõistuses kahtlema... haahaaahaaa... tegelt on see tore ju. Eriti siis kui ma ütlen autole enne suurest rekkast möödumist- Ole tubli nüüd! Seda muidugi inglise keeles. Ongi selleks korraks kõik. Jutt sai pikk ja kiiruga kirjutatud. Vabandan nagu alati kirjavigade ja muude asjade pärast, kui midagi on segast. Saate alati üle küsida.

Tšau, musid!
Teie Rein.

Kakadu rahvuspark 2

2009-05-14T05:31:00.000-07:00

Neljapäev 14.05 (Marite jutt) Täna vaatasime rahvuspargis ära ka ülejäänud kohad, mis eile vaatamata jäid (eile avastasime rahvuspargi põhja poolt, täna lõuna poolt). Peale hommikust mango ja pirni söömist tegime väikse jalutuskäigu rahvuspargi kõrval oleval käimisrajal, mis viis aborigeenide kultuurikeskusesse. Päris põnev oli. Sai lugeda ja näha kõik võimalike agorigeenide eluga seonduvat. Kui hommikune jalutuskäik oli tehtud, siis ootas meid karavanpargi ees buss, mis viis meid kilomeetrikese edasi Yellow Wateri kaldale, mis olevat üks kuulsamaid märgalasid, kus elutsevad kuni 5m krokodillid lisaks paljudele lindudele ja muudele elusolenditele. Laevatuuri pikkus oli 1,5 tundi. Kui olime juba mingi 20 min sõitnud, siis Rein hüüdis, et krokodill. Ja tõesti oligi ja mitte väike. Vähemalt 2 meetrine isane puhkas jõekaldal puude varjus. Ma arvan, et ma olin vist viimane, kes seda krokodilli nägi, sest ei osanud nii suurt looma oodata. Otsisin silmadega poole väiksemat krokot. Kohati tundus, et tegemist oli plastmassist maketiga, kuna ta ei liigutanud ennast absoluutselt. Vaid lõpus korra nägin, et tagumine osa korra liikus. Sellise loomaga igatahes kohtuda ei tahaks. Hiljem edasi sõites nägime veel ka ühte väiksemat emast (pea ja keha ülemine osa veest väljas), kes paadi lähenedes vaikselt vee alla vajus. Oli vaid pinnalt näha tema ujumis trajektoori (väiksed mullid tulid pinnale ja vesiroosilehed liikusid). Ja ühe kroko pead nägime kaugemalt vees liikumas. Palju oli muidugi ka olukordi, kus ka mõned puuoksad või veetaimed tekitasid tunde, et näed krokodilli. Igasuguseid huvitavaid linde oli samuti näha. Eriti ilus oli merikotkas (valge keha ja mustade tiiva otstega).
Peale tuuri külastasime veel 2 rahvuspargis olevat rada. Esimene nimega Gungurul oli rada, mis viis jõe äärde ja üles mäe otsa, kus avanes vaade päris kaugele . Enne jõe äärde minekut oli jälle tavapärane silt, et krokodillide olemasolu pärast tuleb olla üliettevaatlik. Võtsime riski ja läksime, kuid jõe äärde jõudes selgus, et jõgi oli veest täitsa tühi, mis tähendas ka et läheduses ühtki krokodilli olla ei saa. Teine rada ehk siis ka meie Kakadu rahvuspargi viimane koht, mida külastasime oli Bukbukluk. Koha nimed on siin väga keerulised, kuna see rahvuspargi ala kuulub(s) tegelikult aborigeenidele. Bukbuklukis avanes jälle vaade kaugusesse aga ei olnud nii hea, kui eelmises kohas. Aga vähemalt jälle üks koht nähtud.
Peale Kakaduud sõitsime edasi lõuna poole, linna nimega Katherine. Ööbime Low Level Point karavanpargis, mis on seni nähtutest kõige parem. Kõik vajalik on olemas ja väga korralik ja kena. Ja peale õhtusööki käisime jälle basseinis kuuvalgel ujumas.

Kakadu rahvuspark

2009-05-13T05:08:00.000-07:00

Kolmapäev 13.05 (Marite jutt) Täna oli meil Kakadu rahvuspargiga tutvumise päev. Kuna see on Austraalia suurim rahvuspark (~20 000km2), siis loomulikult ei jõudnud me tänase päevaga kõike turistidele avatud kohti (millele ligipääs 2 veolisele autole) ära vaadata. Natuke fakte ka: rahvuspargis elab üle 290 linnuliigi, 68 liiki imetajaid, üle 300 liigi kalu, üle 120 liigi roomajaid, 26 liiki konni, üle 2000 putuka liigi ja üle 10000 putuka. Osad nendest liikidest elavaid vaid Kakadu rahvuspargis. Näiteks magevee krokodillid elavad vaid Austraalias.
Hommikul külastasime enne Kakadu rahvusparki jõudmist tee äärde jäävat väikest muuseumi, kus oli võimalik saada infot kõik võimalike loomade, lindude, kalade ja putukate kohta, kes põhja territooriumil elutsevad. Näiteks ühe plakati peal oli välja toodud erinevad moskiito liigid. Poleks uskunudki, et neid nii palju üldse eksisteerib. Nüüd õhtul lasime end veel korralikumalt putuka mürgiga üle, kui eile.
Kakadu rahvuspargis käisime kõige pealt kohas nimega Mamukala, kus viis laudtrepp madala vee kohale, kus näiteks krokodillidele meeldib elada, lisaks veel väga erinevatele lindudele jm. Krokodille ei näinud aga hoiatavaid silte oli küll näha. Hoiatavad sildid on muideks siin rahvuspargis igal pool. Isegi karavanpargi kõrval puude all on silt täitsa olemas. Nii et rajalt ei tasu kõrvale astuda.
Jalutasime kohas nimega Ubirr, kus võis näha aborigeenide poolt joonistatud kivimaalinguid (varasemad olevat isegi 20 000 vanad. Osad nendest joonistest on muidugi aborigeenide poolt juba mitmeid kordi üle värvitud, et need kauem säiliks aga joonised kui sellised on ikkagi väga vanad). Lisaks kivijoonistele avanesid jälle ilusad loodusvaated märgistatud radadelt ja vaateplatvormidelt. Põhja territoorium on võrreldes lääne osariigiga täitsa roheline. Lisaks käisime läbi ka koha nimega Nouriangie, mis oli samuti aborigeenide kunagine elupaik. Koduks olid neil suurte (väga suurte) kivide vahele jäävad tühimikud, mis pakkusid kaitset nii tuule, vihma, kui ka tule eest.
Ööbime jäime samuti rahvuspargis olevasse karavanparki (Gagudju Lodge Cooinda), et siis hommikul võtta ettetaas üks käimisrada, mis möödub krokodillide meelispaigast Yellow Water veekogust. Kui rajalt kõrvale ei astu (mida me ka ei kavatse teha), siis ei tohiks seal midagi ohtliku olla, vaid ilusad loodusvaated. Kui aga jalutuskäigul krokodille ei kohta, siis homsel Yellow Water tuuril päris kindlasti (nii vähemalt lubati). Aga eks sellest räägib siis juba homses blogis.

Linnapäev

2009-05-12T05:25:00.000-07:00

Teisipäev 12.05 (Marite jutt) Taas kord oli üks tore päev. Täna õnneks ei olnud enam nii palav ja niiske kui eile aga võibolla hakkame ka natuke selle kliimaga ka harjuma. Äratus oli meil tavapärasest hiljem ehk siis kell 8.00 aga selles võib vist süüdistada seda, et keerasime ju kella 1,5 tundi edasi. Igatahes hommikul otsustasime, et jääme ka tänaseks ööks siia samasse karavanparki (Lee Point Village Resort). Täna oli meil täitsa linnaga tutvumise päev. Jalutasime jälle läbi linna peamise ostutänava Smith Street Mallil. Muud ei ostnud kui endale liivakärbeste poolt tekitatud punnide sügelemise leevendamiseks rohtu. Näen välja ikka tõeline lepatriinu. Apteeker ütles, et mul nendest kärbeste hammustustest on väike allergia tekkinud. Eks nüüd pean mõned päevad allergia tablette võtma aga pole hullu. Kuna ostsime eile ka tugeva toimelise spray sääskede ja kärbeste peletamiseks, siis loodan, et enam nii lepatriinuks ei lähe ja ennast lolliks sügama ei pea.
Darwini linnapilt on täis suhteliselt uusi ehitisi ja midagi väga ajaloolist vaadata ei ole. Seda seetõttu, et alles aastal 1974 laastas linna tugev tsüklon Tracy ja linn tuli suuresti uuesti üles ehitada. Nagu tõelisele turistile kohane, siis nägime ära ka linna kõrgeima kohtu (Supreme Court) hoone, parlamendi hoone ja mõned muud olulisemad hooned. Eriti huvitav oli külastus Teise Maailmasõja aegsesse maaalusesse õlitunnelisse. Enne kui lubati väikse raha eest tunnelisse jalutuskäigule rääkis üks mees sellega seonduvast ajaloost. Päris huvitav oli aga väga kõle, sest ikkagi ju maa all.
Jalutasime ka ookeani äärsel jalutusteel (Picentennial Park), kus olid ka mitmed mälestusmärgid Darwini eest võidelnud kodanikele. Pargis nägime aia tagant ära ka kuidas näeb välja üks tõeline välikino. Oligi nagu kino ikka; suur ekraan ja toolid, mis ei tundunud olevat väga mugavad. Aga mida ei olnud, oli siis lagi ehk siis katus. Filme näidatakse seal 7 päeva nädalas, seda siis kuival perioodil.
Tahtsime kogeda Doctors Gullys toimuvad Acuascene´t ehk siis tõusu ajal pidavat kalad tuleme väga madalasse kalda äärsesse vette ja siis olevat neid võimalik peaaegu peo pealt toita. Kahjuks jõudsime oma jalutuskäiguga sinna liiga hilja. Täna toimus see juba hommikul peale poolt üheksat. Aga pole hullu, kõike ei jõuagi vaadata. Nt, tuli mul siin kohal meelde, et meil jäi nägemata ka teel Broomest Darwinisse jääv suuruselt maailma teine meteoriidikraater (Wolfe Creek). Kuulsime eestastle käest, keda kohtasime Broomes (töötasid Mango place´s), et selles kraatris on tehtud ka üks õudusfilm.
Ja samuti jäi blogis kirjutamata, et Broomes külastasime ühte põnevat kohta veel. Nimelt üks õllepruulija pakub oma pubis huvitavaid maitseelamusi, kuhu ka meie sisse astusime. Oleme nüüd proovinud chilliõlut, mangoõlut, siidriõlut, suitsuhõngulistõlut ja muid tavapäratuid. Meie ühine lemmik oli gingerõlu, mis ühel eriti palaval päeval on tõeline nauding. Ja chilli oli tõeline chilli, mida juua küll ei kannata.
Ja kui tulla oma jutuga tagasi tänase päeva juurde, siis peale linnaskäiku nautisime siinset talve ehk siis suplesime basseinis ja seda isegi kaks korda. Kohe peale linnast karavanparki tagasi jõudes ja õhtul kuuvalgel. Mõtlesime tegelikult, et õhtul peale sööki lähme jalutame natuke rannas ja vb kastame ka varbad vette aga lähedal asuv rand osutus siiski silmapetteks. Peale natukest jalutust ookeani poole otsustasime, et kuna hakkab juba väga hämaraks minema, et targem oleks siiski basseini minna. Kuna ei tahaks pimedas mõne krokodilli otsa komistada. Siin kandis pidavat neid jaguma igale poole. Seni ei ole veel ühtegi kohanud aga arvan, et homme Kakadu rahvuspargis avaneb meile see võimalus.
Eks andke ikka oma tegemistest ka teada. Ja tuletan veel meelde, et meil nüüd skype võimalus (seda muidugi vaid kohtades, kus on ka telefoni levi).

Lepatriinude jõulud

2009-05-11T03:52:00.000-07:00

Esmaspäev 11.05 (Reinu jutt) Miks Lepatriinude jõulud? Sellepärast, et hommikul olime kõik kolmekesi mingite putukate poolt ära söödud. Olime punaseid väikesi täpikesi täis. Neid oli meie kehade peal igal ühel vähemalt sada. Kui mitte rohkem. Tõenäoliselt olid need putukad liivakärbsed. Loodetavasti on eesti keeles nende nimi selline. Inglis keeles on igatahes sandflies. Võib olla pole need ka liivakärbsed. Igatahes on need putukad väga väikesed ja nad ilmuvad välja pimeduses ja eestlased tunduvad olevat nende rahvustoiduks eestlased. Punnid ise on ka muidu naljakad keskelt on punane ja punase ümber on valge ring. Ööbisime muidugi naljakas karavanpargi ääres mis oli suure tee ääres ja lisaks veel kohe lennujaama kõrval. Hommikul hakkasid lennukid üle pea vuhisema ja autod vurasid nagu tipptunnil Liivalaia tänaval. Õnneks see eriti ei häirinud, sest oleme harjunu vara ärkama. Täna magasime kauem. See tähendab siis kella seitsmeni. Kuigi jube niiske on siin, ikkagi troopiline vöönd. Higi jookseb iga väiksema liigutuse peale. Öösel tegin isegi autoukse mingi aeg lahti, sest akendest ei piisanud.
Plaanime Darwinis olla kaks päeva ja niisama kolada linna peal. Nautida tsivilisatsiooni ja lihtsalt puhata. Muidu on ainult üks lõputu sõitmine. Tänane plaan oli siis, et teeme vajalikke sisseoste ja lahendame muresid. Sisseostude pärast on ka pealkirjaks Lepatriinude jõulud, sest kolasime ikka päris korralikult mööda poode. Nagu jõulude aeg! Ostsime mulle korraliku seljakoti, sest hind oli hea ja spordikotiga on ikka päris nüri reisida. Eks ma kingin selle Uhlspordi spordikoti mõnele kohalikule aborigeenile. Tagasi ma seda ju vedama ei hakka. Kuigi trennis käimiseks sobiks ta väga hästi. Lisaks soetasime omale mingi teki moodi asja, sest lõunasse sõites on sisemaal ööd külmad ja see kulub marjaks ära. Veel ostsime mingit aerosooli, et me homme hommikul lepatriinud poleks. Lisaks veel toidupood. Kaubanduskeskus oli muidugi väga suur. Ma arvan, et Eestis nii suurt keskust pole. Kuigi Darwinis elab ainult 70 000 inimest.
Päeva nael oli muidugi see, kui käisime kesklinnas Telstra poes. Telstra on siin kõige suurem kommunikatsioonifirma. Ostsime nädal tagasi Port Headlanis olles Telstra mobiilse internetipulga. Seda me muidugi käima ei saanud ja siia saabudes läksime esindusse, ning palusime neil selle tööle panna. Olime kokku seal poes 1,5 tundi, aga need ahvid ei saanud seda vidinat ikka tööle panna. Kohalikus arvutis see pulk töötas, aga meie omas mitte. Tädi oli ikka lõpuks päris närvis, ta helistas kuskile ja rääkis mingi IT vennaga ja muutis arvutis seadeid ja proovis igasugu trikke. Lõpuks kutsus poejuhataja ja see siis ütles, et meie arvutil on midagi viga ja nemad seda korda teha ei saa. Ütlesime, et kuidas saab meie arvutil viga midagi olla kui see tädi just laadis raha meie arvutiga meie kontole. Vastuseks saime mingi umbmäärase jura. Palusime siis, et makske meile raha tagasi ja läheme sõpradena laiali. Seda nad muidugi ei olnud nõus tegema. Igatahes lahkusime sealt vihastena. Plaanisime kirjutada kurja kirja, sest see polnud esimene kord kui meil Telstraga jama on. Esimene kord oli siis kui me ei saanud 2 päeva Eestisse helistada. Peale kurja kirja kirjutamist sain asi nagu imeväel korda. Kuigi telefoniga neile helistades ajasid nad suust igast jama välja. Õnneks jäi selles suures kaubanuskeskuses meile veel üks Telstra pood ette. Eestlane on loll, aga järjekindel. Nii ka meie. Läksime sinna sisse ja rääkisime oma mure neile ära. Sealne tüdruk ütles, ah- ah ja hakkas tegutsema. Õigemini uninstallis Telstra programmi ja installis uuesti tagasi. Siis töötas asi nagu kellavärk. Nüüd siis saame internetis käia kus on Telstra leviala.
Kirja Telstrasse kirjutame ikkagi. Kirjutame millised lambad seal esimeses poes olid ja kui asjalikud inimesed teises on. Sellest jällegi moraal- järjekindlus viib sihile. Nagu ka on ammu teada, et mida suurem firma seda rohkem pohui on neil klientidest.
Õhtul grillisime lambaliha ja vedelesime üle tunni aja basseinis. Ookeani ei julge minna, sest alles eile oli olnud kohalikus nudistiderannas suur krokodill. Ujuma ei soovitanud ka minna karavanpargi vastuvõtus töötav tädi. Ongi tänaseks kõik. Homme siis jälle Marite kord.
Cheers, mates!
PS! Liia, kas sa emale panid arvutisse Skype?

Pühapäev 10.05

2009-05-11T03:51:00.000-07:00

(Marite jutt) Algustan kõige pealt sellega, et soovin ka kõikidele emadele ilusat emadepäeva! Aga otse loomulikult kõige suuremad tervitused ja kallistused oma emmele J!!!
Meie emadepäev möödus siin täna suuresti autos aga tegime ikkagi ära...oleme nüüd Darwinis (krokodillide ja suure kivi (Uluru) osariigis). Sõitsime kokku 833 km (mina sellest lõpus 220km). Hommikul oli meil äratus päris vara. Kuna väljas läks valgeks, siis läks ka uni ära ja tõusime juba 5.30. Värskendav dusš, söök, kompsud kokku ja tegime karavanpargist minekut. Sõit möödus suhteliselt tavapäraselt. Taas oli mõlemal pool teeperve mitmeid kängurude laipu ehk siis „magavaid kängurusid“. Siin kandis on aga mingil põhjusel just väiksed kängurulapsed rataste alla jäänud. Ja seal kus on känguru või keegi rataste alla jäänud, on kohe kindlasti näha ka kotkast või kotkaid õhus liuglemas või teel seismas. Ja kotkad on suhteliselt julged ja ülbed, et sõidad autoga täiel kiirusel nende suunas aga nad ei taha oma saaki nii kergesti loovutada. Nägime isegi kuidas üks kotkas oma küünte vahele haaras terve kängurulapse ja siis koos sellega võsa poole lendas.
Siin põhjaterritooriumil võib sõita kuni 130 km tunnis. Meie nii suurel kiirusel ei sõida, kuna bensiini võtab siis rohkem ja natuke liiga ohtlikuks läheb ka (kunagi ei tea, millal keegi teele jookseb või teel on). Täna nägime ka teeääres täitsa leekides võsa. Midagi väga hullu ei olnud aga toss oli ikkagi päris korralik. Põlenud tee ääri on siin näha päris tihti. Kõik nendest ei ole muidugi metsatulekahjud. Lääne osariigis on väga populaarsed kontrollitud põletamised, mille eesmärk on põletada ära just metsa äärealad, et kui tõeline tuli lahti läheb, siis nendest kohtadest, kus on juba põletataud, tuli edasi ei lähe.
Kellaaeg on meil nüüd ka jälle teine. Põhja territooriumile jõudes tuli kell 1, 5 tundi edasi keerata ehk siis nüüd on Eestiga ajavahe jälle suurem.
Darwinisse jõudsime peale 17st. Esimese asjana tegime kohe barbequed (kartuleid ja kanakoibi/tiibu). Siin on kliima aga lisaks palavusele ka niiske. Nii et koguaeg on nahk märg ja riided niisked. Peale sööki hüppasime kohe välibasseini, kus oli ainuke koht, kus saime jahutust ja eemale tüütutest sääskedest. Kuna väljas on peale kuute juba pime, siis suplesimegi kuuvalgel (ok, natuke paistis valgust ka eemal olevast tänavapostist). Igaljuhul oli mõnus. Tegime basseinis ujumisvõistlusi. Jess, see on ala, milles suudan Reinule ära teha.